Pompöösne? Jah. Harjumatute tulede-viledega? Kahtlemata. Ebaõnnestunud ühekordne üritus? Kindlasti mitte.

Euroopa ja iseäranis Inglismaa jalgpallimeedia tarbijatena on lihtne langeda lõksu: Premier League’i ja teiste tippliigade korrapärasuse ja rutiinsuse taustal tundubki iga kõrvalekalle tavapärasusest võõras ja väär, hoolimata asja tegelikust sisust.

Klubide MM-turniir on oma põhimõttelt ju igati arusaadav ja vajalik võistlus. Põhjalike ja suursuguste turniiridega selgitatakse igas maailmajaos parimad igal aastal välja, kuid maailmajagudevahelised klubivõistlused on sisuliselt olematud. Jah, klubide MM toimus ka varem ja iga-aastaselt, aga seda vaid seitsme võistkonna osavõtul ja seda seitsmest mängust koosnevat üritust on keeruline esinduslikuks turniiriks nimetada. Kas kujutaksite ette, et koondiste maailmameister selguks sellises naeruväärses formaadis?

Gianni Infantino eneseimetlust ja karikatuurset käitumist võib ja tulebki pilgata, aga võistlusena on klubide MM-il oma koht jalgpallimaailmas täiesti olemas. See oli kummaline tühimik, mis nüüd lõpuks täideti, sest klubide ülemaailmne suurturniir sündis alles peaaegu aastasada pärast seda, kui koondised sel moel parimat selgitama asusid.

Uuel kujul klubide MM, mis toimub iga nelja aasta tagant ja hõlmab seitsme asemel 32 meeskonda, omab kohe kindlasti suuremat väärtust kui varasem hooaja sisse peidetud ja kuskil nurgataguses kohas ära mängitud karikas. Chelsea võitu jäädakse mäletama, varasemaid klubide maailmameistreid tuletatakse reeglina meelde lihtsalt selle järgi, kes tol aastal Euroopas Meistrite liiga võitis.

Ebanormaalne puhkuseröövel – kas ikka on?

Suur argument, mida klubide MM-i uue formaadi vastased lauda toovad, on see, et see röövib tippmängijatelt puhkuse. Finaalis mänginud PSG uus hooaeg algab UEFA superkarikafinaaliga täpselt kuu aega pärast klubide MM-i lõppu, trofee võitnud Chelsea neli päeva hiljem.

Tegelikult ei erine see ju kuidagi mõnest teisest suurturniirisuvest: ka suvise koondiste MM-i või EM-i puhul jääb finaali jõudnud mängijatel kahe hooaja vahele samasugune lühike puhkeaeg. Jah, koondiseturniiride puhul on garanteeritud iga teise suve vabaks jäämine, kuid oleme näinud, et tippklubid kipuvad kahe hooaja vahelist aega niiehknaa ära kasutama rahamaiguliste turneede ja sõprusmängude korraldamiseks.

Huvitavat perspektiivi pakkusid ka Brasiilia klubid, kellele tuli Euroopa meeskondade kurtmine hooaja jooksul 60 mängu pidamisest üllatusena. Chelsea peatreener Enzo Maresca ei osanud ühel pressikonverentsil peale pea vangutamise midagi kosta, kui pakkus enne kohtumist Fluminensega, et tema tiim on suure koormuse tõttu kehvemas seisus.

"Meie oleme mänginud hooaja jooksul 60 mängu, samal ajal kui Fluminense ...?" jättis Maresca lause lõpu õhku rippuma. "70 mängu!" vastas talle üks ajakirjanikest. Tõepoolest – Brasiilia meeskonnad mängivad Euroopa mõistest meeletult tihedalt, osaledes lisaks riigi meistriliigale, karikasarjale ja rahvusvahelistele sarjadele ka oma osariigi meistriliigas. Ja reisides kõike seda tehes reeglina palju suuremaid vahemaid kui Euroopa tiimid. Nad aga ei kurda, vaid võtavad seda kõike võistkondi koostades lihtsalt arvesse. Sellesama Fluminense esindusmeeskond koosneb näiteks 36 mängijast, samal ajal kui Manchester City peatreener Pep Guardiola nuriseb, et 26-27 mehest koosnev tiim on tema jaoks selgelt liiga suur.

ENZO MARESCA LEFT SPEECHLESS 😬

Maresca: "We played 63 matches in the season. Those are different conditions. How many did they (Fluminense) play?"

Reporter: "70 matches. In the same period. That's more matches."

Enzo did not respond ☠️pic.twitter.com/tVszVw7tqv — Men in Blazers (@MenInBlazers) July 7, 2025

Iga uus vajab harjumist

Loomulikult pole kõik ainult ja ainult roosiline. FIFA on teinud igal sammul küsitavaid otsuseid. Kas teadsite näiteks, et senine iga-aastane seitsme tiimiga klubide MM nimetati ümber maailmajagudevaheliseks karikaturniiriks ... ja see turniir toimub väikese formaadimuudatuse järel iga-aastaselt edasi? Kui seni peeti selle kõik mängud ühes võõrustajariigis, siis nüüd  peetakse viiest mängust kaks ühe osapoole koduplatsil, viimased kolm neutraalsel pinnal. Kui Okeaania meister Auckland City ja Aafrika meister Pyramids alustavad sisuliselt kaheksandikfinaalist, siis Euroopa meister PSG alles finaalist. Finaal, muide, toimub 17. detsembril, aga kus, ei ole veel isegi selge.

Suures plaanis on aga nii, et iga uus asi vajab lihtsalt harjumist – ja hädaldada saab niikuinii iga asja üle. Seesama Inglise jalgpallimeedia, mille mõjud keeleoskuse tõttu ka paljude Eesti jalgpallisõpradeni jõuavad, lükkab näiteks iga koondiseakna ajal käima jälle vana plaadi, mille sisuks on nurin, miks on mõttetuid valikmänge (me jõuame ju iga kord niikuinii edasi!) ja "arusaamatut" Rahvuste liigat üldse vaja ning miks meie suurepärane liigajalgpall üheks nädalavahetuseks seisma pannakse. Saamata aru või tahtmata aru saada, et see on vaid väga kitsalt nende nägemus asjast, mis ei ühti ülejäänud Euroopa või maailma vaadetega.

Klubide MM-iga on natuke sarnane lugu: eurooplased võivad selle peale silmi pööritada, aga ülejäänud maailmale selline laiendatud formaat väga meeldib.

Ja lõppude lõpuks jääb igaühele niikuinii oma. Ka mina ei sattunud klubide MM-i mänge peaaegu üldse vaatama, aga see ei tähendanud, et see turniir poleks mulle üldse huvi pakkunud – tulemusi ja uudiseid jälgisin ikka huviga. Küll aastate jooksul klubide MM-igagi ära harjutakse, nagu tehti seda omal ajal koondiste MM-i, koondiste EM-i ja Rahvuste liigaga. Kõik need on oma olemuselt ju võistlused, mis täidavad jalgpallimaailmas kindlat nišši.

Ja kui selline turniir toimub kord nelja aasta jooksul, ei hakka see ka trofee väärtust devalveerima. Nagu nägime, läks mängijatele ja treeneritele selle võitmine korda.