Apaatsete omanike hävitustöö laastab Lancashire'i klubisid (9)
Mingil põhjusel kipuvad halvad unenäod tihtipeale korduma. Ilmselt on kõik meist jäänud lõksu luupainajasse, kus me üritame joosta, aga tegelikkuses püsime paigal. Mõne aasta eest Premier League'is mänginud kahele Lancashire'i klubile on see igapäevaseks tõelisuseks, millest ei suudeta ärgata.
28. jaanuaril võtsid Inglismaa karikavõistluste neljandas ringis teineteiselt mõõtu esiliigaklubi Blackburn Rovers ning neljandasse divisjoni kuuluv Blackpool. Kuigi Blackburni igipõliseks rivaaliks on Burnley ning Blackpoolil Preston North End, on ka nende kahe klubi omavahelised suhted geograafilise läheduse tõttu olnud üsna tulised ja emma-kumma Lancashire'i võistkonna staadionile reeglina täismaja meelitada suutnud. Kuus aastat tagasi vaatas Blackburni kodustaadionil Ewood Parkil toona Premier League'i kuulunud klubide matši 27 000 inimest, seekordsele vastasseisule oli pileti hankinud 9000 inimest, kellest paljud lahkusid pärast avavilet.
Fännid olid oma jõud ühendanud ning seisid nii tribüünidel kui ka staadioni kõrval sarnaste loosungitega. "Tavaliselt oleme me rivaalid," sõnas üks Blackpooli toetaja avavile järel läbi megafoni. "Täna on meil kõigil aga üks sõnum – meile aitab. Jalgpalliliit ja liigad lubavad meie klubide hävitamisel jätkuda. Me ei astu enam kõrvale. Ilma toetajateta ei oleks jalgpall mitte midagi väärt. Blackpool ei oleks midagi väärt ning Blackburn Rovers poleks midagi väärt. Me ei jäta ning üheskoos võidame me selle võitluse."
Vaikides allakäigutrepile
Kui möödunud aasta 29. oktoobril toimunud esiliigamatšist Wolverhamptoni vastu oli mängitud 18 minutit, kõndis grupp Blackburn Roversi fänne Ewood Parki rohelisele murule. 75. minutil lahkusid kõik klubi fännid staadionilt ühiselt. Esmapilgul seosetud mänguminutid tähistavad aastat 1875, mil kuulsusrikas klubi rajati ning mis oma 140 aasta pikkuse ajaloo jooksul on sarnaselt teistele auväärsesse ikka jõudnud nimedele elanud läbi nii paremaid kui ka halvemaid aegu. 1995. aastal suurüllatusena Premier League'i võitnud klubi suutis vahemikus 2001-2012 edukalt kõrgliigas püsida, kuid käimasolev ajastu kuulub klubi fännide jaoks õudusunenägude sekka.
Tartu-suuruse elanikkonnaga Blackburn on Inglismaa mõistes küllaltki väike linn, kuid sellele vaatamata suutis klubi hooajal 2009/10 Elwood Parkile tuua keskmiselt 25 000 inimest mängu kohta. 2010. aasta novembris ostis India linnulihatootja Venky's klubi 23 miljoni naela eest ning kuigi algselt lubati uhke klubi ajalugu austada, sai üsna kiiresti selgeks, et uued omanikud ei mõista jalgpalli just kuigi hästi. Eelneval hooajal Blackburni kõrgliigas kümnendaks tüürinud Sam Allardyce sai hundipassi ja tema asemel palgati peatreeneriks avalikkusele täielikult tundmatu Steve Kean. Hiljem tuli välja, et kui Venky's Blackburni üle võttis, oli Keani agent Jerome Anderson India firma üheks nõustajaks ning Kean sai ametisse ilmselt mõne salajase kokkuleppe tõttu. Hooaeg lõppes Roversile väljakukkumisega.
Briti meedias on tihti väidetud, et Venky'se eest vastutav perekond Rao arvas Roversit ostes, et oma valdusesse saadi USA stiilis frantsiis ning nad ei olnud liigade vahelisest tõusmisest ja väljakukkumisest kuulnudki. Samuti olid nad segaduses Phil Jonesi lepingusse kuulunud 16,5 miljoni naela suurusest väljaostuklauslist ning arvasid, et see on madalaim summa, millest läbirääkimised alata võivad. Hiljem on selgunud, et Venky'se valitsusaja esimestel aastatel maksti mängijate agentidele neli korda enam raha kui kulutati üleminekutele. Indialaste saabudes ulatusid Blackburni võlad 20 miljoni naelani, tänaseks päevaks on need kerkinud üle 100 miljoni naela.
Blackburni fännirühmitused Rovers Trust, BRFCAG ja Ewood Blues lõid käesoleva hooaja alguses ühisrinde We Are Rovers, kuid nende püüdlused omanikega toimuvast rääkida on läbi kukkunud. BRFCAG-i esimehe Mark Fishi Telegraphile öeldud sõnul on organisatsioon Venky'sele kirjutanud umbes 50 korral, kuid pole seni ühtegi vastust saanud. Sama on üritanud ka Rovers Trusti esimees Wayne Wild ning isegi Blackburni parlamendis esindav Kate Hollern. Venky'se esimees Anuradha Desai on kuue ja poole aasta jooksul käinud Blackburni mänge vaatamas vaid kahel korral ning apaatsete omanike tegevusetuse üle on kurtnud nii Roversi kõigi aegade suurim väravakütt Simon Garner kui ka klubi endine kapten Robbie Savage.
"Venky's ei suhtle klubi toetajatega absoluutselt," sõnas Garner Lancashire Telegraphile käesoleva hooaja alguses. "Me ei tea, kas mängijaid müüakse või ostetakse, me ei tea, mis olukorras klubi finantsseis on. Kui nad ei plaani klubi olukorda parandada, peaksid nad sellest loobuma." Siiani on kõik väljaütlemised olnud aga kui hane selga vesi. Elwood Parkil on keskmine pealtvaatajate arv kukkunud 11 000 kanti ning kuigi olukord ei ole Blackburnis kiita, on 40 kilomeetri kaugusel Blackpoolis toimuv lihtsalt absurdne.
Süstemaatiline hävitamine
"See on fantastiline publik. Ma olen siin vaadanud palju esiliiga matše ja siinsed fännid on imelised." Sky Sportsi kaaskommentaator Barry Horne polnud ainus, kellel Blackpooli poolehoidjatele kiitust jagus. "See on kõrvulukustav. Ma ei oleks arvanud, et 15 000 fänni suudavad sellist lärmi teha," nõustus ka reporter Will Cope. Oli 28. august aastal 2010 ja Blackpool mängis 15 500 pealtvaataja ees Fulhami vastu klubi ajaloo esimese kodumängu Premier League'is. Blackpooli viimane kõrgliigakogemus pärines täpselt 40 aasta tagusest ajast.
2:2 viigiga lõppenud kohtumise järel tunnistas Fulhami toonane peatreener Mark Hughes, et Bloomfield Roadil valitsenud atmosfäär oli eriline ning aitab meeskonnal nende debüüthooajal nii mõneltki vastaselt punkte röövida. Kuus ja pool aastat hiljem aga lahutab Blackpooli neljandast divisjonist ehk Football League'ist väljakukkumisest vaid 12 punkti ning olukord pole selles endiste päevade hiilgeaegu igatsevas rannikulinnas iial olnud kurvem.
Allakäigutrepi on projekteerinud, ehitanud ja klubi sellest alla veerema pannud üks perekond. Owen Oyston sai klubi omanikuks 1988. aastal ning 90. aastate alguses seisid Blackpooli poolehoidjad suurte ambitsioonidega mehe selja taga. Legendaarse Joe Smithi ning hiljem Ron Suarti juhendamisel mängiti vahemikus 1937-1967 Inglismaa kõrgeimas divisjonis, kuulsusrikast perioodi iseloomustab hooajal 1955/56 saavutatud teine koht. Toonase meeskonna staariks oli kahtlemata Stanley Matthews, kes valiti hooaja lõpul ka esimest korda välja antud Ballon d’Ori võitjaks.
Sellele järgnenud aastatel Blackpooli hoog aga rauges ning vahetult pärast Oystoni saabumist langes klubi juba tugevuselt neljandasse liigasse. Mitmel rindel (peamiselt kinnisvara- ning meediaäris) tegutsenud Oyston lubas õigepea klubi endise hiilguse taastada ning uue ajastu kroonijuveeliks pidi saama luksushotelli ja siseväljakuid hõlmav võimas spordikompleks, mis oleks silmad ette teinud ka Premier League'i suurtele.
1995. aastal esitati Oystonile aga nelja modelli vägistamise eest süüdistus ning pärast kahte erinevat protsessi mõisteti toona 62-aastane ärimees 16-aastase tüdruku seksuaalse kuritarvitamise eest kuueks aastaks vangi. Klubi juhtimise võttis üle Oystoni naine Vicki, kuid Blackpooli poolehoidjad ei soovinud, et muttalangenud nimi klubis jätkaks. Mitmed protestiaktsioonid viisid 1999. aastal Vicki Oystoni lahkumiseni, mille järel sai klubi esimeheks… Oweni ja Vicki poeg Karl Oyston. Jalgpalliklubi juhtimine on keeruline, sest tegemist ei ole tavalise äriga. Suursuguse minevikuga klubide traditsioonid ja toetajad on nende elujõu allikaks, ilma milleta oleks klubi vaid tühjaks, hingetuks kestaks. Karl Oyston on kõige selle peale suure kaarega sülitanud.
Premier League'i jõudis Blackpool suuresti tänu lätlasest ärimehe Valerijs Belokonsi rahasüstidele. 2006. aastal klubi presidendiks saanud Belokonsi teened osutusid pärast kõrgliigasse tõusmist Oystonite jaoks ebavajalikeks ning mees eemaldati igapäevasest tegevusest. Oystonite endi rahakotirauad jäid aga suletuks. Klubi treenib siiani samal Squires Gate'i väljakul, millel ajas 60 aasta eest palli taga ka Stanley Matthews. Kui Blackpool jahtis toonase peatreeneri Ian Holloway käe all pääsu marjamaale, nõudis Holloway Oystonilt paremaid tingimusi ja sellega mees toona ka nõustus. "See on täielik põrgu. Me ei lähe enam kunagi sellele treeningväljakule tagasi," sõnas maruvihane Holloway. "Kõik mängijad, kes selles klubis iial mänginud on, vihkavad Squires Gate'i ning kõik meie praegused mängijad kardavad seda. Need on kohutavad tingimused, milles töötada."
Samal talvel oli Holloway sunnitud Blackpooli mängijatega randa kolima, sest Squires Gate oli jäätunud ning sellel polnud võimalik treeningut läbi viia. Rannas selgus, et ka seal polnud ilma tõttu võimalik viibida. "Me ei saanud treenida ei oma väljakul ega rannas, seega läksime me kasiinosse, sõime peekonivõileibu ja organiseerisime pokkeriturniiri," tõdes Holloway, kes on Oystonite tegevusetust hiljem tugevalt kritiseerinud. Sama kordus ka järgmisel aastal, kui Blackpool oli kõigele vaatamata Premier League'i jõudnud. Ajal, mil Manchester United valmistus Blackpooli võõrustama tipptasemel spetsialistide valvsa silma all, treenis Blackpool rannal joostes ja palli taga ajades – nii, nagu seda tegi Stanley Matthews pea 60 aastat varem. Squires Gate'il pole koppa seni maasse löödud.
"See oli sürreaalne kogemus," tunnistas viis hooaega Blackpoolis mänginud Alex Baptiste pärast Blackburn Roversiga liitumist klubi kodulehele. "Blackpoolis veedetud aeg oli mu elu kõige kummalisem. Me pidime Premier League'is mängides omaenda särke pesema, meil ei jätkunud treeningutel piisavalt jalgpalle ja mõnikord ei saanud me trenni järel ka süüa. Premier League'i play-offi poolfinaalmänguks pidime me staadionile kõndima, sest buss ei läinud tööle. Välitualetid lekkisid ja me pidime jõusaali ise raskused ostma." Need juhtumid iseloomustavad hästi elu amatöörliigades, kuid sellel hetkel oli Blackpool Inglismaa kõrgliigaklubi, kes lõpetas 2010. aasta kolme võiduga neljast mängust ning läks uuele aastale vastu tabeli esimesse poolde kuuluvana. Eriti uskumatu on, et Karl Oystoni varandust hinnatakse 100 miljonist naelast ülespoole jäävaks. Klubisse sealt raha ei tilgu ning liigub pigem vastupidises suunas.
Kadunud rahasummad
Premier League’i jõudmisega teenis Blackpool 80 miljonit naela, millest maksti Owen Oystonile tema teenete eest 11 miljonit. Teiste perekond Oystonite käsutuses olevate firmade vahel jagati laiali 26 miljonit naela. Hiljem ostsid Oystonid Bloomfield Roadi taga asuva klubile kuuluva maatüki 650 000 naela eest ning müüsid selle klubile 6,5 miljoni eest tagasi. Kahtlased tehingud pole Blackpoolis eriliseks saladuseks, kuid klubi fänne paneb ahastama, et kõrgliigasse jõudes ei kulutanud Oyston üleminekuturul peaaegu üldse raha. Mängijadki said oma boonused kätte alles kolm kuud pärast play-offi finaali võitmist ning Oyston keeldus klubi toonasele staarile Charlie Adamile maksmast 20 000 naela suurust lisaboonust, mis kaasnes esiliigast mitte välja kukkumisega. "Kui ma oleks 11 miljonit kulutanud mängijate palkadele, poleks keegi kurtnud," sõnas Oyston 2012. aastal Guardianile. "Kogu see raha oleks aga läinud Ferrari salongidesse ja muule, millele mängijad tänapäeval raha kulutavad."
2014. aastaks oli Blackpooli fännide mõõt nii lõplikult täis, et Oystonile hakkasid saabuma tapmisähvardused. Sellest kõigutamata postitas mees sotsiaalmeediasse erinevaid pilte perekonnale kuuluvatest autodest ja majadest ning ühel klubi toetajaid eriliselt vihastanud fotol poseeris Oyston ka fännide poolt maha jäetud plakatiga, millel kujutati klubi Oystoni rahalehmana. Hooaja 2014/15 alguses kuulus Blackpooli ridadesse vaid seitse registreeritud mängijat, mistõttu lükati treeningute algust kolme päeva võrra edasi. 3. juulil palkas klubi Sergei Zenjovi, kes käis oranžis särgis väljakul üheksa korda. Lisaks eestlasele mängisid Blackpooli eest tollel hooajal veel suisa uskumatuna tunduv number - 55 - jalgpallurit.
Hooaeg esiliigas lõpetati viimase kohaga, lähim konkurent Wigan jäi 13 punkti kaugusele. Blackpooli viimaste aastate allakäigu võtab sobivalt kokku juhtum 2015. aasta maikuust, mil väravavaht Joe Lewis andis oma mängusärgile autogrammi ning kinkis selle fotograafide välkude sähvides ühele sponsorile. Pärast fotograafide lahkumist oli Lewis särgi sunnitud aga tagasi küsima, sest see oli klubi ainus väravavahisärk. Mõne tunni pärast alanud mängus Readingu vastu pidi Lewis väravapostide vahel seisma vormis, millele ta oli just ise autogrammi andnud.
Tundub suisa ilmselge, et Oyston on oma eesmärgiks võtnud Blackpoolile otsa peale tegemise ning selle plaani halastamatu ja järjekindla täitmise. Inglismaa jalgpalliliit laiutab tegevuse ees aga käsi, sest iga klubi otsustab oma tegemiste eest ise ning kuna Oyston täidab kõik FA poolt kehtestatud nõudmised, ei ole teda võimalik väega klubi eesotsast kangutada. Mehel pole plaani ka juhtohje teistele üle anda ja nii on ta mitmel korral lükanud tagasi nii fännide kui ka teiste ärimeeste tehtud pakkumised. "Ma ei anna iial alla, see on kindel," sõnas Oyston enne kahe nädala tagust matši Blackburni vastu Sky Sportsile. "Nad (Blackpooli fännid) peavad oma soovides olema ettevaatlikud. Ma olen näinud, kuidas alternatiivid teevad asju veel kordades hullemaks. Ma saan aru, et neil on oma nägemus ja nad võivad sobival moel oma protesti ka esitada."
Milline protest Oystoni jaoks aga sobiv võiks olla, jääb selgusetuks. 2014. aastal kaebas Oyston Blackpooli toetajaid ühendava Back Henry Streeti internetifoorumi 150 000 naela eest kohtusse, sest lehele oli postitatud kuus solvavat kommentaari. Kui klubi peamise fännirühmituse Tangerine Knights liige Stephen Smith Oystonile seepeale mahlase sisuga SMS-i saatis, ei jäänud ka Oyston võlgu, nimetades teda "vaimselt sandistunuks". "Kas sa oled kindel, et me oleme varem kohtunud? Mulle oleks selline täielik hälvik meelde jäänud," oli Oystoni järgmise sõnumi sisu. Aprillis avaldas 67-aastane Frank Knight oma Facebooki lehel Oystonite vastu protesteeriva sisuga sõnumi, mille järel ähvardas Oyston Knighti kohtuga. Pensionär oli sunnitud oma 34 sõbrale postitatud sõnumi eest vabandama ning Blackpooli toetajad aitasid tal koguda klubile valurahaks läinud 20 000 naela.
Ametlikult on Blackpooli kodumängudel keskmiseks publikunumbriks veidi vähem kui 7000, kuid sinna hulka kuuluvad ka hooajapileti omanikud, kellest enamik keeldub protesti märgiks Bloomfield Roadile ilmumast. Olukord Lancashire'is on keeruline ja paljud Blackburni ning Blackpooli toetajad on otsustanud hakata külastama amatöörliigade meeskondi. Nii Venky's kui ka Oystonid ei näita aga mingit soovi klubide juhatustest lahkuda ning nii jätkudes on reaalne oht, et kuulsusrikkad klubid kaotavad õigepea viimsegi neile jäänud väärikuse. Sarnased saatused on viimastel aastatel tabanud ka Charltonit, Portsmouthi, Boltonit ning mitmeid teisi endiseid kõrgliigaklubisid. On selge, et Inglismaa jalgpalliliidu ning klubide liidu poolt praegu rakendatav omanike pädevustest (kas neil on piisavalt vaba raha? Kui jah, siis on kõik korras) ei ole funktsionaalne ja vajab karmistamist. Vastasel juhul jääb Inglismaa jalgpallimaastikul kehtima hirmuvalitsus, milles võib iga klubi uute omanike saabudes pildilt kaduda. Saab näha, kas kahe nädala tagune järjekordne protest avaldab kõrgematel korrustel mingitki mõju või jätkub kõik samamoodi nagu siiani.
Mõlemate klubide fännid ja mängijad peaksid protesti märgiks mitte kohale tulema. Jah, klubi saab trahvi, aga omanikud hakkavad siis ka mõtlema, et nemad ei ole kõige kõvemad bossid. Fännid ja mängijad võivad samuti palju mõjutada.
