Selle MM-i ajal on faktimasinad õnnistanud meid paljude uute kasutute teadmistega, mis statistiliste faktidena kas kehtivad siiani või vähemalt kehtisid ühel hetkel. Näiteks:

• Cristiano Ronaldo on (alates 1966. aastast) ühel MM-il enim pealelööke sooritanud mängija, kes ei ole oma meeskonnakaaslastele ainsatki võimalust tekitanud.
• Prantsusmaa ei ole kaotanud MM-i 1/8-finaali alates aastast 1934.
• Šveitsi ja Kolumbia mäng on ainus väljalangemismäng MM-il, kus mõlemal riigil on täpselt viis maismaanaabrit.

Statistilised faktid sobivad spordimaailma nagu valatult, sest kogu selle valdkonna idee seisnebki ju mõõdetavates ja seega võrreldavates tulemustes. Viimasel ajal ja eriti just käesoleval MM-il näib mulle, et sellega on mindud üle mõistlikkuse piiri.

Opta ja teised statistikalehed söödavad meile iga MM-mängu eel, ajal ja järel sisse terve hulga fakte, mis ulatuvad rekorditest ja pingeridadest kurioosumite ja täiesti suvaliste paralleelideni.

Need faktid peaksid tõstma esile erakordseid saavutusi või tooma välja muid külgi, mille poolest mõni sündmus või vastasseis on erakordne. Enamik mängudest ei saa aga olla erakordsed, see on lihtsalt elementaarne loogika.

Olgu, erinevate nurkade alt vaadates on ehk võimalik iga mängu kohta midagi üsna huvitavat leida. Pahatihti jõutakse aga erakordsete faktideni valikukriteeriume endale sobivaks sättides, kusjuures valimi probleem jäetakse lihtsalt tähelepanuta. Just valim on aga MM-faktide suurimaks murekohaks.

Mis on mõistlik valim?

Visates sada korda kulli ja kirja on tõenäosus koguni 27% ehk rohkem kui üks neljast, et kas kulle või kirju koguneb teisest vähemalt kümne võrra rohkem. See on näide sellest, kuidas isegi nii lihtne ja selge tegevus vajab usaldusväärse tulemuseni jõudmiseks suurt hulka korduseid.

Jalgpallis on sündmuste täpseid tõenäosuseid ja seega ka vajalikke valimeid võimatu teada, sest tulemusi mõjutavad tohutu hulk erinevaid tegureid, kusjuures need tegurid mõjutavad pidevalt ka teineteist ja neid mõjutavad ka senised tulemused.

Seetõttu kujunevad mõistlikud valimid välja pigem kogemusega ehk vaatluse teel. Näiteks on levinud veendumus, et õnnefaktor sõelutakse liigahooaja jooksul tabeliseisust välja. See veendumus võib tegelikult olla ülehinnatud, kuid üldjuhul näib see paika pidavat ning pealegi on mõistlik jalgpallis hooaja lõpptulemusi teenituks pidada, sest kogu võistlus käibki ju selle nimel.

Niisiis nõustume, et 35-40 mängu peaks olema piisav valim, mille pealt võistkondade ja mängijate taseme ja saavutuste kohta järeldusi teha, olgugi et alati jääb õhku agasid ja spekulatsioone.

Ühel MM-il piirdub aga enamik võistkondadest ja mängijatest ainult kolme mänguga. Isegi tippude tipud ei ole terve karjääri jooksul jõudnud ühe liigahooaja jagu MM-mängudeni, Messil on tänaseks kirjas 32 ja Ronaldol 27 kohtumist. Pealegi eraldab nende esimesi ja viimaseid mänge MM-il lausa 20 aastat – nad on tänaseks teistsugused jalgpallurid kui karjääri algfaasis, ka jalgpall ise on palju muutunud.

Samad mured kerkivad koondiste võrdluses – ühel turniiril on mänge vähe, ajalukku kaevudes põrkume järjepidevuse küsimuse otsa. Kuidas me saame ühte patta panna Uruguay tulemused aastast 2026 ja 1930, kui tundmatuseni on muutunud nii võistkonnad, vahendid, võistlussüsteemid kui ka reeglid?

Igaühele oma faktid

Ühesõnaga, MM-iga seotud faktid kubisevad juhuslikkusest, mille ulatuse üle tasub alati järele mõelda, enne kui faktist järeldusi tegema hakata. Puuduliku valimiga statistilised faktid ei pruugi viidata millelegi reaalselt tähenduslikule.

Eriti ettevaatlik tasub olla siis, kui faktide tingimusi on kitsendatud nii palju, et lõpuks ei jää üldse liha luu peale. Näiteks:

23 - Aged 23y 12d, Jude Bellingham is the second-youngest player to score 2+ goals in successive FIFA World Cup knockout stage games behind only Pelé in 1958 (17y 249d).

Talisman. pic.twitter.com/YBPN4RFhNJ — OptaJoe (@OptaJoe) July 11, 2026

Fakt on ju uhke, Jude kõnnib Pele jälgedes, aga kui mõtlema hakata, siis on valikutingimused Opta poolt niimoodi määratud, et kõne alla saab tulla ainult käputäis ründavaid mängijaid, kelle noorusaastatel juhtusid nende koondised olema niivõrd kõvad, et tegid kahel MM-il järjest väljalangemismängudel tegusid. Ja sellest käputäiest on Bellingham juhtumisi nooruselt teine, kusjuures mängija vanus sõltub olulisel määral sellest, kuidas MM-ide toimumisaastad tema sünniaastaga klapivad. Nojah siis.

Sageli kasutataksegi fakte selleks, et rõhutada mingeid narratiive, antud näite puhul Jude Bellinghami erakordset taset. Selles pole ehk midagi halba, kuni faktidega absurdini välja ei minda, aga tasub meeles pidada, et enamasti on võimalik samamoodi treida ka vastupidiseid narratiive toetavaid fakte.

On fakt, et Cristiano Ronaldo on löönud ainsa mängijana värava kuuel erineval MM-il. On samuti fakt, et Cristiano Ronaldo ei ole MM-ide väljalangemismängudel mitte kunagi lahtisest mängust väravat löönud. Igaüks võib valida endale sobiva fakti ja kinnitada sellega väga erinevaid hinnanguid Cristiano Ronaldo pärandile MM-ide ajaloos.

Niisiis toimivad jalgpallifaktid tihti nagu horoskoop, kust igaüks leiab endale paraja tera, olgu selle tegelik tähendus milline tahes.