A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Lõppev jalgpalliaasta pakkus kuhjaga võimsaid elamusi, aga kui järele mõelda, siis sportlikest tipphetkedest isegi veel intrigeerivamaks sündmuseks oli aprilli lõpus ilmavalgust näinud ja paari ööpäevaga sisuliselt hinge heitnud Euroopa Superliiga projekt.
Ott Järvela hinnangul oli "edukas välksõda Superliigaga" 2021. aasta klubijalgpalli tähtsaim maamärk. Ma nõustun igati, et selle tagasitõrjumine oli märgiline sündmus, aga mõtisklen siin artiklis selle teema üle natuke teise nurga alt, tõstes esile Superliiga avantüüriga kaasnenud positiivsed mõjud.
Sündmus ise on piisavalt värske, aga ka päris mitmetahuline, nii et ma ei hakka sellest siin eraldi kokkuvõtet tegema. Mälu värskendamiseks peaks piisama mõningatest Soccerneti pealkirjadest, mida soovi korral saab klikkida ja üle sirvida:
Nagu valdavas osas Euroopast, nii anti ka Eesti avalikus ruumis Superliiga projektile kiiresti üsna hävitav hinnang. Minagi olen nende paadis, kes leiavad, et Superliiga läbikukkumine tähistas jalgpallimaailma jaoks olulist võitu. Samas aga arvan ma, et ka Superliiga temaatika järsk esiletõus osutus lõpuks pigem positiivseks, sest selle raputusega kaasnesid jalgpallikogukonna jaoks vajalikud arengud.
Teatud nurga alt võiks isegi väita, et Superliiga ilmumine oli viimase aja parim uudis jalgpalli jaoks tervikuna. Kuidas nii? Toon välja kolm peamist põhjust.
1) Superliiga pani meid mõtlema jalgpalli olemuslike külgede üle
Nagu ma olen eelmiste nädalate mõtisklustes pidevalt korrutanud, siis spordimaailma üheks peamiseks olemuslikuks küljeks, mis inimesi ligi tõmbab ja enese külge köidab, on arusaam sellest kui korrapärasest mikrokosmosest. Võistlussüsteemid on reeglipärased, tulemused täpselt fikseeritud ja lõplikud. Spordialasid nähakse järjepidevatena ning resultaatidest saavad ajaloolised maamärgid, mis püsivad kõigutamatuna üle põlvkondade ja poliitiliste rindejoonte.
Kuigi kirjeldatud loogika on väga huvitav ja muudab võimalikuks spordi tohutu populaarsuse, olen ma viimastel nädalatel üritanud näidata, et tegelikult on see arusaam paljuski illusoorne. Spordimaailm on sotsiaalselt ülalhoitav nähtus, mis rajaneb meie ühisele usule sellesse, ning meil tuleb olla väga ettevaatlik, et mitte kanda spordimaailma tulemusloogikat tavamaailma, sest see võib viia näiteks väärastunud arusaamadeni ratsionaalsusest ja eetikast.
Sellegipoolest näib jalgpallimaailm, millega kaasneb teiste spordialadega võrreldes veel eriti suur vaatemängulisus ja sotsiaalsed kihistused, meile enesestmõistetava ja püsivana. Kuigi mängud ja võistlused, isikud ja klubid pakuvad ühiskonnas lakkamatult kõneainet, siis laiemal struktuursel tasandil sai jalgpall pikka aega toimida peaaegu segamatult ja kriitikavabalt. On läinud vaja tõeliselt suuri raputusi, et panna meid tõsiselt mõtlema jalgpallisüsteemi toimimise aluste peale.
Raputustest viimasel ajal puudu pole tulnud, alustades FIFA ulatusliku korruptsiooniskandaaliga, jätkates koroonaviiruse poolt põhjustatud ülemaailmse sundseisakuga ning lõpetades viimati justnimelt Superliiga projektiga. Superliiga ideest oli muidugi räägitud juba aastakümneid, aga seda üsna ähmaselt ning ümber nurga, sest eestvedajad pelgasid konflikte jalgpallivõimudega. Nii sai Euroopa tippklubijalgpall ligikaudu 30 aastat toimida suuremate šokkideta, olgugi et pealispinna all käis pidevalt kemplus eurosarjade rahajaotuse ja võistlussüsteemi eri tahkude osas.
Superliiga idee ähvardas aga nüüd järsku kõik pea peale pöörata, sest see nägi ette võistlust, mis toimiks täielikult senisest Euroopa klubijalgpalli toimimisloogikast eraldi – oleks taotluslikult sihitud eelkõige kommertsedule, tagaks rikastele ja võimukatele klubidele püsiva konkurentsieelise, jätaks senise klubijalgpalli lipulaeva Meistrite liiga teisejärguliseks võistluseks, kaotaks otsese sideme jalgpallipüramiidi laiema aluspinnaga jne.
“It is not a sport if success is guaranteed.”
Pep Guardiola breaks his silence on plans for a European Super League. pic.twitter.com/KiRztj0PNv — ESPN FC (@ESPNFC) April 20, 2021
Nagu sellest oleks veel vähe, esines Superliiga president Florentino Perez seisukohaga, et reformida tuleb ka jalgpallimängu ennast – muutmaks jalgpall nooremale põlvkonnale huvitavamaks, tuleks mänguaega lühendada. Kui nii revolutsioonilised visioonid visatakse üleöö tulle, siis pole ime, et need otsekohe tuleks põlevad. Seda eriti veel spordikeskkonnas, mille üks peamisi võlusid seisneb selle näilises korrapärasuses ja püsivuses. Ning veelgi enam just jalgpallikeskkonnas, kus jalgpalli ühiskondlik roll kindlustab automaatse ja laiaulatusliku protestilaine.
Selline totaalselt kastiväline raputus sunnib ühtlasi mõtisklema senisest sügavamalt jalgpalli kui üldisema nähtuse peale. Superliiga pretsendent on sundinud jalgpalliinimesi üle maailma põhimõtteliste küsimustega tegelema ja seisukohti kujundama. Isiklikult pole ma näiteks sugugi kindel, kas see talvine mõtiskluste seeria oleks sellisel kujul teoks saanud, kui Superliiga poleks pool aastat varem mõtet selles suunas liikuma ärgitanud.
Üheks põhiteemaks, millega Eesti jalgpallisõbrad kohe põrkusid, oli jalgpallipüramiidi toimimise põhimõtted. Paljude väikeriikide jalgpalli jaoks on rahastuse voolamine UEFA kaudu tippjalgpallist rohujuuretasandile võtmetähtsusega küsimus. Kust tuleneb suurturniire korraldavate organisatsioonide moraalne kohustus suunata tekkinud tulud tagasi rohujuuretasandile ning isegi sellistesse perifeersetesse piirkondadesse nagu Eesti? Kui suures ulatuses on meil õigus tulude laialijagamist nõuda?
Konkreetsete ja vahetutest huvidest lähtuvate küsimuste kõrval kerkivad esile aga ka veel palju sügavamad ja põhimõttelisemad küsimused. Toon välja kolm gruppi küsimusi (hakkamata neid siinkohal lahkama), mis võivad tõukuda Superliigaga seotud temaatikast:
Mis jalgpall üldse on? Mis on jalgpalli olemuslikud omadused? Millised väärtused tulenevad jalgpalli olemusest? Millises suhtes on spordi sisemine loogika, jalgpalli traditsioonid ja kommertslikud huvid? Kuivõrd on jalgpall meelelahutus ja kuivõrd muudlaadi sotsiaalne nähtus? Kui jalgpall ei ole lihtsalt meelelahutus, siis mis see täpsemalt on?
Kellele jalgpall kuulub? Kellele seda lõpuks mängitakse? Kui kogukondlikud ja kommertslikud huvid on vastuolus, siis mille alusel tuleks otsustada? Kes ja kuidas peaks otsustama struktuursete küsimuste üle? Kuivõrd on jalgpalliklubide omanikud sõltumatud kogukonnast ja vastupidi? Kust pärineb jalgpallivõimude õiguspärasus?
Kuidas jalgpallisüsteem peaks toimima? Millises suhtes on omavahel lokaalsete kogukondade ja globaalsete tippklubide huvid? Kas tippjalgpall toodab vahendid, mis hoiab kogu jalgpallisüsteemi ülal, või on jalgpallisüsteem tervikuna see, mis hoiab üleval tippjalgpalli? Kui oluline on kogu jalgpallipüramiidi seotus ühtseks süsteemiks?
Need on kõik olulised küsimused, suures osas väärtusküsimused, ja ma olen arutlenud läbivalt selle kasuks, et väärtusküsimuste üle peaks demokraatlikus kultuuris otsustama kogukond. Muidugi on vastused neile küsimustele lõpuks vaieldavad, aga üldiste arusaamade pealt moodustuvad mustrid, mida on võimalik tugevalt argumenteeritult kaitsta, isegi kui argumendiketi vundamendiks jääb "kõigest" kogukondlik arvamus.
Tähtsam konkreetsetest vastustest on aga see, et need küsimused on nüüd jalgpalliaruteludes rohkem esindatud. Superliiga läbikukkunud avantüür avardas meie jalgpallilise mõtlemise horisonti, muutis meid informeeritumaks ning ärgitas kriitiliselt mõtlema, mis on parema maailmamõistmise ja autonoomsete arukate otsuste eelduseks.
2) Jalgpallikogukond tajus oma tegelikku võimu
Muidugi hoidsin ka mina pöialt sellele, et Superliiga projekt läbi kukuks, aga mitte kuna mind huvitaks kuigivõrd, milliseid ja kui harjumuspäraseid nimesid kannavad need organisatsioonid, mille juhtimisel jalgpallisüsteemi parasjagu korraldatakse.
Minu jaoks on oluline eelkõige see, kuivõrd allub see süsteem demokraatlikule survele, austades ja toetades kogukondi, mis on kogu jalgpallisüsteemi aluseks. Olulisteks toimijateks on klubid (kuniks need toimivad vastutustundlikult oma liikmete ja toetajate suhtes) ja mängijad, kindlasti fännid ja mingil määral ka telepublik jms. Kõrgemad organisatsioonid (klubide liidud, alaliidud, katuseorganisatsioonid jne) on aga õiguspärased ainult niivõrd kuivõrd need esindavad otseselt oma kogukondade ja üldisemalt kogu jalgpallikogukonna igakülgseid huvisid.
Superliiga projekt ei esindanud neid huvisid karvavõrdki. Võib vaielda ka selle üle, kui palju on jalgpallikogukonna üldiste huvide eest seisnud UEFA, aga ilmselgelt tajuti UEFA positsiooni võrdluses Superliigaga oluliselt õiguspärasemana. Nii sai UEFA otsekohe pärast Superliiga projekti avalikustumist kutsuda enda seljataha laiemat üldsust: "Kutsume kõiki jalgpalliarmastajaid, toetajaid ja poliitikuid üles ühinema võitlusega selle projekti vastu. Teatud osapoolte omakasupüüdlikkus on kestnud juba liiga kaua. Aitab küll."
Jalgpallimaailm võttis neid kuulda ning vastuseis Superliigale ületas kõiki ootuseid. Lisaks katuseorganisatsioonidele ja alaliitudele needsid Superliigat sisulise ühehäälsusega kõik ülejäänud tippklubid, ajakirjandus, isegi mitmed tipp-poliitikud ja jalgpalliga kaugelt seotud prominendid. Miks? Osade toimijate jaoks oli küsimus (ka) enese materiaalsetes huvides, sest eeldatavasti kahjustanuks Superliiga loomine ülejäänud tippjalgpalli sissetulekuid ning ilmselt ka jalgpallipüramiidi alumist otsa.
Samas aga liitusid kohe protestihäältega ka Superliiga-klubide eneste fännid ning isegi mitmed nende mängijad ja treenerid. Mis sundis neid ning neutraalse positsiooniga ajakirjanikke, poliitikuid ja prominente senise jalgpallisüsteemi kaitseks dzotile viskuma?
Ma usun, et selle peamiseks aluseks oli Superliiga suhtes vaenulik avalik arvamus, mis väljendus muuhulgas fännide ulatuslikes protestides ja sotsiaalmeedia plahvatuses. Pealegi tunnevad ilmselt ka paljud neutraalsed ja/või kaugemad vaatlejad end vähem või rohkem jalgpallikogukonnaga seotuna, sest jalgpalli sotsiaalne roll on sedavõrd võimas, et tungib pea igasse eluvaldkonda. Niisiis ei ole küsimus ainult poliitilises pärituules sõudmises, vaid rünnakut jalgpallikogukonna vastu tajutakse palju laiemalt kui vaid rünnakuna jalgpalliga igapäevaselt seotud klubide ja inimeste vastu.
Nii suudabki jalgpallikogukond hädaolukorras mobiliseerida enda ümber massiivsed jõud ning just ühtne löögirusikas oli see, mis sundis Superliiga osalised paaniliselt taganema. Mitte UEFA juriidilised ja rahalised ähvardused ei mõjunud Superliiga klubidele nii hirmuäratavalt (sellised riskid oli neil võimalik juba eelnevalt läbi kaaluda), vaid ennekõike tegi seda üldine meelsus. Globaalsel turul, kus tippklubid täna tegutsevad, on klubi maine äärmiselt oluline tegur.
Kogupauk oli nii võimas, et enamus Superliigaga liitunud klubisid ei leidnud isegi kõneisikuid, kes olnuks valmis vallandunud tormile oma näoga vastu astuma. Ainult Real Madridi president Florentino Perez oli piisavalt julge, et projekti avalikult kaitsta ja kogu jalgpallimaailma raev enda peale koondada. Ka pärast seda, kui peamine torm rauges, on Superliiga eestvedajad eelistanud kõnetada avalikkust ühiste (ehk sisuliselt anonüümsete) teadaannetega Superliiga projekti nime alt.
3) Jalgpallivõimud on sunnitud kogukonnaga tõsisemalt arvestama
Idee superliigast ei ole kindlasti surnud, kolm klubi (Real, Barcelona, Juventus) on ju siiani veel ametlikult selle liikmed ning UEFA ähvardused nende karistamiseks ei ole juriidilist jõudu leidnud. Ning isegi kui see konkreetne projekt heidab lõplikult hinge, siis küllap leidub mingil kujul alati uusi üritajaid, kelle jaoks superliiga kommertspotentsiaal vastupandamatuks kiusatuseks osutub.
Küll aga on selge, et Superliiga käivitajad kõrvetasid valusalt sõrmi ning mõistavad nüüd hästi, et seda ei ole võimalik rajada ainult kommertsloogika peale, arvestamata jalgpallimaailma senist toimimisloogikat ja sotsiaalset tähendust. Superliigasse alles jäänud klubide ühispöördumises rõhutati muuhulgas soovi "tuua sügava kriisi ajal majanduslikku stabiilsust kogu Euroopa jalgpalliperele ning maksta senisest suuremaid iga-aastaseid solidaarsusmakseid."
Mõistagi on siin esialgu tegemist ainult sõnadega, mis eelkõige suunatud oma maine päästmisele, aga siiski on kõnekas, et nad pidasid vajalikuks lubada jalgpallipüramiidile rohkem raha kui on seni jaganud UEFA. Kui Superliiga peaks kunagi ilmavalgust nägema, olgu siis antud eestvedajate poolt või uue projektina, siis on neile nüüd teadmiseks, et kõigepealt tuleb jalgpalliüldsus enda poole võita või vähemasti oluline poolehoid välja võidelda. Ainult suurest rahast ja juriidilisest õigusest ei piisa.
Selline järeldus võib paista ühelt poolt enesestmõistetav, aga teiselt poolt on tippjalgpall ju pidevalt kommertsialiseerunud ning varasemad selle vastu suunatud protestid on harva kõlapinda leidnud. Oli siis häda vaid selles, et Superliiga projekt tahtis korraga liiga suurt ampsu võtta? Oleme ju näinud, kuidas võistlussüsteemid muutuvad pidevalt ja üsna ulatuslikult, olgu siis selle näiteks EM-idele ja MM-idele pääsevate koondiste hulk, UEFA Rahvuste liiga või Lõuna-Ameerika koondiste võimalik liitumine Rahvuste liigaga. Põhjuseid selleks on muidugi erinevaid, aga üheks vankumatuks aspektiks on alati ka suuremad rahanumbrid, mis neist võistlustest välja pigistada, ja tippkoondiste kõrvalejäämise tõenäosuse vähendamine.
Kuna globaalne teleturg mängib aina olulisemat rolli, siis võib see olla pikas plaanis mingil määral vältimatu, et ka klubisarjad muutuvad olemuselt globaalsemaks. Seda siis nii geograafiliselt (eri maailmajagude tiimid) kui ka kultuuriliselt (erinevaid tarbimisharjumusi arvestades) ning kardetavasti kaasneb sellega ka üha lihtlabasem kommertsloogika. Meistrite liigatki ootab ju ees ulatuslik reform, kui aastal 2024 hakkab kehtima täiesti uus süsteem, mis vastab senisest enam tippklubide huvidele ning pakub rohkem tippude omavahelisi mänge.
With all the Super League stuff going on... can we please also speak about the new Champions League format? More and more and more games, is no one thinking about us players?
The new UCL format is just the lesser of the two evils in comparison to the Super League... — Ilkay Gündogan (@IlkayGuendogan) April 22, 2021
Samas on Superliiga avantüüri järel senisest palju selgem, et globaalsed huvid ei saa lokaalseid huvisid lihtsalt üle kaaluda, kuniks jalgpallisüsteem rajaneb kohalikele jalgpallikultuuridele ühes oma pikkade traditsioonide ja sotsiaalsete kihtidega. See üleminek saab toimuda ainult järkjärgult, väärtustades samal ajal väljakujunenud struktuuride ühiskondlikke rolle ja arvestades kõikide asjassepuutuvate toimijate huvidega. Aprillikuine möll kindlustas selle, et avaliku arvamusega ei riski enam ükski suurorganisatsioon teravasse vastuollu minna.
UEFA ja FIFA on näinud vaeva, et korruptsioonist räsitud mainet taastada, aga peavad tegema veel ja aina rohkem, et end jalgpallikogukonna silmis õigustada. Küsimus ei ole lihtsalt puhtuses korruptsioonist, vaid selles, et nende tegevus oleks igatepidi õiguspärane – ainus garantii jalgpallikogukonna jätkuvale toele, mida neil hädasti vaja läheb, on järgida jalgpallikogukonna igakülgseid huvisid ning näha ennast mitte kogukonna valitsejatena, vaid teenijatena.
FIFA üritas oma üleaastaste MM-finaalturniiride plaani läbisurumiseks rõhuda globaalsele rahvaküsitlusele. Selle läbiviimine on väidetavalt küll igakülgselt mäda, tingides kallutatud tulemused, aga see pakub sellegipoolest hea näite sellest, kui oluliseks argumendiks peetakse tänasel päeval avalikkuse arvamust ja oma projektide mainet. Globaliseeruv maailm on mainekahjule senisest palju haavatavam, sest polariseeruvad küsimused võimenduvad sotsiaalmeedias järsult ning kes selle "infosõja" kaotab, sellega ei taha peagi enam keegi koostööd teha.
Infosõja võitmiseks ei piisa aga reklaamikampaaniatest, kommunikatsioonitrikkidest ja passiivsest globaalsest tarbijast, kui massilist vastupanu osutavad kirglikult enda positsioone kaitsvad asjaosalised, kes tunnevad end jalgpallikogukonna täieõiguslike liikmetena.
Kui Superliiga projektiga ei oleks välja tuldud, siis valitseks ilmselt siiani küüniline arusaam, et lõpuks maksab vaid raha, mis allutab vajadusel enda alla ka traditsioonid ja rohujuuretasandi. Nüüd omavad aga nii jalgpallikogukond kui ka iga tasandi jalgpallivõimud oluliselt paremat arusaama sellest ulatuslikust võimust, mis kaasneb aastakümnete jooksul jalgpallikultuuri poolt
ühiskonda kootud mustritega. Jalgpallisüsteemi näol on küll tegemist sotsiaalse rajatisega, aga see ei muuda seda sugugi kerge vaevaga muudetavaks nähtuseks, vaid vastupidi – sügavale juurdunud arusaamad on eriti visad muutuma.
Kogu lugu viie lausega
Superliiga projekti läbikukkumine oli tähtis, aga selle projekti ilmumine käivitas jalgpallikogukonna seisukohalt ka olulised arengud, mis muidu jäänuks sündimata. Esiteks sundis see meid tõsiselt järele mõtlema jalgpalli olemuslike külgede üle. Teiseks näitas see meile ehk endalegi üllatuslikult, kui suur võim meil tegelikult on. Ning kolmandaks said seda võimu tunda ka suurklubid ja -organisatsioonid, mis on edaspidi sunnitud sellega tõsisemalt arvestama. Kõik osapooled teadvustavad nüüd palju selgemini selle võimu ulatust, mis kaasneb jalgpalli tungimisega ühiskondade sügavatesse kultuurikihtidesse.
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?