Soccernet.ee pühendab selle nädala roosa reede rubriigi meie palavalt armastatud jalgpallikoondise pikkadele välisreisidele - paneme kokku suure kaardi kõikide sihtkohtadega ning toome välja huvitavat statistikat.

Vaata kõike lähemalt interaktiivselt kaardilt SIIT! Paigad, kus mängiti vaid esimese iseseisvuse ajal, on kaardile märgitud punaselt, vaid teisel iseseisvusajal väisatud linnad on sinised ning mõlemal perioodil külastatud kohad on lillad.

Esimese iseseisvusaja üheülbalisus

Kuna Eesti koondis pidas oma esimesed kohtumised esimesel iseseisvusajal, siis tulebki reiside ja välismängude ajalugu uurides alustada just sealt. Erinevatel põhjustel piiratud võimaluste tõttu toona väga kaugele ei kiputud - pea eranditult mängiti Läänemere ümber asuvates riikides, kaks korda põigati Norrasse ning muidugi käidi ära ka 1924. aasta olümpial Pariisis. Kuigi OM-turniir jäi eestlastele lühikeseks, saadi Prantsusmaal kirja ka üks sõprusmäng Iirimaaga. 

Kuna valikmängude osakaal mängude arvust oli sel ajal väike, oli suurem tähtsus naabritevahelistel maavõistlutel - Riias mängiti nende 20 aasta jooksul 21 korda, Kaunases 19 korda ning Helsingis üheksa korda. Eri linnades mängiti vaid Rootsis, kus väisati nelja erinevat mängupaika.

50 aastat avab ukse maailma

Kahe iseseisvusaja vahele jäänud umbes poole sajandi pikkuse pausi järel oli toimunud nii palju muutusi, et reisid naabermaadest kaugemale ei olnud enam haruldased. Tänapäevasel moel käima läinud valikturniirid ei jätnud lihtsalt muud võimalust - näiteks juba viiendas taasiseseisvumisjärgses kohtumises põrutasid Maarjamaa parimad pojad Maltale. Esimest reisi Euroopast välja tuli veel pisut oodata, kuid kui juba, siis juba: 1994. aasta 7. mail tehti Eesti vutiajalugu, kui Californias mängiti USA koondisega.

Esimene reis Kagu-Aasiasse tuli juba järgmise aasta esimestel päevadel - 4. jaanuaril 1995 mängiti Ho Chi Minhis sõprusmäng Vietnami koondisega. Nii USA-le kui ka Vietnamile tuli aga kuivalt alla vanduda ning esimest väravat (ja võitu) väljaspool kodust maailmajagu tuli veel mitu head aastat oodata.

Viimaks saadi kätte kaks kärbest ühe hoobiga - 28. novembril 1997 võideti Filipiinide pealinnas Manilas võõrustajaid tulemusega 1:0. Ainsa värava sai enda nimele teise poolaja esimesel minutil Marko Kristal, kellest sai esimene Eesti koondislane, kes väljaspool Euroopat värava lõi. 

Vallutamata olid veel aga mitu kontinenti - Aafrikasse jõuti 19. märtsil 2001 mängus Egiptusega ning Lõuna-Ameerikasse 2003. aasta veebruaris, kui kaks korda kohtuti Ecuadoriga. Siiani on aga kaardil "valgeks laiguks" Austraalia - millal koondis sinna jõuab, võib lugeja ise ennustada. Seni on aga Eesti koondis pidanud mänge 69 erineva riigi pinnal ning UEFA liikmesriikidest on külastamata vaid Montenegro ja Taani. Kõikide Euroopa liikmesriikidega on läbi mängitud, ehk peaks uueks sihiks võtma kõigi pinnal mängimise?

Kõige-kõige

Kõige kaugem välismäng - Tšiili-Eesti Santiagos, 13 463 km Tallinnast
Kõige kaugem värav - Vjatšeslav Zahovaiko Quitos Ecuadorile, 10 781 km Tallinnast
Kõige põhjapoolsem kohtumine - Island-Eesti Akureyris
Kõige lõunapoolsem kohtumine - Tšiili-Eesti Santiagos
Kõige läänepoolsem kohtumine - El Salvador-Eesti Los Angeleses
Kõige idapoolsem kohtumine - Filipiinid-Eesti Manilas