EM-il on veerandfinalistid selged, meie vaatame aga, kes end viimaste mängudega pildile tõstsid. Üleöö senisest (veel) suuremaks kerkijaid leiab nii tippliigadest kui ka märksa madalamalt.

Tähed ei ole esitatud paremuse järjekorras. Nimekiri kaasab pigem mehi, kes ületavad ennast ja üllatavad vaatajaid, kelle jaoks on tegu võimaliku läbimurdega.

Täht #1: Granit Xhaka (Šveits)

Jah, me teame, et Xhaka mängib juba päris mitmendat hooaega Premier League'is. Ning mängis enne seda Bundesligas, mistõttu 28-aastase mehe esiletõusust rääkida oleks paberil justkui kohatu. Ent sellist metronoomipartiid nagu Prantsusmaa alistamisel ei ole šveitslaste kapten teinud väga-väga ammu, kui üldse kunagi.

N'Golo Kante ja Paul Pogba on tõenäoliselt Euroopa üks paremaid keskväljapaare. Seekord joosti esimesest minutist peale peaga vastu Xhaka-nimelist ust. Poolnaljatamisi parimas vormis Andrea Pirloga võrreldud Xhaka mängu tipphetkeks oli supersööt Mario Gavrancici väravale. Praeguste märkide järgi saab tema aeg Arsenalis peagi otsa ja teekond võib jätkuda AS Romas Jose Mourinho käe all, kuid ehk algab siit parimas mängijaeas mehe uus tõus?

Täht #2: Declan Rice (Inglismaa)

Sära, glamuur ja järjekordse kuldse põlvkonna kuldne põrumine pole tänavu inglaste teema. Gareth Southgate'i meeskond on üles ehitatud väliselt tuimale, aga seda efektiivsemale töörügamisele ning seni on Rice ja tema keskväljapartner Kalvin Phillips, keda oleme siin rubriigis juba kiitnud, olnud niisuguse lähenemise parimad kehastajad. Saksamaa vastu oli Rice esimesed kümmekond minutit närviline ja teenis ka lohaka kollase kaardi, ent siis võeti mänguohjad enda kätte ega antudki neid enam tagasi.

Kõigest 22-aastasena on Rice koduklubis West Hamis juba pärinud Mark Noble'ilt kaptenipaela ning ei häbene ka koondises kogenumate kaaslaste häälekat juhendamist. Nooruses Iirimaa koondisi esindanud ja isegi nende A-koondise eest kolm mängu pidada jõudnud Rice on inglastelegi juba kujunenud üsna asendamatuks meheks, kes täidab Jordan Hendersoni saapaid väärikalt.

Täht #3: Artjom Dovbõk (Ukraina)

Tulla Ukraina kõrgliiga paremuselt seitsmendast meeskonnast. Debüteerida koondise eest alles tänavu märtsis. Pääseda EM-i kaheksandikfinaalis oma kolmandas koondisemängus väljakule meeskonnakaaslase vigastuse tõttu. Käkkida esimene suurepärane võimalus ülelöögiga ära. Ning lüüa siis lisaaja esimesel üleminutil oma esimene koondisevärav, mis viib meeskonna veerandfinaali. Mõned stsenaariumid kirjutab lihtsalt elu ise suuremaks kui ükski Hollywoodi stsenarist oskaks.

Jah, Ukraina edu peaarhitekt oli selles mängus vaieldamatult Oleksandr Zintšenko, kes andis ka Dovbõki pea peale sentimeetri täpsusega mõõdetud tsenderduse. Ent Artjom Dovbõki nimi, tehku ta edaspidise karjääri jooksul mida tahes, jääb Ukraina jalgpalliajalukku igaveseks. Dnipropetrovski Dnipro ründaja, kelle ainsad ning mitte just kõige edukamad põiked välismaale pärinevad paari aasta tagant Midtjyllandi ja Sonderjyske ridadest, võis üheainsa väravaga enda karjäärile täiesti uue suuna anda. Sest EM-il tehtud kangelastegusid ei unustata.