Valimisvõitlus Eesti jalgpalliliidu presidendi ametikohale käib, aga võitlus avalikkuse soosingu nimel on sisuliselt juba läbi. See ei lõppenud mitte isegi seljavõiduga, vaid veel konkreetsemalt – üks osapool lehvitas valget lippu ilma vastupanu osutamata.

Aivar Pohlaku valik avalikkuse kõnetamisest täielikult loobuda oli kummaline. Ragnar Klavani tiimi mõned võtted avalikkuse kõnetamisel olid kahtlase väärtusega. Lõpuks ei ole aga suurt vahet, miks või kuidas siia punkti jõuti – fakt on see, et senine jalgpallijuht on kaotanud publiku silmis legitiimsuse ja väljakutsuja naudib ülekaalukat poolehoidu.

Klavani kampaaniale heidetakse ette avalikule arvamusele keskendumist, sest valimistel loevad vaid jalgpalliliidu ametlike liikmete esindajate hääled. See etteheide on küüniline ja narr. Isegi kitsalt valimiste kontekstis on avalik arvamus üks oluline tee, mille kaudu jõuab ka hääletajateni.

Laiemalt vaadates on aga kaalul kogu Eesti jalgpalli tulevik ning eesootavad valimised on ainult väike osa sellest. Valimisvõitluse taustal käib palju tähtsam võitlus ideede vahel ning selle põhjal otsustatakse, milliste väärtuste ja nägemuste alusel hakatakse Eesti jalgpalli edasist arengut hindama ja mõtestama. Olenemata sellest, kes võidab valimised.

Eesti jalgpall ei kuulu selle juhtidele ega sajakonnale hääleõiguslikule funktsionäärile. Eesti jalgpall kuulub kõigile, kes sellesse mingil määral panustavad: klubidele, mängijatele, taustajõududele, toetajatele, fännidele. Kümnetele ja isegi sadadele tuhandetele inimestele, kes kohalikule jalgpallile kaasa elavad või sellega muul moel seotud on.

Kõigist neist kihtidest kokku võib moodustuda võimas löögirusikas – avalikkuse toetust nautiv jalgpallijuht saab rakendada oma vankri ette peaaegu kogu ühiskonna. Jalgpalli muudab eriliseks just selle võime haarata masse ja tungida sügavale sotsiaalsetesse kihtidesse. Selle sünergia peale on võimalik rajada võimsaid projekte, üksmeelselt vankrit vedades paistavad unistused käegakatsutavad.

Üldsuse usk jalgpalli tulevikku loob positiivse fooni, mis pakub lisavõimalusi läbi kõikide osaliste. Alustades lapsevanematest, kes näevad oma võsukeste jalgpalliharrastusel tõsisemaid väljavaateid, ning lõpetades kasvava publikuhuviga, mis omakorda tõmbab ligi uusi toetajaid.

Kui jalgpallijuhtidel aga avalikkuse toetust ei ole, siis jääb kogu see potentsiaal kasutamata ning vankrit tuleb tirida piiratud kaaskonnaga üle kivide ja kändude, mille koristamisest keegi vabatahtlikult huvitatud ei ole.

Valitsev avalik arvamus nõuab uut kurssi ja see ei ole tuulelipp, mis homme jälle suunda muudab. Isegi kui Aivar Pohlak võidab presidendivalimised, tuleb tal paratamatult üldsuse nõudmistele järeleandmisi teha. Jah, üldsus on varemgi tema suhtes kriitiline olnud, ent nüüd on vastupanu saanud konkreetse vormi. Tugevat poolehoidu omav opositsioon jääb jalgpalliväljale tegutsema ning selle lahendused ja kriitika tõusevad esile iga kord, kui kohalik jalgpall jälle mõne otsustuskohani jõuab või tagasilöögi saab.

Vaevalt vajab tõestust väide, et avalikkus toetab Klavanit – see on tunnetuslikult ilmselge igaühe jaoks, kes vähegi selle teema vastu huvi ilmutab. Kusjuures see ei ole hiljutine areng ega põhine vaid jalgpallivõõraste inimeste meelsusel. Aeg oli muutusteks küps juba enne, kui Klavani kampaania tuurid üles sai:

Rahvas on rääkinud, uus kurss valitud. 19. juunil toimuvatest presidendivalimistest oleneb vaid see, kas uude ajastusse pööratakse ühe hooga või sünnib tüürikeeramine vaevaliselt läbi vägikaikaveo.

Ideaalmaailmas tunnetaks Aivar Pohlak ise neid hoovuseid ning ulataks teatepulga härrasmehelikult järgmistele. See oleks žest, mis lubaks tal austusväärselt lavalt lahkuda ning UEFA täitevkomitee tasandilt Eesti jalgpalli sünergias jätkuvalt rolli mängida. Muidugi eeldaks see aga ka Klavani valmidust teha valimisvõidu korral omapoolne žest ja jätta Pohlak täitevkomiteest tagasi kutsumata.