Sotsiaaldemokraadist Riigikogu esimees Eiki Nestor möönab rõõmuga, et on suur ja paadunud jalgpallisõber, kes vaataks ideaalis veelgi rohkem vutti kui praegu. Aga ameti tõttu pole nädalavahetustel alati vaba aega.

• Valimisintervjuu | Juhuslik jalgpallivaataja Jaak Madison: EKRE olukord sarnaneb Bayerni omaga

Lisaks tippjalgpallile, kus Eesti koondise kõrval on peamiseks lemmikuks Liverpool FC, läheb Nestorile korda ka muude tasandite jalgpall. "Olen paar aastat olnud teatud põhjustel rohkem tuttav FC Elva tegemistega. Selliseid organisatsioone ühes eestvedajate ja tagant torkijatega on vaja üle Eesti," rõhutab ta jalgpalli tähtsust sotsiaalse sidususe tekitajana.

Kas Aivar Pohlak on tõesti Nestori kaks korda A. le Coq Arenalt välja visanud? Miks on Inglismaa jalgpall etem kui Itaalias mängitav? Mida arvata Ragnar Klavani lahkumisest Liverpoolist? Mis toimus Nestori mõtetes, kui ta koos intervjuu autoriga 2014. aastal Liverpool – Chelsea kohtumist kommenteerides otse-eetris Steven Gerrardi kuulsat libastumist tunnistas? Kuidas Mart Laar riigieelarvest ridu maha kriipsutades Lilleküla staadioni puutumata jättis?

Soccernet.ee vestles Tartu- ja Jõgevamaal sotside nimekirja esinumbrina kandideeriva Nestoriga jalgpallist ja natuke ka muust Riigikogu esimehe kabinetis.

Täna õhtul on Liverpooli mäng (intervjuu leidis aset teisipäeval, kui Liverpool võõrustas Meistrite liigas Müncheni Bayernit). Saan aru, et need päevad on sul kalendris tähtsal kohal.
On. Pikka aega ette ära tähistatud. Proovin ikka kõiki Liverpooli mänge vaadata. Ning see pole ainult minu jaoks tähtis, vaid ka pojapoeg on Liverpooli fänn. Ülejäänud pereliikmed, kes jalkast hoolivad, on samuti ikka Liverpooli poolt.

Kuidas, miks ja millal Liverpool su lemmikuks sai?
Olen Inglisemaa jalgpalli fänn, sest mulle meeldib selge ja otsekohene vutt. Mul pole midagi selle vastu, kui üks on teisest osavam, mida on teinekord samuti ilus vaadata. Aga ma ei pea eriti lugu, kui mehed jäävad asja eest teist taga maha lamama. See pole õige ning rikub Ladina-Ameerika ja Hispaania ilusa jalgpalli ära.

Kui Hispaania liigat vaadata, siis seal lüüakse jalgadesse ikka kohutavalt palju. Rohkem kui Inglismaal, kus mäng on aga jõulisem. Tekib selline ebaloogilisus. Kuna atleetlik jalgpall on meelepärane, olen inglastele pöialt hoidnud pubekaajast peale. Vähemalt 50 aastat.

1966. aasta MM-i seega mäletad?
Ikka! Seda näidati ju televiisorist! Bobby Charltonit tunnen teleekraani vahendusel juba tollest ajast (Nestor oli 1966. aasta MM-i ajal 12-aastane – O. J.). Aga elan kaasa kõigile Briti saarte meeskondadele, sest nende vaim on sarnane. Muidugi ühed on osavamad kui teised ja mõned võib-olla saavad isegi Eesti käest sisse. Asja eest, kusjuures.

Aga sportlik ja atleetlik vaim mind Suurbritannia jalgpalli juures võlub. Teine lemmik on aegade jooksul olnud Holland, millele lisanduvad veel emotsionaalsed poolehoidmised. Näiteks sümpaatia Islandi vastu on täiesti loomulik – pisike riik, mehed mängivad seda jalgpalli, mida oskavad, ja kui nad kedagi võidavad, siis annab see optimismi. Ning Eesti vutt on muidugi kõige tähtsam. Praegu on mul näiteks hinge peal, et Mattias Käit jäi Fulhami noortemeeskonda ega saanud laenule.

Ent Liverpooli toetamisest rääkides, siis ma pole kunagi olnud pimefänn, nagu näiteks Indrek Kannik on Nottingham Foresti või üks kõrge Riigikogu ametnik Real Betisi fänn. Inglismaa jalgpallis olen teinud valikuid selle pealt, mis mehed meeskonnas mängivad.

Chelsea meeldis mulle selle hetkeni, kui nad ostsid endale John Obi Mikeli, kes pole minu meelest üldse jalgpallur. Ja kui Nemanja Matic peaks kunagi mingil imelikul põhjusel hakkama Liverpooli eest mängima, tekiks mul tõsine kahtlus, kas ma enam tahan nende poolt olla! Ma saan aru, et jalgpallis on vaja ka sellise lõhkuva stiiliga mängijaid, aga sama ampluaa tegija N'Golo Kante oskab seda kõike teha hoopis elegantsemalt.

Mul oli mitu meeskonda, kellele pöialt hoidsin, Liverpool nende seas. Aga kui Arsenali koosseisu hakkasid juba Arsene Wengeri ajal sattuma igasugused imelikud mängijad, siis võttis õlgu kehitama. On kujunenud nii, et Liverpooli komplekteeritus on minu silmis olnud alati üle prahi.

Aga kas esimene sümpaatia võib jääda 80-ndatesse, kui Liverpool oli väga edukas, võites ridamisi meistritiitleid ja mitu Euroopa meistrite karikat samuti?
Jah, jääb sinna tõesti, aga mitte edu pärast, vaid toona olin kõigi Inglismaa meeskondade poolt. Olin üldse tubli jalgpallistatistik, pidades tulemuste vihikut. Tellisin ajalehte "Sovetskii Sport" ja Nõukogude Liidu jalgpalli kõrg- ja esiliigast teadsin oma nooruses päris pikka aega kõike. Kui olin Moskvas ZIL-i tehases praktikal, vaatasin ära kõik tolle kuu aja jooksul Moskvas toimunud kõrgliiga kohtumised. Spartaki mängul nägin esimest korda elus ratsamiilitsat.

Liverpool klapib ju väga hästi ka su erakondliku kuuluvusega, sest tegu on väga leiboristliku linnaga, kus Margaret Thatcheri mainimine kvalifitseerub siiani sündsusetuks käitumiseks.
Jah, tõsi. Sellised loomulikult tekkinud meeldimisi võib minu puhul leida muuseas ka muusikast. Jalgpall ongi oma loomult meeskondlik ja solidaarne mäng, aga Liverpooli linnas on need väärtused eriti suure tähelepanu all. Biitlite linn ju kah!

Liverpooli ja Eesti jalgpalli fännina olin tohutult õnnelik, kui Ragnar Klavan klubiga liitus. Tema 2018. aasta 1. jaanuaril Burnley'le löödud võiduvärav on üks väga vägev hetk. See jääb ikka alatiseks meelde. Nagu ka Mart Poomi penaltitõrje, mida Soome televisiooni otseülekandes nägi. Need on Inglise kõrgliiga kõige ilusamad hetked.

Klavani lahkumine Cagliarisse oli seega nukker sündmus?
Alguses ei saanud ma sellest aru. Aga kui hooaeg algas ja nägin, kui hästi Joe Gomez end keskkaitses tunneb, siis leidsin, et Klavan tegi väga õige otsuse, sest Liverpoolis jäänuks ta viiendaks numbriks, millel poleks olnud suurt mõtet. Ju Itaalias pakutud leping oli summa summarum ka tulusam kui Liverpoolis alles jäänud aasta. Oma vanust arvestades tegi Klavan targa otsuse.

Ning avas ühtlasi jalgpallisõbrale hea võimaluse teha vahet Itaalias ja Inglismaal mängitaval jalgpallil, sest nüüd on ju otsene võrdlusmoment olemas. Andke andeks, aga vahe on oluline. Mängu intensiivsus, atleetlikkus ja kiirus Inglismaal on ikka hoopis kõrgem kui Itaalias.

Ometi on itaallased nelja-, aga inglased kõigest ühekordsed maailmameistrid, kes pole pärast toda 1966. aasta MM-i midagi võitnud.
Inglased ei oska maailmameistriks tulla! Nad lähevad reeglina MM-ile või EM-ile arvates, et nad ongi juba kõige paremad. Aga kui nad läheksid hoiakuga, et nad tahavad esimeseks tulla, siis tuleksid kah.

2014. aasta kevadel kommenteerisime TVPlay Sports kanalil koos Liverpool – Chelsea jalgpallimatši, millest on tagantjärele saanud tohutu legendaarne mäng.
Muidugi, meie ju kommenteerisime!

Mitte tingimata sel põhjusel, vaid ikka Steven Gerrardi mälestusväärse libastumise tõttu, mis kinkis Chelseale värava, mille tõttu Liverpool juba väga tõenäolisena tundunud meistritiitlist lõpuks ilma jäi. Tollest episoodist tekkis tohutu hunnik jalgpallifolkloori.
Kui Gerrard libastus, siis käis mul läbi pea ilmselt midagi, mida Soccernetis avaldada ei saa. Sest kuidas on võimalik, et sellise karjääri teinud selline mängija oma jalgpallurielu kõige tähtsamal hetkel niimoodi eksib? Liverpoolist oli mul tol kevadel kahju, aga Gerrardist veel rohkem. Aga mis teha, juhtub.

Kas praegu on märgid paremad?
Jah. Eks nii Liverpool kui ka Manchester City hakkavad veel punkte kaotama ja koperdama. Punktivahe jõuab nii paisuda kui ka õheneda, aga lõpuks Liverpool võidab. Olen selles päris kindel.

Sinu Facebooki-kontolt leiab jalgpallialaseid märkuseid ikka omajagu. 11. jaanuaril kiitsid Soomest 2:1 jagu saanud Eesti koondist, detsembris mitmel puhul Liverpooli. Kas tuntakse vahel huvi kah, et miks nii palju jalgpalli?
Ei ole tuntud. Ja tegelikult vaataksin ma jalkat veel rohkem, aga Riigikogus pole nii, et reedel kell viis lõpeb töö ja siis saan nädalavahetuse telekavast meelepärased valikud teha. Töörežiim on selline, et ühes kuus on võibolla üks täiesti vaba laupäev või pühapäev. Meistrite liigaga on selles mõttes lood paremad – algavad piisavalt hilja ja saab rahulikult vaadata.

Arvestades, et Eesti madalamates liigades toimuvad mängud nädalavahetusel, läks ju hästi, et FC Toompeas mängimise enne Riigikogu esimeheametit ära jõudsid lõpetada?
Jah, vedas! Lõpetasin 55-aastaselt ära (kauaaegne FC Toompea kapten Nestor pidas viimase liigakohtumise 2008. aastal – O. J.), sest kui oma poegade vanuste meestega võidu jooksmine oli veel okei, siis pojapoja vanustega kohtudes tekkis küsimus, kas on ikka vaja? Aga sporti teen siiani, tulin kuu aega tagasi vanuseklassis 60+ keeglis – mitte segi ajada bowlinguga! – Eesti meistriks, mis pole üldse lihtne, sest tosinast meie vanuseklassi mängijast kolm-neli kuuluvad Eesti 20 parema sekka.

Aga FC Toompea juurde tagasi tulles, siis moodustasime selle 1994. aastal eesmärgiga murda nõukogude ajast pärit mentaliteeti, et jalgpall pole eestlaste mäng. See jutt tundus Riigikogu majja kokku sattunud päris suure hulga jalgpallifännide jaoks tobe. Nii hakati esmalt pidama sõpruskohtumisi, millele järgnes Eesti meistrivõistlustel osalemine.

Meeskond tegutseb siiani ja jälgin tulemusi, aga on veidi kahju, et rahvasaadikuid enam võistkonna koosseisu sattunud pole, vaid pigem koosneb FC Toompea nüüd teiste spordialade endistest tippudest.

Liikudes töisemate teemade suunas, aga jäädes jalgpalli juurde, siis paljudes jalgpallisõprades tekitab segadust Riigikogu jalgpalli toetusrühma funktsioon. Riigikogu esimees on kõige paslikum inimene selgitamaks, mida toetusrühmad tähendavad?
Osad toetusrühmad on aktiivsemad, teised vähemaktiivsemad. Kõige tegusamad on välisriikide sõprusrühmad, mille roll Eesti välispoliitikas on omaette nähtus. Ülejäänud toetusrühmad tekivad mingil põhjusel. Mina olen ajalooliselt kuulunud Eesti saarte toetusrühma, mille tegutsemispõhimõte on lihtne – kokku tullakse siis, kui on mingi jama.

Spordialade kaupa on toetusrühmi tõesti tekkinud. Jalgpalli oma on juba mõnda aega olnud. Üks mees tegi käsipallirühma. Ja staatuse mõttes ei erine nad millegi poolest näiteks Donald Trumpi toetusrühmast. Rahvasaadikud moodustavad neid ise omal vabal tahtel ja ametlik pool seisneb selles, et kui rühm küsib mingi ürituse jaoks ruumi, siis Riigikogu juhatus teab ja eraldab.

Iseenesest ei kohusta toetusrühma kuulumine saadikuid millekski, aga jalgpalli oma pole sugugi väike ning ju enamik selle liikmeid on mänguga ka mingit pidi seotud.

Oled lisaks fännamisele ja mängimisele olnud jalgpalliga seotud ka juhtimise kaudu, sest kuulusid aastate eest Eesti Jalgpalli Liidu juhatusse.
Jah. See asi lõppes pauguga!

2018. aasta jaanuaris rääkis Aivar Pohlak "Pealtnägija" saates, et on sind kaks korda Lilleküla staadionilt välja visanud. Kas vastab tõele?
Ta on mu peale seal kaks korda röökinud ja ma olen ise välja läinud. See vastab küll tõele.

Poliitikuna pole mul midagi inimeste vastu, kes maailmast teistmoodi aru saavad. Küll saime Pohlakuga 2005. aasta sügisel erinevalt aru, kuidas peaks Eesti jalgpall edasi minema. Inimesi, kelle arusaamad näiteks sellest, kus lõpeb jalgpalliliit ja kus algab FC Flora, Pohlaku omadega ei kattunud, oli toona juhatuses peale minu teisigi, aga aja jooksul kadusime sealt kõik. Kes kohe, kes veidi hiljem. Lõppkokkuvõttes pole sel mingit tähtsust. Mina pean Aivarist kui tõsisest tegijast ja Eesti jalgpalli eduloo eestvedajast väga lugu.

Muuseas, kui toimub igasügisene meediapeks katuserahade üle, tuleb mulle alati meelde, et A. le Coq Arena ehitus algas katuserahadest, kui Mart Siimanni vähemusvalitsus ei saanud riigieelarvet parlamendist läbi ning pakkus opositsioonile mingeid summasid kasutada. Olime toona Indrek Kannikuga erinevates väikestes erakondades (Nestor Mõõdukates ja Kannik Parempoolsetes – O. J.), kes panid meie jagada antud rahad jalgpallistaadioni tarbeks kokku ja esitasid need riigieelarvesse, mille järel sai alaliit näidata UEFA-le, et riik toetab.

Pool aastat hiljem selgus, et majandus kukub ja ridadele hakati jooni peale tõmbama. Peaminister Mart Laar istus laua otsas ja kriipsutas objekte maha. Mina olin sotsiaalminister, kes oli eelnevalt olnud rahanduskomisjonis ja mäletasin seetõttu täpselt kõiki ettepanekuid. Muidu tegutses pliiats karmilt, aga kui järg jõudis jalgpallistaadioni projekteerimise rahadeni, vaatas Laar mulle otsa ja tõdes, et seda maha ei tõmmata. Ega pikast nimekirjast suurt midagi muud alles jäänudki.

Samas kui vaatame mujale maailma, siis avalik võim toetabki staadionite rajamist, sest saab aru, et see on ühiskonna jaoks vajalik asi, mitte jalgpallihullude või -harrastajate küsimus. Eks Eestiski toetab avalik sektor eelkõige suuri spordialasid, mida inimestele meeldib vaadata või teha. Mida rohkem tüdrukuid ja kutte jalkatrenni läheb, seda helgem on tulevik.

Pohlak ütles samas intervjuus ka, et alaliit saadab nüüd juba mõnda aega sulle koondisemängude kutseid.
Jah, aga ma ei ole läinud. Olen eelistanud telekast vaadata.

Ja kuidas oled rahul viimase kahe-kolme aasta jooksul telekast paistnud pildiga?
Olen Martin Reimi metsik fänn. See pole ka saladus, et ta on meie nimekirjas kunagi paar korda kandideerinud ehk et oleme mõttekaaslased.

Nuputasin enda jaoks juba aastaid tagasi välja teooria, et Eesti koondis jõuab EM-finaalturniirile siis, kui meie meeskonnas on välisklubidesse kuuluvate mängijate protsent umbes sama, mis praegu Islandil. Ning liigad, kus mängitakse, peavad samuti olema arvestatavad – näiteks Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Holland, Belgia.

Aga olles Reimi fänn, siis viimasel ajal koondist vaadates on mul nimesid nimetamata paari mehe puhul tekkinud mõte, et kas meil tema asemel mõnda viis-kuus aastat nooremat Eesti liigas mängivat kutti pole platsile panna? Samas valik on väike ja üle oma varju ei hüppa, aga õnneks on jalgpall ümmargune ja olen kindel, et ühel päeval Eesti koondis EM-ile ka jõuab. Ning kui üksteist meest pallivad nimetatud liigades, siis saame seal ka alagrupist edasi!

Eelnevalt tõdesid, et mida rohkem inimesi jalgpalli mängib, seda parem. Üheks takistuseks selle eesmärgi puhul on vähene taristu. Jalgpalliliit leiab, et on ebaõiglane, kui erinevalt teistest populaarsematest spordialadest eeldatakse jalgpalliobjektide rajamisel ka alaliidu rahalist panust. On see sotside meelest ebaõiglane?
Möödunud nelja aasta kõige olulisem otsus on see, mis esimest korda kümme aastat tagasi Riigikogus laual oli, aga mille masu ära tappis. See ei puuduta küll taristut, vaid huviringide raha, mis läheb kohalikele omavalitsustele ja mille laiem mõte on, et ühelgi kasvaval noorel inimesel ei jääks tema huvi jalgpalli, korvpalli, kergejõustiku, rahvatantsu, klaverimängu või ükskõik mille muu vastu soiku põhjusel, et peres pole raha ja ei jaksata selle eest maksta.

Mis muid projekte puudutab, siis see käib erinevate liinide kaudu. Ma ei usu, et Eesti riik hakkab ise staadione ehitama. See on kohalike omavalitsuste otsus ja teha. Väga paljud Euroopa suured klubid mängivad ju munitsipaalstaadionitel.

2002 kirjutasid Õhtulehes Pohlakut kiites ja Edgar Savisaart laites, et "staadionite ehitamine on vähemalt meie kultuuriruumis kohalike omavalitsuste ülesanne".
On siiani. Riik ei hakka ütlema, et teile on vaja või mitte. Tõsi, riik on teatud puhkudel aidanud kaasa, mida saab ja peabki tegema. Aga kindlasti peavad neid otsuseid langetama kohalikud omavalitsused. A. le Coq Arena sünnilugu on küll riigi ja Eesti jalgpalli koostöö, aga ju ta jääb kaunis erandlikuks.

Jalgpalliliitu ärritab see, et kui spordisaali ehitatakse, tehakse seda avalikest vahenditest, aga kui jalgpalliplatsi, siis küsitakse ka jalgpalliliidult raha.
Seal on omaette põhjus. Euroopa tasandil reklaamirahade kogumine ja siis eurosarjades osalevatele klubidele peale maksmine ning jalgpalli kontinendi igal tasandil toetamine on üdini sotsiaaldemokraatlik põhimõte, mida korvpallis või muudel aladel pole. Seal klubid maksavad ise selle eest, et saaks eurosarja mängida. Jalgpallis on vastupidi. Ja eks kõik seda teavad, sest kõik loevad raha.

* * *

Soccernet.ee valimisintervjuud jätkuvad laupäeval, kui vestleme Eesti 200 ridades kandideeriva reklaamiärimehe ja III liigas mängiva klubi FC Hell Hunt sponsori Marek Reinaasiga.