Ilja Antonovit tuntakse siinmail kui usaldusväärset keskväljameest, kes on mänginud tiitlile nii Eestis kui Armeenias. Algav hooaeg saab olema sellest erinev: käed said löödud Kuveidi esiliigaklubiga Al Shabab, mida hakatakse koos Bogdan Vaštšukiga tagasi tippseltskonda vinnama.

Antonov mängis 2021-2022 Tallinna FCI Levadias, kellega jõuti sel perioodil kolmanda ühise meistritiitlini. Seejärel läksid osapoolte teed veidral moel lahku, mis viis kogenud poolkaitsja Nõmme Kalju FC-sse. Seal veetis Antonov kõigest poolaasta – sest laekus pakkumine Rumeenia esiliigaklubist Hunedoara Corvinul. Kuna meeskonna plaan näis apetiitne, istus eestlane meelsasti lennuki peale.

"Eelmisel suvel tuli selline pakkumine, et on esiliigameeskond, kes tahab ühe aastaga tõusta kõrgliigasse. Kõik oli paberil väga ilus. Tegime 1+1 lepingu, mis tähendas, et kui meeskonnal õnnestub eesmärk täita, pikeneb kokkulepe automaatselt," meenutas Antonov intervjuus Soccernet.ee-le. "Mu sõber, kellega mängisime viis aastat varem koos Armeenias, kinnitas ka, et kõik on siin super. Et makstakse raha täpselt õigel kuupäeval, nagu on kokku lepitud."

Antonov meenutas, et alguses läkski kõik väga hästi – meeskond mängis edukalt ning nii tulid ka tulemused. "Kuskil sügise keskel hakkasid kuulujutud pihta, et meeskond ei saa kõrgliigasse tõusta, sest neil pole vastavat litsentsi. See oli üsna ebameeldiv üllatus, noh, mitte päris šokk, ja ma ei hakanud kohe paanitsema. Peamine asi oli jalgpalli mängida," jätkas poolkaitsja. "Aga ühel hetkel muutus kõik! Mind pandi lihtsalt pingile ja mänguaega ei antud. Proovisin peatreeneriga rääkida, aga tema vastus oli kui mingi nali. Mingisugune lapse jutt."

Poole aastaga võttis Antonov osa 11 Rumeenia esiliigamängust: kolme alustas ta põhikoosseisus, seitsmes sekkus pingilt ning korra jäi pealtvaatajaks. Minuteid kogunes tilkudes – kokku 271. Aasta lõpuks oli Eesti pallur läbi hammustanud, et klubis ei toimi kõik nii nagu peaks. "Kui läksime detsembris puhkusele, helistati mulle klubist kohe järgmisel päeval, et peame sinuga lepingu lõpetama. Öeldi, et sa ei sobi meile. Ütlesin, et kuulge, džentelmenid, rääkige üldse, kas klubi võib mängida kõrgliigas või mitte. Selleks hetkeks teadsin ise 100%, et ei või," rääkis ta.

"Siis hakkasidki sellised jalgpallivälised probleemid. Kuna ma ei leidnud sobivat varianti, et klubi vahetada, läksin sinna peale puhkust tagasi. Mind üritati meeskonnast minema peletada, mind hakati suruma. Näiteks kui kõik teevad trenni, siis sina jooksed. Üks trenn on kell seitse hommikul, teine kell kolm ja niimoodi ja niimoodi. Oli vaja natuke kannatada lihtsalt," toonitas kogenud poolkaitsja.

"Kui jalgpalli ei lubata mängida, siis tuleb vähemalt nõuda välja kogu see raha, mis sulle lubati. Tuleb selle nimel lõpuni võidelda. Minu arvates oli kokkulepe selline, et kui oleksin meeskonnas olnud sellel hetkel, kui nad liigas teise kohaga lõpetasid – mis neil õnnestus – siis nad peaksid mulle kogu järgmise aasta palga kohe maksma. See oli lubadus. Aga see oli lihtsalt pettus, sohk."

Niisiis ei taha Antonov endist koduklubi oma CV-s nähagi. Mis sest, et üllatuslikult Rumeenia karikasarja võitnud, samas esiliigas jätkav Corvinul mängib eurosarjas. Algust tehti Euroopa liigas, hetkel ollakse võistlustules Konverentsiliiga kolmandas eelringis. "See on Rumeenia jalgpall. Kõrgliigasse nad ei saanud tõusta, aga Euroopas saavad mängida. Ega meeskond oli hea ja mängijate tase samamoodi. Lihtsalt situatsioon kujunes selliseks. Kurb, aga lähme edasi, mis teha," nentis eestlane. "Ütlesin juba oma abikaasale ja perele ka, et mul on kokkuvõttes lihtsam mõelda, et ma ei olnud seal klubis üldse ja kõik!"

Paidesse? Lootust nagu oli

Antonov lahkus Rumeeniast käimasoleva aasta alguses. Selliselt, et plaan, mis saab temast edasi, puudus täielikult. Siis tõttas appi sõber Nikita Baranov, kes rääkis märtsi alguses välja võimaluse treenida Paide Linnameeskonnaga.

"See on tegelikult päris lahe kiire lugu. Jalutasime Nikita Baranoviga koos lastega, umbes kell 10-11 hommikul. Ta rääkis, et oo, lähen varsti – kell 2 – trenni. Ütlesin seepeale, et kurat, tahaks ka jalgpallitrenni juba minna, et jalad sügelevad ja tahaks palli katsuda. Ja siis ta ise pakkus mulle abi – helistas Gert Kamsile ja rääkis, et siin on Ilja Antonov, et äkki saame teda aidata," leiti lahendus Eestis koondist 52 matšis esindanud poolkaitsja murele päris kiirelt.

Antonovi sõnul polnud rõhk sellel, et ta saaks ühel hetkel Ivan Stojkovici juhendatava tiimiga liituda. "Ma ei küsinud klubilt otseselt midagi. Kui me jaanuari alguses Stojkoviciga rääkisime, siis ta ütles, et neil on eelarve juba kinni ja praegu, talvel, pole eriti šanssi meeskonnaga liituda," selgitas ta. "Aga ma olen väga tänulik, et nad lubasid mul trenni teha kolm kuud. Jäin mõnest üksikust trennist eemale, aga muidu tegin kõik kaasa."

Aga asjaks ikkagi ei läinud, kuigi peatreener näis Antonovi panusega rahule jäävat. "Talle meeldis, kuidas ma trenni teen. Mai keskel ütles ta, et ma kindlasti tõstan trenni taset. Need on tema sõnad! See oli suurepärane kompliment mu tööle," rõõmustas Premium liigas 198 matši pidanud poolkaitsja.

"Aga lepinguni see ei viinud. Rääkisin juba mai lõpus, et üleminekuaken läheb vaikselt lahti ja ma hakkan endale midagi otsima. Ta ütles, et 10. juunil helistab mulle, aga ei helistanud. Ja sellest ajast peale ma nendega enam ei treeninud. Sellele vaatamata olen neile väga tänulik – need olid päris head kolm kuud. Päris mõnus oli nendega treenida!"

Sõber Bogdan Vaštšuk kutsus Kuveiti

Seejärel hakkaski Antonov ringi vaatama, et kus karjääriga jätkata. Olukord lahenes ruttu, taaskord oli võtmekohaks hea sõber. "Juuni alguses tuli mulle kõne teiselt sõbralt Bogdan Vaštšukilt, kes oli Kuveidis mänginud juba pool aastat. Ta ütles, et meeskond otsib number 6 positsioonile kedagi, et kas ma oleksin huvitatud. Ta ütles, et siin on päris hea ja ta jätkab ise ka hea meelega – kas ma oleks ka huvitatud," rääkis ta. "Ma ei mõelnud isegi 10 sekundit! Ütlesin juba sekundiga, et muidugi olen nõus! Praegu olemegi siis siin koos."

Mõlemal eestlasel on klubiga, kes eelmisel hooajal langes kõrgliigast õige napilt, värske aastane leping. "Neil jäi üks punkt puudu, et jääda püsima ... väga valus kukkumine. Nüüd ongi eesmärk selle hooajaga tõusta tagasi kõrgliigasse," märkis Antonov. Sellest, kui lihtne või raske ülesanne olema saab, pole veel aimdust, sest hooaeg algab 18. augustil.

"Kõrgliigas on päris hea tase, sest nad võivad rahaliselt endale lubada päris-päris häid mängijaid. Ja siia tulevad ka head mängijad. Esiliiga kohta ei oska öelda veel midagi. Meie meeskonna tase on üldiselt väga hea: häid välismängijaid on juurde tulnud. Kaks on Serbiast, üks Brasiiliast ja meie kahekesi – loodame, et me oleme ka head," naeris Antonov. "Mängijad on väga tehnilised ja kiired, füüsilise poole pealt pole nad kõige suuremad ja tugevamad. Aga kerge pole kuskil! Jalgpall areneb üle terve maailma."

Antonovi CV-st leiab kokku kuus riiki. Eestis alustamise järel liikus ta Austriasse (SV Horn), millele järgnesid perioodid Sloveenias (Velenje Rudar), Rumeenias (Hermannstadt, hiljem Hunedoara Corvinul) ja Armeenias (Ararat-Armenia). Nüüd on alanud Kuveidi ning Al Shababi ajajärk.

"See on mõlemast küljest – nii rahaliselt kui jalgpalli mõistes – väga huvitav pakkumine. Mulle on alati meeldinud mängida millegi peale, et oleks mingisugune eesmärk, mida saavutada. Mul ongi karjääris olnud peamiselt sellised eesmärgid, et kas võita meistritiitel nagu Levadias või Armeenias või jääda püsima. Praegune eesmärk on võita ja tõusta kõrgliigasse," võrdles ta. "Aeg näitab, kas me saame sellega hakkama."

"Trennid on peamiselt kell 7 või 7.30 õhtul – siis, kui päike loojub. Siis saab normaalselt hingata. Eks esimesed nädalad olid kehale rasked, aga nüüd läheb aina kergemaks ja kergemaks. Muruväljakud on siin päris head. Veega probleeme ei ole – kastetakse pidevalt," tõi ta veel välja. "Eks see natuke naljakas ole. Olime kaks nädalat Egiptuses ja tegime Bogdaniga nalja, et lähme juuli keskel Kuveidist Egiptusesse kaheks nädalaks, et natukene värskust tunda, sest seal oli 38 kraadi!"

Kuidas Antonovi perekond sellisesse eksootilisse ettevõtmisse suhtub? "Nad nägid kõrvalt, kui rasked olid need neli kuud ja ka see viimane klubi – nad kindlasti toetavad mind selles. Leidsin ikkagi huvitava koha, mis on ka finantsiliselt põnev. Minu mängijaeas – olen juba 31-aastane – on see loogiline käik," selgitas ta. "Aga mu pere ei ole veel minuga, sest sellel pole lihtsalt mõtet: siin on päeval 45 kraadi! Lapsed ei saa niimoodi õueski käia. Praegu on nad Eestis ja loodan, et kui sügisel on ilmad normaalsed, siis nad tulevad siia. Ja võtavad natuke päikest!"