Eesti koondise ründaja Henri Anier (28) jättis värskelt selja taha hooaja Lõuna-Korea esiliigas Suwon FC-s. Varem ainult Euroopas mänginud väravaküti jaoks oli tegu äärmiselt võimsa kogemusega.

"See oli vägev kogemus!" ütleb ta intervjuus Soccernet.ee-le. "Pikk hooaeg on selja taga ja kaugel maal, Eestist väga eemal. Eks alati saab paremini, aga olen üpris rahul. 21 mängu ja 8 resultatiivsuspunkti (neli väravat ja neli väravasöötu - K. E.) tegin meeskonnale. Vahepeal mängisin ka paremal äärel. Saab rahule jääda."

Euroopas lisaks Eestile ka Itaalias, Norras, Šotimaal, Saksamaal, Rootsis ja Soomes mänginud ründaja tõdeb, et jalgpallikultuur Aasias on varem kogetust paljuski erinev.

"Seal oli meil üle 40 mehe meeskonnas. Konkurents oli vägev. Aasia on nii suur, mastaabilt nii võimas! Me Euroopas tihti ei tea seda. Ma ise ka ei teadnud enne minekut, mis mind seal ootab. Seda on isegi raske edasi anda neile, kes seal pole käinud," sõnab Anier.

"Samamoodi ei tea me tegelikult ka Lõuna-Ameerika jalgpallist, mis on nii hea, kus on nii palju häid mängijaid! Aasias samuti. Euroopas jälgime Meistrite liigat, Aasias on aga oma Meistrite liiga, Lõuna-Ameerikas oma Copa Libertadores. Vägev oli eestlase ja isegi eurooplasena seal olla - ma olin üks väheseid Euroopast, kes seal Lõuna-Korea meistri- ja esiliigas üldse oli."

Lõuna-Korea jalgpallis on karmid välismängijate piirangud ning nagu ka mujal Aasias, tuuakse sinna peamiselt suurte riikide võõrleegionäre. "Brasiillasi on seal palju, üle 50% liiga välismaalastest. Aga Brasiilias on 200 miljonit elanikku riigis, Nigeerias on 200 miljonit elanikku riigis – sealt tuleb nii palju häid jalgpallureid!

Selles mõttes eestlasena olla seal [Lõuna-Koreas], oma riiki esindada – kõigile, kes ei olnud seal midagi meist kuulnud, rääkisin oma riigist, kodusest jalgpallist ja kõigest sellest. See oli vägev kogemus nii jalgpallisiseselt kui ka -väliselt. Ma olen üpris rahul, aga alati saab paremini."

Anier tõdeb, et kuigi Lõuna-Koreas oli palju uut ja põnevat, siis kõige sellega kohanemine nõudis oma aja. "Eurooplasi ei näinud seal isegi tänavapildis väga palju. Inglise keelt palju ei räägitud. Alguse kohanemine võttis aega kuid. Aga nüüd lõpus harjusin täiesti ära nii jalgpallisiseselt kui ka -väliselt," ütleb ta, et kõike kogetut on isegi raske sõnadega edasi anda.

Milline sealne jalgpallielu aga oli? "Ma olen erinevates riikides mänginud, aga fännikultuur on seal väga toetav. Üldse ka riigis on inimesed sõbralikud. Tööeetika trennides on tõsiselt võimas. See, mis seal igapäevaselt käib – ma ei olnud sellist asja varem kogenud. Omavaheline austus, mis kandub edasi ka jalgpalli – kõik mängijad austavad üksteist, nii nooremad, vanemad kui treenerid. Selles kultuuris oli vägev töötada," lausub väravakütt.

Seda, mida toob uus aasta, Anier veel ei tea. "Leping lõppeb mul selle aasta lõpuga ära. See oli uudne, vägev hooaeg. Enesetunne on mul hea. Nüüd tulin otse siia [koondise juurde] ja ma ei olegi enda peas veel kõiki mõtteid läbinud, mida kõike ma seal 10-11 kuu jooksul kogesin. Nüüd olen siin koondise juures, meil on veel mitu päeva minna, keskendun täielikult siin toimuvale. Siis puhkan kaks nädalat, hakkan liigutama ja vaatan, mis edasi saab," suhtub ta tulevikku muretult.

Ta ei tunne, et oleks vaja kindlasti Euroopasse tagasi tormata, samas ka kuskile kaugele jääda: "Kõik oleneb, mis ja kus. Eks ma kaalun läbi, kuidas on kõige mõistlikum. Tahaksin ikka mängida väga head jalgpalli. Enesetunne on selline."