Kas põleng Flamengo treeningkompleksis on järjekordne näide Brasiiliat poltergeistidena jälitavatest tragöödiatest või sellest, kuidas suurriik ei suuda oma pärandit kaitsta?

Mida kõrgemale Rio de Janeiro rahvusmuuseumis lõõmanud leegid kerkisid, seda eredamalt valgustasid nad kohale saabunud inimeste nägusid. Neis peegeldus jälg, mida jätab rahvuslik tragöödia: uskumatus, valu, pisarad. Mõned kallistasid; teised, kes olid tunnistajaks oma elutöö hävimisele, üritasid politseinike embusest mööda pääseda ja muuseumi siseneda, aga ka manöövri õnnestumise korral ei olnud neil Paco de Sao Cristovao varemest enam midagi päästa.

Sel õhtul viis kuud tagasi hävis 18 miljonit eset ehk 92 protsenti kogu kollektsioonist; kõik helisalvestised Brasiilia vihmametsade nüüdseks väljasurnud keeltest; oma elu põliselanike seas veetnud antropoloogi Curt Nimuendaju hindamatu väärtusega arhiiv; alates 16. sajandist kogutud infokillud Brasiilia etniliste gruppide kohta; üks maailma tähtsamaid Aafrika kollektsioone; Egiptuse ja Inka muumiad; kõik söödud tule poolt, mille isu ei ilmutanud ühegi neelatud artefakti järel vähimatki raugemise märki.

Kui telekaamerad Paco de Sao Cristovao varemetesse sisenesid, oli keset tuhapilvi ja söehunnikuid raudse kindlusega seismas ainult Bendego meteoriit.

Järgmisel päeval, kui keskkonnakaitsja ja poliitik Marin Silva oli tulekahju ristinud "lobotoomiaks Brasiilia mälule", hakkas šokk tasapisi asenduma Brasiilia argielu reaalsusega. Kiirelt selgus, et kaks muuseumihoone ees asunud hüdranti ei olnud töökorras ja tuletõrjemasinad pidid vett ammutama Quinta da Boa Vista järvest. Et nii muuseumi tulekahjuhäire- kui elektrisüsteem olid juba ajast ja arust, üks sobimatu niivõrd tähtsa kollektsiooni valvamiseks, teine selle valgustamiseks.

Keegi arvutas, et muuseumi aastaeelarve oli kahanenud väiksemaks summast, mis oli ette nähtud kongressi alamkoja liikmetele ametiautode pesemiseks. Paljud brasiillased nägid rahvusmuuseumi hävingut metafoorina endi ja rahvuskaaslaste eludest lämmatava majanduslanguse, poliitilise kriisi ja vägivallalainete ajal.

Brasiillased leiavad neid tabanud tragöödiatele alati mõne paralleeli, sest tragöödiad tabavad brasiillasi ikka ja alati käsikäes, nii sünge kindlusega, et kui need ei oleks päris inimesed, päris elud, päris pisarad, võiks saatuse keerdkäike näha omamoodi kurbnaljaka prisma läbi. Justkui oleks taevane isa ühel hetkel kukalt kratsides avastanud, et andis Brasiiliale ju jalgpalli, samba ja kuldsed rannad; nüüd peab paradiisi kuidagi maa peale tagasi tooma.

Nii pühkis Mariana linnakese kaevandustammi varingule järgnenud mudalaviin 2015. aasta novembris teelt terve rajooni ja tappis 19 inimest, kaks ja pool nädalat tagasi ajalugu kordus ning Brumadinhos kaotas samamoodi elu vähemalt 157.

2014. aasta 8. juulil taasühendati maailma kultuuriloos ainulaadse operatsiooni järel sünniga eraldatud siiami kaksikud, kui Maracanazo, 1950. aasta jalgpalli MM-finaalis saadud halvav kaotus Uruguayle, sai paariliseks Mineiraco, häbistava 1:7 allajäämise Saksamaale. Ja Chapecoense meeskonna hukatusse saatnud lennukatastroofki ei jäänud üksi, sest möödunud neljapäeval suri Paco de Sao Cristovaost mõnesaja meetri kaugusel, Brasiilia populaarseima klubi Flamengo treeningkeskuses puhkenud tulekahjus kümme noort jalgpallurit.

Nädal hiljem on veel palju lahtine, aga on üsna kindel, et tragöödia põhjustas lühis keskses kliimaseades; on üsna kindel, et alles eelmisel aastal kulutas Flamengo Ninho de Urubu (raisakotkapesa) nime kandva keskuse renoveerimisele viis ja pool miljonit eurot, aga neil puudus tuleroaks langenud ühiselamu ehitamiseks luba. Suitsuandureid ei olnud. Sellel maalapil pidanuks dokumentide järgi asuma parkimisplats. Flamengo oli kõige eelneva tõttu saanud Rio de Janeiro linnavalitsuselt juba 31 trahvi. Jälle, nagu mitmeid kordi varem, nagu alati, asendus šokk brasiillaste jaoks kiirelt süüdistusi vibutava sõrmega.

Meediagigant Globo on üsna kindel ka selles, et kuigi põrgutule kiire leviku tõttu on ellujäänute ja pealtnägijate versioonid juhtunust kaootilised, riskis üks kolmest vigastada saanud noormängijast kaaslaste päästmiseks eluga. Praeguse versiooni järgi ärkas Jhonata Ventura kiirelt suitsuga täitunud kolmandas toas esimesena, pressis end kitsukesest aknast välja ning olles värske ööõhu käes saanud korraks hinge tõmmata, äratas kõrvalvoodites maganud Cauan Emanueli ja Francisco Dyogo.

Selleks ajaks oli tema parim sõber Athila Paixao juba teadvuse kaotanud. Jhonata ja Athila olid otsustanud nädalavahetuseks kotkapessa jääda, et laupäeval tähistada Arthur Viniciuse sünnipäeva ning seejärel minna vaatama Flamengo - Fluminense mängu. Vinicius ei pääsenud eluga. Nagu ka Athila Paixao.

15-aastane Jhonata üritas teda läbi akna õue tõmmata, mistõttu said tema käed, rindkere, nägu ja hingetoru raskelt põletada. Cauan pääses juba koju, Dyogo peab veel mõneks ajaks arstide järelvalve alla jääma, aga Jhonata avas esimest korda pärast õnnetust silmad alles paar päeva tagasi. Pedro II haigla peaarst Carlos Alberto Araujo arvab, et Jhonata võib pärast taastusravi järgmisel aastal taas väljakule joosta.

Et Ninho do Urubu ühiselamuteni jõuda, peab suurelt Bandeirantese teelt maha keerates ületama väikese silla. Lucas Paqueta ema seda ei teinud. Igal nädalal lasi ta oma poja enne silda autost välja ja saatis ta teele sõnadega: "mina tõin su siiani, edasine on juba sinu teha." Pühapäeval lõi Paqueta AC Milani 3:0 võidumängus Cagliari üle Itaalia suurklubi teise värava ning pühendas selle hukkunud kotkapoegadele. Teinegi Flamengos sirgunud noor talent, kes ületas sedasama silda ja magas sellessamas ühiselamus, oli juhtunust rabatud. "Värisen, kui mõtlen seal veedetud päevadele ja öödele," kirjutas Vinicius Jr Twitteris. "Seda on võimatu uskuda. Jõudu, jõudu, jõudu."

Seesama Vinicius, kelle saabumist Madridi saatsid kahtlust täis pilgud, kuid kes on end kuu ajaga mänginud Reali vaat et teravaimaks ründerelvaks; seesama Vinicius, kes on kuu ajaga jaganud viis resultatiivset söötu, tehes seda ka kolmapäeval, kui purjetas miljonite pilkude all mööda kolmest Amsterdami Ajaxi kaitsjast ja kostitas seejärel Karim Benzemad; Vinicius, kes on 18-aastasena ainult veidi vanem kui Flamengo põlengus hukkunud, need, kellest mitmeid teadis ta nime- ja nägupidi.

Vinicius on see, kes toob Benzemas välja parima. Mehed veetsid palju aega koos juba enne hooaja algust ning pärast seda, kui Santiago Solari hakkas noorele brasiillasele rohkelt mänguminuteid usaldama, on Benzema mäng õide puhkenud. Kaheksas matšis pärast Viniciuse debüüti algkoosseisus on prantslane löönud seitse väravat. "Mulle meeldib temaga koos mängida, sest ta kuulab, on avatud nõuannetele ja teeb rasket tööd," ütles Benzema pärast võitu Ajaxi üle.

Vinicius on üks nendest mängijatest, kes suudab juba enne palli surmamist panna kogu staadioni ootusärevuses püsti tõusma. Pärast esimest puudet ei tea keegi, mis saab järgmisena. Tema liigutused on välkkiired; tehnika selline, nagu oleks kogu ta keha laetud elektriga, mis otsib just palli saamise hetkel väljapääsu. Tahes-tahtmata tõmbavad Brasiilia vutifännid paralleele tema ja Ronaldo Nazario vahel. Jah, on vara. Aga Vinicius on juba praegu hea ja tema lagi kõrge. Ta on Realile vajalik. Möödunud kuul oli ta vajalik ka oma riigile, aga kuninglik klubi ei olnud teda enam nõus Lõuna-Ameerika U20 meistrivõistlustele lubama.

Viimati tuli Brasiilia U20 maailmameistriks aastal 2011, mil võideti ka Lõuna-Ameerika meistritiitel. Teel kontinendi kuldmedaliteni alistati Tšiili 5:1, Colombias toimunud MM-finaalturniiril lükati järjest konkurentsist Hispaania, Mehhiko, Portugal. Toonase noortekoondise selgroo moodustanud Neymar, Coutinho, Casemiro, Oscar, Alex Sandro, Juan Jesus, Danilo, Allan ja Willian Jose tutvustamist ei vaja. Leidub - ja mitte vähe - neid, kelle arvates näitas Brasiilia kaheksa aastat tagasi sellist jalgpalli, mida pole noorte MM-idel varem kunagi nähtud. Ja nüüd jääb Brasiilia U20 MM-ist eemale teist turniiri järjest, kolmandat korda viimasest neljast. Ikka ja alati käsikäes.

Brasiilia oli möödunud nädalal Tšiilis lõppenud turniiril lootusetult näotu ja identiteeditu. Ääremängijad, keda suurriik on alati uhkusega ookeani taha eksportinud, olid tehnilised kavalused asendanud silmad kinni seina jooksmisega. Rodrygo Goes, kelle eest Real maksis 45 miljonit eurot ja kes liitub Viniciusega suvel, oli nähtamatu, ka seekord merepinna kõrgusel peetud mängus Boliivia eakaaslaste vastu. Keskkaitsjate ainsaks ideeks näis olevat pika palli löömine, mis jõudis Flamengo ründaja Lincolnini paaril korral kümnest. Brasiillaste turniiri parimaks mängijaks oli olukorra sunnil väravavaht Phelipe Megiolaro.

Kogu Brasiilia mängustiili iseloomustas ideedevaesus, mis on tabav peegeldus koduliigas valitsevatest muredest. Sel korral tuli Lõuna-Ameerika meistriks kahel korral Argentina alistanud ja dünaamilist, ründavat jalgpalli au sees hoidnud Ecuador. Ka kahe aasta eest MM-finaali jõudnud ja seal Inglismaale kaotanud Venezuela edu näitab, et Lõuna-Ameerikas on jõudude vahekorrad vähemalt noorte seas tasakaalustunud. Aga kala mädaneb ikka peast. Brasiilia pidas enne turniiri mõned üksikud kontrollmängud, noortekoondise peatreenerid ei ole ametis saanud pikalt püsida. Õhtul, mil U20 koondis mängis Uruguay vastu, täitis Brasiilia spordisaitidel linti hoopis Neymari 27. sünnipäevapidu.

Globole, kelle süüks võib pidada nii paljut Brasiilia jalgpalliga valesti olevat, tuleb vähemalt seekord au anda. Flamengo tragöödia järel tuhniti kiirelt läbi teiste klubide akadeemiaid puudutavad dokumendid ning leiti mitmeid ebakorrapärasusi. Ühiselamute jaoks polnud vastavat luba ka Gremiol ega Fluminensel; Ceara, Fortaleza ja Ferrao klubid ei vastanud tuleohutusnõuetele, Palmeiras tõstis oma noored kontrolli läbiviimiseks elama hotelli ja Sao Paulo osariik tellis täpsema ülevaate saamiseks põhjaliku uuringu.

See kõik kõlab lootustandvalt, aga seejärel meenub, et ka pärast Mariana mudalaviini anti korraldus kõigis kaevandustes muudatused läbi viia. Ja nüüd juhtus Brumadinho. Pärast Rio de Janeiro rahvusmuuseumi põlengut vestles New Yorker ühe brasiillannaga, kes tunnistas häbiga, et ei sattunud Paco de Sao Cristovaosse mitte ühtegi korda. "Ilmselt tähendab see, et me oleme kõik juhtunus natuke süüdi," sõnas ta. "Me ei pööra omaenda loole lihtsalt piisavalt tähelepanu." Ja kuni see ei muutu, jääb iga Viniciust kummitama üks Athila Paixao.