Soccernet.ee hooaja kokkuvõtted on jõudnud ühe emotsionaalseima (ja kahtlemata ka subjektiivseima) kategooriani – teie ees on lõppeva Premium liiga hooaja suurimad üllatused ja pettumused.

• Vaata ja loe ka parimaid treenereid, fänne, ämbreid, parimaid ründajaid ja väravavahte, parimaid poolkaitsjad, parimaid kaitsjaid, enim arenenud mängijaid, parimaid noori ja vanameistreid ning parimaid ja halvimaid üleminekuid.

Ajalooliselt tasavägine Premium liiga pakkus kõigile siinsetele jalgpallisõpradele vingeid elamusi. Suurte muutuste aastaga kaasnes aga mõistagi ka protsesse, mis ei läinud kuigi libedalt. Oli nii õnnestujaid kui ebaõnnestujaid.

NB! Siinsed "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid. Hääletus avatakse päev pärast hooaja lõppu ehk 13. novembril. 

Hooaja suurimad üllatused

Kes oleks osanud seda oodata? Hooaja eel võis nii Vaprust kui Kalevit pidada uustulnuk Harju kõrval "põhipretendendiks" väljalangemisele, aga võta näpust: asjad hakkasid kevadel koheselt sujuma ning ka eeldatud hilisem ärakukkumine jäi tulemata.

Mullu viimaseks jäänud Vapruse ainus nimekas talvine täiendus oli peatreener Igor Prins, mängijaid tippseltskonnast juurde ei hangitud. Aga Prins võttis asja ette ja kergitas Vapruse suurde mängu. Seejuures kerkisid esile mitmed mängijad, kes olid aastaid täitnud Premium liiga tagumise otsa klubides kandvat rolli, aga suuremat sära polnud nad seni pakkunud.

Kalevi edu võti peitub aga aastatepikkuses väga stabiilses keskkonnas: noored mängumehed on vehkinud aastaid külg külje kõrval trenni teha, ka treenerid Daniel Meijel ja Aivar Anniste on kõigile teada-tuntud põlised kalevlased. Ragnar Klavani, Ats Purje ja Marek Kaljumäe näol on sekka hangitud korralik kulbitäis kogemust ning sümbioos toimib lausa oivaliselt.

Olenemata, milliseks kujuneb Premium liiga lõpptabel, võlgneb tänavune Premium liiga hooaeg põnevuse eest suure tänu Kalevile ja Vaprusele. Nendeta oleks Eesti jalgpalli aasta (nii klubide kui koondiste lõikes) olnud selge pettumus.

Enneolematu tasavägisus

Esikohale Flora või Levadia, pronksi peale Paide või Kalju: umbes selline oli hooajaeelne ootus lõplikule tabeliseisule. Kui Kalevist ja Vaprusest sai eelmises punktis juba räägitud, siis tasavägine liiga ei peitunud mitte ainult nende meeskondade hiilgeesitustes, vaid ka teised satsid esinesid vahvalt ja pakkusid pealtvaatajatele kõvasti põnevust.

Hooaja vältel kujunes välja mitu erinevat heitlust: igaühele oma. Flora ja Levadia on madistanud väga väikese punktivahega järjepidevalt tabelitipus, sarnane on ka Harju ja Tammeka olukord teises otsas. Keskele jäi aga pikalt üks suur ja segane niidipundar, mille lahtiharutamine võttis päris korralikult aega.

Näiteks oli Premium liiga veel 26 vooru järel olukorras, kus tabelikohad 3-8 paiknesid vaid viiepunktilise vahemiku sees. Kõrgliiga enneolematu kompaktsus oli käimasoleval aastal kodumaise jalgpalli olukorra üks vähestest positiivsetest asjaoludest. Et tiitlijahtijad kaotavad hulga punkte uustulnukatele, oli ootamatu ja tore.

Tasavägisust illustreerib hiilgavalt tõsiasi, et viimase vooru eel ei ole mitte ühegi meeskonna tabelikoht veel kindlaks fikseeritud: kõik võib muutuda.

Levadiast käis kahe hooaja vahel üle säärane reha, et nende suutlikkus Florale tänavu konkurentsi pakkuda oli suure kahtluse all. Kogenud mängijad oli läinud ja treeneritetiimgi taaskord vahetunud. Kõik oli justkui pea peal. 

Aga Levadia ujus Curro Torrese vedamisel välja. Ehkki mitmed värsked põhimehed olid veel eelmisel aastal täitnud selgelt varumeherolli ning ka täiendused – peale Felipe Felicio – ei tundunud ehk kuigi nimekad, pani hispaanlane oma meeskonna toimima nagu kellavärgi.

Hooajaeelsed kahtlused Levadia võimete suhtes olid ilmselgelt tingitud möödunud hooaja teisest poolest, kus asjad rappa kiskusid. Tänavune koosseis leidis aga stabiilsuse, lisaks kerkisid esile mitmed mängijad, kelelle roll meeskonnas oli varasemalt olnud marginaalsem.

Ja nüüd, aasta pärast Levadia suurt kriisi, ei mäleta seda enam peaaegu keegi.

Viimase vooru eel on Premium liiga tänavusi kohtumisi kokku vaatamas käinud 67 772 silmapaari. Seda on 15 680 võrra rohkem kui eelmisel hooajal!

Suur publikuhuvi on tingitud mitme erineva teguri koostööst. Esiteks: tasavägine liiga. Rohkem põnevaid mänge, rohkem üllatusi ja vähem suuri pakke. Teiseks on aga ka mitmed klubid ise pannud kogukonnatöös selgelt järgmise käigu sisse.

Vaid ühe meeskonna kodumängude keskmine publikunumber on võrdluses eelmise hooajaga langenud: selleks on mulluse edetabeli liider FC Flora, kes leiab end nüüd publikuarvestuses kolmandalt kohalt. Nende suurrivaal FCI Levadia on aga teinud ühe kihvtima tõusu, mida Eesti jalgpallis eales nähtud: mullune keskmine publikuarv 489 on kergitatud koguni 750-ni! Kummardus!

Ka kogukonnaklubina tuntud Pärnu Vaprus pole jalga gaasipedaalilt maha võtnud: nende toetajanumber on samuti ligi 200 võrra kasvanud. Suurem publikuhuvi on kasvatanud ka teistes meediakanalites Eesti jalgpallile pööratavat tähelepanu ning toonud seeläbi inimesi kodusele liigale lähemale.

Uustulnuka kohal lasuvad alati küsimärgid. Kas veetakse välja? Kuidas tullakse toime suurte kaotustega? Ega motivatsioon ära ei kao? Ja nii edasi.

Hooaja eel pidasid eksperdid Harjut vaieldamatult tõenäolisimaks väljalangejaks. Ja ehkki nad on viimase vooru eel tabelis viimasel kohal, on Laagri meeskonna olukord jalgpalliromantikute vaatevinklist ehk isegi veidi ebaõiglane.

Harju arvestatava klassi ilmestamiseks võtame ette viimase viie Premium liiga hooaja punaste laternate sisselastud väravate saldo. 2019: Maardu Linnameeskond, 118 väravat. 2020: Tallinna Kalev, 68 väravat (koroona-aasta, mänge tipptiimidega oli vähem). 2021: Pärnu Vaprus, 88 väravat. 2022: Vaprus, 96 väravat. Ja nüüd Harju ... 59 väravat.

Isukus, korralik kaitsetöö ja tähtsad hammustamised tippsatside vastu on viinud Harju olukorda, kus lootus püsimajäämiseks on rohkem kui olemas. Ent kuidas iganes asi ka ei lõppeks: uhkust võib Victor Silva meeskond tunda igal juhul.

Eelmiste aastate suurimad üllatused:

2022: 1. Paide euroedu, 2. Kuressaare ajalooline hooaeg, 3. Kalevi ja Legioni valutu kohanemine.
2021: 1. Ragnar Klavan maandus kodumaal, 2. Flora tõestas Premium liiga rahvusvahelist taset, 3. Roman Kožuhhovski tõstis Kuressaare uuele tasemele
2020: 1. Paide hõbemedal, 2. Tuleviku vinge hooaja algus, 3. Flora ülevõim
2019: 1. Paide Linnameeskond medaliheitluses, 2. Noortega Flora edukas nii kodus kui ka Euroopas, 3. Vladislav Kreida ja Erik Sorga murranguline esiletõus
2018: 1. Kaotuseta Kalju, 2. Eesti meister selgus viimases voorus, 3. Tabeli teise poole võimekus mängida esinelikuga jalgpalli
2017: 1. Pijpers tõstis noored florakad otse tippu, 2. Tulevik röövis kolmelt suurelt punkte, 3. Uued tuuled väljaku kõrval (Fantasy, ringidepõhine turunduskampaania, meedia kasvanud analüütilisus)
2016: 1. Tiitliheitlus lõpuni välja, 2. Infoneti tõus tippu, 3. Tammeka fantastiline start
2015: 1. Flora nooruslik triumf, 2. Otseülekannete plahvatuslik kasv, 3. Uued tuuled tabeli lõpus
2014: 1. Tiitliheitlus lõpuni välja, 2. Tammeka südikas hooaeg, 3. Flora ennenägematud publikunumbrid
2013: 1. Otseülekannete tohutu kasv, 2. A-koondislaste naasmine meistriliigasse, 3. Ettearvamatud tulemused
2012: 1. Levadia noorenduskuuri tulemus, 2. ToetanTammekat.eu, 3. Veelgi ühtlasem tase
2011: 1. Paide võimas edasiminek, 2. Väravarekordi langemine Cekulajevsile, 3. Aina ühtlasem tase
2010: 1. Flora nooruslik tärkamine, 2. Tammeka võimas areng, 3. Uus treenerite põlvkond
2009: 1. Sillamäe võimas esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Tammeka uued jõud
2008: 1. Kalju uued tuuled/publikunumbrite tõus/fänluse areng, 2. Teleülekanded, 3. Sillamäe võimas tagasitulek
2007: 1. Tallinna Kalevi esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Esiliiga tugevus
2006: 1. Levadia jõudmine UEFA põhimängudele, 2. Vapruse ja Ajaxi südikas esinemine, 3. Tammeka võimas areng

Hooaja suurimad pettumused

Eesti klubid mängisid eurosarjas tänavu suvel kümme mängu. Null võitu, üks viik, üheksa kaotust. Mitte ühtegi edasipääsu. Väravate vahe 2:20. Mõlemad väravad kanti Levadia ghanalase Ernest Agyiri arvele, kes peatselt pärast Konverentsiliigast väljalangemist maarjamaa tolmu jalgelt pühkis ning Taani kõrgliigaklubi Randersiga liitus.

Euromängud on Eesti klubide jaoks väga oluline valuuta: lisaks rahakoti täiendamisele annavad need aimu, millises faasis siinne jalgpall omadega parasjagu on. Tänavu sai paraku selgeks karm tõsiasi – olukord on pehmelt öeldes nigel.

Kui Flora esimene vastane Czestochowa Rakow oligi selgelt kõvemast klassist meeskond, siis Constanta Faruli teoreetilist tugevust platsilt kuigi palju ei peegeldunud. See aga Florat ei päästnud: kahe mängu kokkuvõttes saadud 0:5 kaotust ei saa panna lihtsalt halva päeva või väikese ebaõnnestumise arvele.

Levadialt küll ei oodatud slovakkide Žilina vastu võitu, aga kahe mängu kokkuvõttes saadud 2:4 kaotus jätab ikkagi asjale mõru maigu juurde. Sest võimalusi ju justkui oli. Paide kaotus Torshavni B36-le oli aga selge lati alt läbi jooksmine. Mis seal ikka – järgmine aasta uuesti. Ja loodetavasti paremini.

Tartu Tammeka

Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik ütles 2017. aasta alguses rahvusringhäälingu otseülekandes välja ambitsioonikad sõnad – klubi strateegia kohaselt pidid nad 2020. aastal mängima Premium liigas medalitele. Neid sõnu tuletatakse tammeklastele meelde pea iga hooaja eel ja järel, ent paraku mitte positiivses võtmes.

Tartu esindusklubi on stagneerunud. Kui iseenesest ei tundu kolme aastaga viiendalt kohalt näiteks kolmandaks kerkimine millegi utoopilisena, siis Tammeka sammud helgema tuleviku suunas on jäänud jalgpallisõprade jaoks hägusteks. Igal aastal tammutakse justkui ühe ja sama koha peal.

Ka tänavune hooaeg ei erinenud eelmistest. Tammeka jooksis jälle lati alt läbi. Viimase vooru eel edestatakse punast laternat Harjut vaid ühe punktiga ja olukord on rohkem kui pettumustvalmistav. Tartu jalgpall vajab värskendust!

Kui hooajast midagi positiivset kaasa võtta, siis võiks selleks olla Nigeeria kuldvõtmeke Ahmed Adebayo Basher. Enne Tammekaga liitumist Läti teises liigas mänginud mees paistis suvise üleminekuakna ajal suhteliselt tundmatu suurusena, ent kinnitas Premium liigas kärmelt kanda. Ülejäänu on Tammeka jaoks aga täielik krahh. Midagi tuleb muuta.

Ründajad ei löönud väravaid

Kui Tristan Koskor hooaja viimases voorus Tallinna Kalevile just nelja väravat ei löö, teevad ründajad Premium liigas tänavu negatiivset ajalugu. Nimelt pole alates 2005. aastast, mil hakati mängima 36 voorulist hooaega, mitte kordagi kroonitud parimaks väravakütiks mängijat, kes oleks hooajaga löönud alla 20 värava.

Tänavune parim väravakütt Koskor on hetkel skoorinud 16 korral. Kurvad näitajad ei piirdu aga eelmises lõigus kirjeldatuga. Tänavu 10 või rohkem väravat löönud kuuest mehest vaid kolm on toimetanud platsil tipuründajana – lisaks Koskorile ka Mollo Bessala (Levadia) ja Kevin Mätas (Tammeka).

2023 ei ole olnud ründajate aasta. Näiteks pronksipretendentide Tallinna Kalevi ja Paide Linnameeskonna väravad ei pärine samuti kuigivõrd ründajate sulest: Kalevi parim väravakütt on puhas keskväljamees Tristan Toomas Teeväli (9 väravat), Paidel aga ääremängija Siim Luts (6 väravat).

Mehed, kelle põhiülesandeks on olnud väravalöömine, on jäänud varju. Kui liiga väravakuningaks kroonitakse mängija, kes on skoorinud 32 mänguga vaid 16 korral, on midagi valesti.

Kalju jälle medalita

End igal aastal kullanõudlejaks tituleeriv Kalju ei suutnud suurde mängu sekkuda ka tänavu. Vajaka jäi eelkõige stabiilsusest: kord võeti oluline võit, seejärel kaotati aga jälle pealtnäha lihtsasse kohta punkte. Omajagu läks kaduma ka viigimängudesse.

Ehkki Kaljut peetakse igal aastal vähemalt medalipretendendiks, jääb nende viimatine pronks nüüd juba nelja hooaja taha. 2019. aastal võeti tugevate viimaste voorude najal Paidelt kolmas koht käest ja ega teinegi tabelirida polnud kaugel, aga edasised aastad on kulgenud võrdlemisi üksluiselt: kolm korda järjest on lõpetatud neljandal kohal.

Kalju medalitajäämise muudab pettumuseks aga see, et nõmmekad mängisid vahvat jalgpalli. Koosseis on ühtlane ja võrdlemisi sügav, tasapisi kergitavad pead ka klubis kasvatatud noored. Detaile vaadates paistab kõik justkui sujuvat, aga hooaja lõpus jääb ikkagi millestki vajaka.

Aga ehk saabub murrang järgmisel aastal? Kalju pääseb tagasi koju Hiiu staadionile ning koduseinte toetus on ju iga meeskonna jaoks ülimalt oluline. Näis, kui palju need Kaljut aitavad.

VAR-i efekt: tehnoloogia aitab, aga kohtunike maine on hullem kui varem

Videokohtunike tulek Premium liigasse on õhku kergitanud kõvasti furoori. Hammasrataste vahele on jäänud aga eelkõige need, keda VAR tegelikult esmajoones aitama peaks.

Jalgpalliringkonnas valitses VAR-i tuleku eel justkui arusaam, et see nullib ära kõikvõimalikud eksimused. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud. Kuna otsuseid ei langeta masin, vaid ikkagi inimene, tulevad vilemeeste vääratamised nüüd veelgi paremini välja kui enne.

Kui varasematel hooaegadel sai kohtunik kasvõi alateadlikult pugeda lause "ma ei näinud" taha, siis nüüd seda varianti enam ei ole. Kui ka video vaatamise järel langetatakse vale otsus, on tegemist kohtuniku ebapädevusega. Ja kui eksimusi tuleb mitu tükki järjest, lähevad kohtunikud pingesse. Ning valed otsused jätkuvad.

Palju on ette heidetud VAR-i ajakulukust: tihtipeale tuleb ette mänge, kus mõnd olukorda keritakse VOR-ruumis edasi-tagasi 7-8 minutit. Kui see avalikkuses pahameele pälvib, proovivad kohtunikud juba alateadlikult ülevaatamistega kiiremini ühele poole saada, aga selle arvelt kannatab omakorda otsuste kvaliteet.

Kohtunike otsused on läinud küll üldjoontes täpsemaks, aga valed otsused tulevad nüüd paremini esile kui eales varem. Loodetavasti on tegemist ikkagi lihtsalt kasvuraskustega: harjuvad nii pealtvaatajad, mängijad kui ka kohtunikud ise.

Eelmiste aastate suurimad pettumused:

2022: 1. Levadia kammaijaa, 2. Flora ja Levadia fiasko Euroopas, 3. Sportland Arena liiga.
2021: 1. Tammeka totaalne krahh, 2. Teine hooaeg järjest koroona tõttu kihvas, 3. Publikunumbrite pöördvõrdeline langus sportliku edasiminekuga
2020: 1. Levadia ja Kalju võimetus pakkuda konkurentsi, 2. Narva Transi hooaeg, 3. Koroona nullis suure osa kogukonnajuhtide heast tööst
2019: 1. Transi kurbnaljakas treenerite-tsirkus, 2. Aleksandar Rogici ehitatav superklubi jäi tühjade pihkudega, 3. Jõuetud sammud Eestist edasi 
2018: 1. Euroopas lati alt läbi, 2. Kalevi suutmatus tulemusi teha, 3. Nurjunud hooaja algus
2017: 1. Sillamäe koosseisu- ja rahaprobleemid, 2. Suureskoorilised hävingud, 3. Paide profisats oodatust kehvem
2016: 1. Publikunumbrid, 2. Tarva mannetu punktisaak, 3. Noorte kesine pealetulek
2015: 1. Kalju äravajumine, 2. Viljandi sukeldumine kuristikku, 3. Sillamäe hambutus
2014: 1. Kihlveoskandaal, 2. Masendav Tallinna Kalev, 3. Esimese ja tagumise poole selge eraldumine
2013: 1. Tallinna Kalevi kihlveoskandaal, 2. Jätkuvalt leige publikuhuvi, 3. Tallinna Kalevi finantskrahh
2012: 1. Flora korduvad palgajamad, 2. Publikunumbrite paigalseis, 3. Noorte kesine pealetulek
2011: 1. Ajaxi peksukotistumine, 2. Tammeka paigalseis, 3. Levadia mandumine
2010: 1. Kihlveoskandaalid, 2. Publikunumbrite langus, 3. Flora palgaskandaal
2009: 1. Põnevuseta tiitliheitlus, 2. Flora kõrge kukkumine, 3. Kalju täitumata ootused
2008: 1. TVMK kadumine, 2. Kihlveoskandaalid, 3. Klubide raske majanduslik olukord
2007: 1. Publikunumbrite vähenemine, 2. Balti liiga häving, 3. Levadia lepingujamad
2006: 1. Neemelo kadunud sära, 2. Publikunumbrite langemine, 3. FC TVMK allakäigutrepp