"Meil jagub ruumi eluks, ruumi spordiks," ütles Andri Ševtšenko. "See on põhjus, miks võitleme: tahame elada normaalset elu."

On asju, millest Ukraina kõigi aegade edukaim jalgpallur Andri Ševtšenko New York Timesi ajakirjaniku Rory Smithiga vesteldes rääkida ei suutnud. Ta ei olnud võimeline kirjeldama tunnet, mida tekitab kõrvus üürgav õhurünnaku ohusireen. Tunnet, mis tekib, kui saad teada, mitu raketti sihiti eelmisel ööl sinu, sinu lähedaste ja su kodu poole. Tunnet, kui mõistad, et järjekordne droonide salk on teel ning ainsaks lootuskiireks on, et need kõik lastakse taevast alla.

Ševtšenko ei taha korrata seda, mida ta on kuulnud rindel võitlevatelt Ukraina sõduritelt. Ta alustas, vakatas, neelatas tugevalt ning sõnas: "Ma ei taha sellest rääkida."

Üks lugudest, mida tal on raske vesta, pärineb Irpinist, mis asub Ukraina pealinnast Kiievist vahetult loodes. Seal toimusid sõja alguspäevil ühed verisemad ja intensiivsemad lahingud. Tänavad kannatasid pidevate õhurünnakute käes. Naaberlinnast Butšast leiti massihaud.

Kui Ukraina väed saavutasid pärast kuupikkust vasturünnakute lainet Irpini üle kontrolli, leidsid nad eest äratundmatuseni haavatud linna. Mõne hinnangu kohaselt oli 70 protsenti ehitistest hävinud või kannatada saanud. Nende seas ka linna jalgpallistaadion, mis mahutas ligi 1000 pealtvaatajat.

Kui hävingust oli möödas mõni kuu, külastas Ševtšenko staadiont. Jalutades väljakul, kus kunstmuru oli täis sõjast tekkinud arme ja tribüünid olid värvunud süsimustaks, nägi ta lapsi, kes üritasid kõigele vaatamata räsitud platsil jalgpalli mängida.

Ševtšenko tunneb, et ukrainlased on sõja käigus leidnud oskuse oludega kohaneda ning elada hetkes. Sel samal staadionil nägi ta seda oma silmaga. Kui ta küsis lastelt, kuidas on mängida kohas, kus varem oli staadion, vastasid nad noortele kohaselt, et neil ei pruugi olla staadionit, ent see ei tähenda, et nad ei tahaks mängida jalgpalli.

Ajal, mil lahingtegevus Irpinis eskaleerus, otsis Heorhii Sudakov - Donetski Šahtari lootustandev poolkaitsja - pelgupaika. Ta saatis varjendist oma endisele treenerile foto, kus mehe lapseootel abikaasa toetas pead tema õlale.

Veidi enam kui aasta pärast seda näitas Sudakov U21 EM-il, et ta on üks Euroopa talendikamaid noormängijaid. Ta aitas Ukraina koondisel pääseda poolfinaali. Sudakov lõi turniiril viie mänguga kolm väravat, neist kaks veerandfinaalis Prantsusmaa vastu.

See, et Ukraina langes nelja parema seas Hispaania vastu välja, oleks tavapärastes tingimustes olnud turniirile nukker lõpp. Ukraina olukord on aga kõike muud kui normaalne. Selles valguses on Ukraina esinemine olnud ülevoolav.

"U21 koondise saavutus on imeline," sõnas Ševtšenko. "Ukraina on alati tootnud häid talente. Võib-ola mitte igal aastal, aga teatud vahe tagant tõstavad pead noored, kes suudavad mängida ka A-koondise eest. Gruusias tehtu annab meile lootust tulevikuks."

Ilmselgelt ei tea Ukrainas keegi, milline on tulevik. Kuna kohalik kõrgliiga jätkas tegevust mullu augustis, on klubid harjunud mängima tühjade tribüünide ees. Mänge on peatatud nende samade ohusireenide tõttu, mis tekitavad endiselt Ševtšenkol külmavärinaid. Kümned võõrmängijad lahkusid riigist pärast seda, kui rahvusvaheline jalgpalliliit andis neile loa lepingu lõpetamiseks.

Euroopa jalgpall toetas Ukrainat, kui Venemaa tungis riiki sisse. Nüüd, kui rivaalid sõjaajal kauplevad, ütleb üks tippklubi, et solidaarsustunne on kadunud.

Mitmed klubid, sealhulgas Šahtar, viisid oma akadeemia ajutiseks välismaale, et kaitsta mängijaid ja nende perekondi. Osa meeskondi, kuulsaimana neist Šahtar, on endiselt eksiilis, sest nende tavapärased kodud asuvad teisel pool rindejoont.

Keeruline on öelda, millal või kas see üldse muutub. Nii nagu kõik riigi inimesed oma igapäevaelus, ei tea ka Ukraina jalgpall, milline on järgmine päev. "Elame hetkes," ütles Ševtšenko. "Kõik sõltub sõjast. Olukord võib muutuda iga päev. Üritame teha plaane - lühemaid ja pisut pikemaid -, aga peame neid iga päev muutma."

"Iga inimene ja iga klubi annab endast parima, et sportlased saaksid treenida, et nad oleksid valmis mängudeks. Hetkel on meil selleks ressursid olemas. Aga tulevikuks ei saa me midagi planeerida, sest kõik võib muutuda."

Jalgpall pole Ukrainas toimuva valguses prioriteet ega tohikski olla. Mitmes mõttes on keeruline mõelda, et jalgpall peaks praegu üldse midagi tähendama. Aga Ševtšenkoga rääkides meenub Liverpooli peatreeneri Jürgen Kloppi vana aforism - võib-olla on jalgpall vähemtähtsatest asjadest tähtsaim.

Lõppude lõpuks saab läbi spordi tuletada inimestele meelde, mida Ukraina on kogenud ja kogeb ka praegu. "Jalgpallil on võim ühendada inimesi," sõnas Ševtšenko. Üle Euroopa lehvivad staadionitel Ukraina lipud. Rahu nõudvad sõnumid on ilmunud teleekraanidel ning reklaamtahvlitel. Need on žestid, mis on kahtlemata liiga väikesed, kuid on siiski žestid.

Kui Ševtšenko ja Ukraina koondise kapten Oleksandr Zintšenko otsustasid korraldada näidismängu, millelt teenitud tulu eest taastatakse Tšernihivi külas asuv kool, oli toetus suur. Londoni Chelsea, üks Ševtšenko endistest klubidest, andis 5. augustil toimuva matši jaoks staadioni, hulk tähtmängijaid oli nõus osalema.

"See on hea võimalus tuletada inimestele meelde, et Ukrainas on jätkuvalt sõda," lausus Ševtšenko. "Oleme Oleksandriga andnud palju intervjuusid. Üritanud hoida sõda fookuses, et maailm ei unustaks ja inimesed jätkuvalt aitaksid. On vaja, et nad mõistaksid, et nendeta ei suuda me midagi teha."

Aga jalgpall on tähtis teisel põhjusel. On märkimisväärne, et Ukraina U21 koondise edu ei ole kodumaal jäänud tähelepanuta. Rahvas tähistab Sudakovi ja ta tiimikaaslaste saavutust ka siis, kui õhku täidab kõrvulukustav sireen.

"Meil jagub ruumi eluks, ruumi spordiks," ütles Andri Ševtšenko. "See on põhjus, miks võitleme: tahame elada normaalset elu. Isegi sõja ajal üritame elada nii hästi kui suudame."

Ševtšenkot inspireeris Irpinis peetud vestlus lastega. Kui ta lahkus, asus ta koguma raha - umbes 600 000 eurot. Seda selleks, et noored saaksid mängida jalgpalli staadionil. AC Milan ehk klubi, kus ründaja pallis aastatel 1999-2006, andis projektile 150 000 eurot.

Plaan on alustada taastamistöid sel suvel. Aga ilmselgelt on võimatu planeerida midagi täie kindlusega. Ukrainlased on 18 kohutava, hirmuäratava, ahistava kuu jooksul harjunud mõttega, et kõik võib muutuda hetkega. Nad ei tea, mida homne toob. Aga nad teavad, et millalgi see tuleb.