Uppunud allveelaev ja hädised harakad, libamatused ja vaesed miljonärid: ajalugu sillutab Evertonile ähvardavat teed (3)

Püsimajäämine on Evertoni ja nende ründaja Richarlisoni kätes, aga kas siniste tulevik hoitakse peos või visatakse ikkagi käest? Foto: Scanpix / AP Photo / Jon Super

Uhke nimi. Pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Korralikud mängijad. Väärikas treener. Hea eelmine hooaeg. Mida see maksab? Jalgpallis absoluutselt mitte midagi, sest kõrgliigast väljakukkumise eest pole kaitstud keegi.

Inglismaal maadleb tänavu püsimajäämise nimel Everton, kes on kõrgseltskonnas mänginud järjest 68 hooaega. Liverpooli linna sinine klubi on paari viimase võiduga end küll tagasi joone kohale võidelnud ja katastroofi vältimise võimalusi sellega oluliselt parandanud, ent pääsemise kindlustamisest on asi siiski veel kaugel.

Mis on Evertoni jaoks valesti läinud? Pilk lähiajalukku reedab, et enamasti on ebaõnne põhjuseks mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemine. Keegi saab vigastada, keegi pole vormis, keegi põrub ootamatus kohas – ja kui selliseid juhtumeid saab kokku liiga palju, ongi viletsusse langemise retsept valmis. Viimase 17 aasta jooksul halvimal juhul 12. kohal lõpetanud ja neist hooaegadest tosinal esikaheksasse mahtunud Everton on jõudnud harjuda sellega, et parimal juhul naksatakse suuri kannast, halvemal lõpetatakse tubli tabelikeskmikuna – aga püsimajäämise eest võitlemine on neile midagi uut.

Peatreenerina hooaega alustanud Rafael Benitez, keda paljud fännid tema Liverpooli-sidemete tõttu algusest peale põlastasid, pidas vastu jaanuari keskpaigani. Vahepeal klubi juhendamise üheks mänguks üle võtnud Evertoni legend Duncan Ferguson asendati seejärel Frank Lampardiga, kelle käe all Everton sai alustuseks üheksast liigamängust seitse kaotust. Aga nüüd on meeskonna enesekindlus kasvanud ja mai alguses tehti järgemööda selg prügiseks nii Chelseal kui ka Leicesteril. Kas Everton suudab vältida saatust, mis on tabanud viimase paarikümne aasta jooksul paljusid nimekaid klubisid? Enamik neist on suutnud tänaseks hiilguse taastada, aga kaugeltki mitte kõik ...

REKLAAM

Välja toodud kümme ebaõnnelugu on subjektiivne valik sellest, kuidas nimekatel klubidel võib väga ootamatult, ent väga kõvasti viltu vedada. Siinkohal ei vääri äramainimist juhtumid nagu Milani kokkuleppemängude skandaal 1980. aastal, Juventuse samasugune Calciopoli-pahandus 2006. aastal ega ka 1993. aastal Euroopa parimaks klubiks kroonitud Marseille Olympique'i altkäemaksutehing, mille tulemusena kõik need kolm Euroopa hiidu karistuseks oma riigi kõrgliigast välja visati. Allolevad näited käivad siiski selle kohta, kuidas asjad on läinud untsu puhtalt saamatuse tõttu mänguväljakul.

Atletico Madrid (Hispaania, 1999-2000)

1996. aastal oli Atletico tähistanud nii liigatiitli kui ka karika võitu. Viimasest triumfist oli möödas ligi kaks aastakümmet ning tulevik tundus viimaks helge. Aga vaid mõni aasta hiljem pudeneti hoopis esiliigasse. Edu lainel kulutas Atleti kõvasti, tuues meeskond näiteks Christian Vieri ja Juninho, kuid kahele viiendale kohale järgnes 13. tabelireal lõpetamine.

Suvel hangiti Inglismaalt Leeds Unitedist Jimmy Floyd Hasselbaink ja hollandlane lõigi hooajaga 24 liigaväravat, aga isegi sellest jäi väheks. Detsembris määrati klubi presidendile Jesus Gilile ja kogu juhatusele tegutsemiskeeld ning see jättis meeskonnale pitseri, millest ei suudetudki vabaneda.

Atleticot ei suutnud põrumisest päästa ka legendaarne Radomir Antic. Foto: Scanpix / EPA / Julio Munoz

Veebruarist kuni viimase vooruni ei võidetud ainsatki mängu, märtsi algul Claudio Ranieri asemele toodud Radomir Antici arvele jäi viie viigi kõrval kuus kaotust ning serblasele näidati juba enne hooaja lõppu ust. Aga kaks hooaega esiliigas veetnud Atletico kosus, noortesüsteemist kerkis esile Fernando Torrese nimeline noormees ning peagi lõpetati kahel aastal järjest neljandana. Siis, 2011. aastal, saabus Diego Simeone ning edasine on ajalugu.

Leeds United (Inglismaa, 2003-04)

Meistrite liiga poolfinaalis kaotati küll Valenciale, aga ometi näis 2001. aasta maikuu olevat Leedsile millegi suure algus. Et ees ootab hoopis vabalangus, ei osanud keegi aimata. Kõrgliigas lõpetati neljandana, aga toona see veel Meistrite liigasse ei viinud ja nii jäi Leeds ilma suurtest summadest, millega oli oma rumalusest juba arvestatud. Tekkisid võlad, meeskonna tähtmängijad Robbie Keane ja Rio Ferdinand tuli rahaks teha.

Leedsi lagunemisele pani punkti 2004. aasta kevad, kui järjepidevad tühjendusmüügid jätsid nõrgenenud meeskonna tabelis eelviimaseks. Agoonia ei lõppenud esiliigaga, sest kolm aastat hiljem pudeneti sealtki suisa League One’i. Esiliigasse õnnestus küll varsti tagasi ronida, kuid seal pendeldati enamasti tabeli keskel ning alles jalgpalligeeniuse Marcelo Bielsa saabumine aitas Leedsil 17-aastase pausi järel kõrgseltskonda naasta. Tõsi, tänavu ollakse jälle väljalangemisega silmitsi, sest vigastused on nõudnud oma ja kurikuulus "teise hooaja sündroom" kummitab taas.

Real Zaragoza (2007-08, Hispaania)

Mis on Diego Milito karjääri suurim saavutus? Eks ikka Meistrite liiga finaalis Interi särgis löödud kaks väravat. Aga suurim põrumine? Selle leiab kõigest paar aastat varasemast ajast.

Kui El Principe lõi 2006-07 hooajal 23 väravat ja Real Zaragoza lõpetas Hispaania kõrgliigas kuuendana, tundus klubi jaoks, kes oli viimaste aastate jooksul lausa kahel korral karikavõitjaks kroonitud, kõik väga roosiline. Suvel müüdi küll Milito vanem vend Gabriel, kes oli seni keskkaitses säranud, Barcelonasse, aga teenitud raha investeeriti pealtnäha targalt. Wolfsburgist osteti välja eelmisel hooajal muljet avaldanud argentiinlasest poolkaitsja Andres D’Alessandro, lisaks toodi meeskonda Roberto Ayala, Ricardo Oliveira ja Matuzalem ning unistati uuel hooajal veel kõrgemale kerkimisest.

Andres D'Alessandro pikk karjäär sai lõpu alles tänavu aprillis, kuid Hispaania-ajast ei ole tal kuigi meeldivaid mälestusi. Foto: Scanpix / AFP / Silvio Avila

Paraku läks kõik nii untsu kui minna sai. Milito tegi küll 15 väravaga oma töö enam-vähem ära, kuid kogu ülejäänud meeskond jooksis lati alt läbi. D’Alessandro müüdi juba talvel sootuks tagasi kodumaale ning klubi ei suutnud õigele teele tüürida ükski neljast peatreenerist, kes sai sel hooajal kätt proovida. Ehkki hooaja lõppedes lahkusid pea kõik senised staarid, tuldi esiliigast küll toona ühe aastaga kõrgseltskonda tagasi, aga senistesse kõrgustesse klubi enam ei küündinud ning alates 2013. aastast kuni tänaseni on mängitud esiliigas. 

Newcastle United (2008-09, Inglismaa)

"Harakate" elu on alati olnud pöördeline ja ka aasta varem jõuti mitu korda peatreenerit vahetada, enne kui legendaarne Kevin Keegan meeskonna lõpuks üsna viisakale 12. tabelireale tüüris. Suvel osteti mitu väärt mängumeest, kuid müüdi ka James Milner. See toimus väidetavalt Keegani selja taga ning juhtkonnaga tülli läinud peatreener pani kolmanda vooru järel ameti maha.

Ajutiselt meeskonda juhendanud Chris Hughtoni asemele toodi ootamatu valikuna kogenud Joe Kinnear, kes lõi oma esimesel pressikonverentsil tulevikule väärt vundamendi, sõimates tema arvates asjatundmatud ajakirjanikud korralikult läbi. Talveks ei olnud tulemused kuigi palju paremaks läinud ning jaanuarikuise üleminekuakna viimastel tundidel lahkusid senised võtmemängijad Shay Given ja Charles N’Zogbia. Veebruari algul hakkas Newcastle’i kehv käekäik Kinneari südamele, peatreener saadeti haiglaravile ning taas võttis ohjad üle Hughton, keda abistas Colin Calderwood.

Aprilliks otsustati, et parim mees klubi päästma on legendaarne Alan Shearer, kes oli küll hiilanud Newcastle’i särgis mängijana, ent kelle "treenerikarjäär" piirdus selleks hetkeks kolme kohtumisega vaatleja rollis – kui tema mängijakarjäär lõppes ja ta ei saanud hooaja viimastes mängudes enam platsile joosta, abistas ta treeneripingil Glenn Roederit.

Alan Shearer jõudis Glenn Roederi kõrval õige napilt kogemusi korjata, kui juba peatreeneriks nimetati. Foto: Scanpix / AFP / Paul Ellis

Shearerile jäi oma armastatud Newcastle’i päästmiseks täpselt kaheksa mängu, kuid võit tuli vaid ühes – kolm vooru enne lõppu alistati 3:1 Middlesbrough ja kerkiti korraks punasest tsoonist välja. Kaotused Fulhamile ja Aston Villale tagasid siiski 16-aastase kõrgliigaperioodi lõppemise, tagatipuks pidi Newcastle maksma Keeganile ebaõige vallandamise eest kompensatsiooni ja omanik Mike Ashley lubas klubi maha müüa. Selle tõotusega sai spordiärimees lõpuks ühele poole siiski alles mullu sügisel ning nüüd on Newcastle’il vähemalt rahaliselt kõik võimalused Inglismaal tippu tõusta.

Monaco (2010-11, Prantsusmaa)

Sajandivahetuseks oli Monaco auhinnakapis seitse Prantsusmaa meistritiitlit, kuid kogu Euroopa pandi endast kõnelema hooajal 2003-04, kui meeskonda juhendas Didier Deschamps. Meistrite liigas löödi välja nii Real Madrid kui ka Chelsea ja jõuti finaali, kus tuli küll Jose Mourinho Portole alla vanduda, ent kõigi sarjade peale 22 väravat löönud Fernando Morientese, Ludovic Giuly, Patrice Evra, Dado Pršo ja Emmanuel Adebayori vedamisel oldi kogu hooaja üks suurimaid üllatajaid.

Ometigi olid ohu märgid üleval juba siis, ehkki koduliigas saadi samuti tubli kolmas koht. Toosama 2003-04 hooaeg oli rahaliselt Monaco ajaloo kehvim ja tegelikult poleks nad pidanud esialgu Meistrite liigas mängidagi, sest korraks kukutati klubi 50 miljoni euro suuruse võla tõttu juba esiliigasse, enne kui see karistus asendati siiski vaid mängijate ostmise keeluga.

Didier Deschamps tüüris Monaco Meistrite liiga finaali, kuid järgnes peaaegu katastroof. Foto: Scanpix / Imago images / Panoramic

Deschamps lahkus peagi ning mõne aastaga käis meeskonna tüüri juurest läbi kuus peatreenerit, enne kui 2011. aastal esiliigasse kukkumisega kõik oma loogilise lõpu sai. Näis juba, et Monaco võib üldse ajalukku kaduda, sest 2011. aasta detsembris oli meeskonnal 18 mängust kirjas üksainus võit ja sellega istuti tabeli põhjas. Aga siis saabus rahalaev, mille kaptenisillal seisis Venemaa oligarh Dmitri Rõbolovljev.

Peatreeneriks toodud Claudio Ranieri tõstis meeskonna tagasi kõrgliigasse ning 2013. aastal oldi üks Euroopa suuremaid kulutajaid, kui liitusid nii James Rodriguez kui ka Radamel Falcao. 2017. aastal lõid kogenud Falcao ja nooruke täht Kylian Mbappe kahe peale 56 väravat ning vedasid Monaco 17-aastase pausi järel taas Prantsusmaa meistriks. Järgmise aasta hõbeda järel oldi 2019. aastal jälle väljakukkumisele lähedal, kuid seekord jäädi napilt püsima. Mingu edasi kuidas läheb, viimase kümnendi ostu-müügi ja treenerivahetuste karusselli poolest Monacole vähemalt Euroopa tippliigades naljalt vastast ei leidu.

River Plate (Argentina, 2010-11)

Argentina üks nimekamaid klubisid võis kuni 2011. aastani tunda uhkust selle üle, et nad olid koos Independiente ja kõige vihasema rivaali Boca Juniorsiga ainsad, kes polnud iial riigi kõrgliigast välja langenud. Veel 2008. aastal oli Diego Simeone nad peatreenerina Clausura tiitlini vedanud.

Aga siis Simeone lahkus ning Lõuna-Ameerika omapärane liigasüsteem tähendas, et 2011. aasta Clausura lõpetamine üheksandal kohal kukutas Riveri play-off-mängudele Belgranoga ja sealt 110 aasta jooksul esmakordselt esiliigasse. Küsige Erik Lamelalt ja Roberto Pereyralt, nad mäletavad.

Ehkki viimane mäng tuli fännide märatsemise tõttu vahepeal katkestada, klubi president Jose Maria Aguilar oli juba varem endast 75 miljoni dollari suurust võlga maha jättes jalga lasknud ja seis tundus sant, võitles River end kõigest ühe aastaga tagasi kõrgliigasse. 2015. ja 2018. aastal võideti juba Copa Libertadores ja mullu taas ka meistritiitel.

 Sampdoria (Itaalia, 2010-11)

Tahate teada, kui kiiresti on võimalik paradiisist põrgusse jõuda? Küsige Genoa meestelt. Sampdoria lõpetas Luigi Delneri tüürimisel hooaja 2009-10 Serie A-s neljandana, tagades võimalue võidelda pääsu eest Meistrite liiga põhiturniirile. Antonio Cassano ja Giampaolo Pazzinni moodustasid riigi ühe silmapaistvama ründepaari, kus üks jagas 10 söötu ja teine paugutas 19 väravat.

Esimene valus tagasilöök tuli juba augustis. Pazzini kaks kiiret tabamust ja Cassano 85. minuti värav olid Sampdorial aidanud Bremeni Werderi vastu avamängu 1:3 kaotusseisust välja tulla ning Meistrite liiga oli käeulatuses. Kuid kolmandal üleminutil viigistas Werderi rootslasest ründaja Markus Rosenberg üldseisu, viis mängu lisaajale ja jättis seal itaallased tühjade kätega.

Koduliigas polnud asjad veel hullud, sest eelmise hooaja kaubamärgiks saanud napid võidud kippusid küll käest libisema, aga aastavahetuseks oli Sampdorial tabelis kirjas vaid kolm kaotust. Paraku läks Cassano tülli klubi presidendi Ricardo Garronega ning mõlemad ründeässad müüdi talvises aknas ära – Cassano liitus Milani ja Pazzini Interiga. Tulemuseks oli katastroof, sest hooaja viimasest 20 mängust korjas Sampdoria maksimaalse 60 punkti asemel vaid 10.

Ajal, mil Milan ja Cassano pealinnas liigatiitlit tähistasid, korraldasid turvaliselt tabeli keskel lõpetanud rivaalklubi Genoa fänni oma linnatänavatel Sampdoriale pilklikult sümboolsed matused. "Kadunukest" tuli ära saatma 30 000 inimest ja ehkki Serie B-st tõusti ühe aastaga tagasi kõrgseltskonda, on seal enamasti tiksutud esikümne piiril või natuke allpoolgi.

Villarreal (2011-12, Hispaania)

Eelmise kümnendi algus oli Euroopa tippliigades üllatuste aeg ning Hispaanias ei pääsenud šokist ka tänavune Meistrite liiga poolfinalist Villarreal. 2011. aasta kevadel oli hooaeg lõpetatud neljandal kohal, Giuseppe Rossist ja Nilmarist ründetandem koosnenud lõi kahe peale 29 väravat ning jagas kaheksa väravasöötu. Postide vahel seisnud Diego Lopez ning keskkaitsepaar Mateo Musacchio-Gonzalo Rodriguez hoidsid tagala puhtana, keskväljal tõmbas niite Borja Valero.

Tänavu Meistrite liiga poolfinaali murdnud Villarreal on üle elanud ka süngemaid aegu. Foto: Scanpix / Zuma Press / Ivan Terron

Paraku vajutasid kogu hooajale pitseri Rossi põlvevigastused, mis ei lubanudki tal aasta jooksul väljakule tulla. Ka Nilmar veetis suure osa hooajast laatsaretis ning piirdus vaid nelja väravaga, ning eduka rünnakuta polnud edu enam loota. Meistrite liiga alagrupis jäädi ainsagi punktita viimaseks, ent vastas olid ka Müncheni Bayern, Napoli ja värske rikkuse toel esmakordselt Meistrite liiga alagruppi murdnud Manchester City. Ei aidanud seegi, et mitu korda peatreenerit vahetati – hooaja viimases voorus kukutas Atletico ründaja Radamel Falcao 88. minuti värav Villarreali joone alla ja esiliigasse.

Hoobilt kõrgliigasse naasnud ja seal tänaseni püsiva Villarreali põrumine oli seda ootamatum, et järgnenud viiel hooajal jõuti stabiilselt esikuuikusse, samuti mängiti edukalt eurosarjades. Kuid too 2012. aasta põrumine püsib hoiatava näitena klubi ajaloos omalaadsel võtmekohal.

Palmeiras (Brasiilia, 2012)

Tolleks ajaks kaheksakordsel Brasiilia meister ja korra ka Copa Libertadorest tõsta saanud Palmeirasel hakkas viltu vedama 2012. aastal, kui hooajale mindi vastu pealtnäha tugeva meeskonnaga. Alustati ju suisa legendaarse Luiz Felipe Scolari tüürimisel, meeskonda kuulusid aga näiteks endine koondislane Marcos Assuncao ja Tšiili mängumootor Jorge Valdivia. Scolari lahkus aga poole hooaja pealt, tema järglane Narciso asendati omakorda peagi Gilson Kleinaga ning lõpuks Palmeiras Ehkki argentiinlasest Hernan Barcost lõid lõpuks rohkem väravaid vaid Fred ja Luis Fabiano, jäädi püsimajäämisest suisa 11 punkti kaugusele.

Aga mis halvasti, see uuesti – 99-aastase ajaloo jooksul alles teist korda esiliigas pallima pidanud Palmeiras tuli tagasi kõrgliigasse ja viis 2015. aastal klubis läbi põhjaliku reformi, mis tõi ka edu. 2016. ja 2018. aasta meistritiitlitele lisaks on Palmeiras kahel viimasel hooajal võitnud ka Copa Libertadorese ning IFFHS-i arvepidamise järgi lõpetati eelmine aasta maailma parima klubina. Tegu on esimese korraga, mil selle tiitli on aasta lõpuks pälvinud mõni Brasiilia klubi.

Seejuures oldi omapärasel moel osaline selles, et veel üks Brasiilia hiid saaks samasugust valu maitsta. 2019. aastal alistas Palmeiras 2:0 Cruzeiro ning see tulemus kukutas omakorda Cruzeiro klubi 98-aastase ajaloo jooksul esmakordselt kõrgliigast välja.

Hamburg (Saksamaa, 2017-18)

Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses oli HSV mitte ainult Saksamaa, vaid korraks ka Euroopa valitseja, kui 1983. aastal seljatati Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika finaalis Juventus. Kümnendi lõpus hoog küll rauges, tekkisid ka rahamured, ent neist saadi üle ja veel 2010. aastal mängis Hamburg Euroopa liiga poolfinaalis, püsides ühtlasi stabiilselt Bundesliga tabeli ülemises otsas.

Kuid järgnes langus, mis tipnes 2018. aastal liigast väljakukkumisega – esimest korda Bundesliga 55-aastase ajaloo jooksul. Ühtlasi sai HSV-st viimane Bundesliga asutajaliige, kes pidi kõrgliigaga hüvasti jätma, sest kõik teised olid seda tunnet varem juba kogenud.

Läbi prooviti kolm treenerit, aga edu ei saatnud ühtegi ning viimase vooru lõpuvile järel sai Hamburgi politsei kogu linnas kõvasti tööd. Kolmel järgmisel hooajal on HSV alati olnud naasmisele nii lähedal ja ometi nii kaugel, lõpetades alati liigatabelis neljanda kohaga. Kahel esimesel aastal jäi seejuures tõotatud maale pääsemisest puudu vaid üks punkt.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Sambaz   •  
(90.191.120.***)
Vaga hea lugu, kiitus!
ton666   •  
(90.190.180.***)
Siia nimekirja võib lisada ka Schalke 04 eelmisest hooajast :)
Väravavaht   •  
(85.253.58.***)
Halenaljakaid, kuigi mitte päris samast kontekstist näiteid leiab nii mõnegi ka Rumeenia liigast. Näiteks Otelul Galati mängis 11/12 veel CL-i alagrupis, aga 2013 juulis olid nad juba maksejõuetud (isegi 22 milkut euroraha eelmise hooaja alagrupiesituste eest ei aitanud...)

Sisene
PÕNEVAT
JUTUD VÕITJAGA
Intervjuu | Veiko Veskimäe: Paide ei tõmble ega võbele. Ning karika võitsime iseloomuga!
MIKKER KÜLGE!
Kommentaatorite elust ja olust: kes kuidas alustas ning kellele hoitakse pöialt?
MILANI TRIUMF
Noored, vanad ja renessansimehed – kuidas AC Milan jälle Serie A tippu tõusis
LAHING TIRANAS
PREMIUM LIIGA
BARANOV ON MEISTER!
Vägev! Baranov kindlustas Pjuniku ridades Armeenia meistritiitli
REKLAAM
EESTI KOONDIS
Koondise nimekiri: Häberli valikusse kuulub esmakordselt Shein  (+ Kuusk ja Hein)
TASKUHÄÄLING JA VIDEOKOHTUNIK
RISTNURK
REKLAAM
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
14
13
1
0
39:7
40
2.
Tallinna FCI Levadia
15
13
1
1
36:5
40
3.
Nõmme Kalju FC
14
9
3
2
27:12
30
4.
Paide Linnameeskond
15
9
1
5
40:16
28
5.
FC Kuressaare
15
6
2
7
16:22
20
6.
Tartu JK Tammeka
15
4
2
9
15:29
14
7.
JK Narva Trans
14
4
0
10
15:26
12
8.
JK Tallinna Kalev
15
3
1
11
12:43
10
9.
Pärnu JK Vaprus
15
2
1
12
15:40
7
10.
Tallinna JK Legion
14
2
4
8
12:27
6
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
40
Tallinna FCI Levadia
40
Nõmme Kalju FC
30
Paide Linnameeskond
28
FC Kuressaare
20
Tartu JK Tammeka
14
JK Narva Trans
12
JK Tallinna Kalev
10
Pärnu JK Vaprus
7
Tallinna JK Legion
6