Bert Klemmer: spordipsühholoogia võiks olla Eesti jalgpalli nišš (0)

Bert Klemmer U19 EM-finaalturniiril Hispaania vastu mängimas. Foto: Hanna Odras

Eesti meistriliigas FC Viljandi ja FC Kuressaare eest pallinud Bert Klemmer on juba 2013. aastast saati elanud Inglismaal, tudeerides sealsetes ülikoolides erinevaid spordiga seotud valdkondi. Oktoobris 27-aastaseks saanud endine noortekoondislane teeb hetkel doktorantuuri mainekas Loughborough' ülikoolis, tegeledes sportlaste vaimse poolega.

  • Lugu ilmus esialgselt oktoobrikuu Jalkas.

Augusti lõpus isaks saanud Klemmer räägib Jalkale oma tööpõllust ja selle võimalikest arengusuundadest. Ta aitab sportlasi juba praegu – Klemmer Consultancy nimelises firmas nõustab ta muu hulgas ka Eesti jalgpallureid.

Bert, alustuseks – kuidas värskel isal elu läheb?
Hästi, pole viga! Neli päeva pole nüüd korralikult magada saanud, aga muidu on okei! Istume kodus, olen isapuhkusel. Vaikselt üritan asju teha, et rutiini tagasi saada.

Jalgpall.ee andmebaas näitab, et Eestis mängisid sa viimati 2014. aastal ja II liigas. Millal ja kuidas sa Inglismaale jõudsid?
2013. aastal. Aasta varem oli meil olnud kodune U19 EM-finaalturniir – pärast seda olid mul läbirääkimised FC Floraga, et hakata profisportlaseks. Ma ise mõtlesin aga samal ajal, et tahaksin ka haridusteega jätkata – haridus oli minu jaoks kogu aeg sama tähtsal kohal kui jalgpallurikarjäär. Floraga ei saanud me lõpuks kokkuleppele: mina tahtsin olla jalgpallur, aga samal ajal ka õppida. Vaatasin Inglismaa ülikoolide poole, et spordi manageerimist õppima minna, sest Eestis toona selliseid võimalusi ei pakutud. 2013. aastal saingi seal ülikooli sisse ning hakkasin bakalaureuseõppes spordi manageerimist õppima.

REKLAAM

Alguses läksid õppima spordi korraldamist, aga ühel hetkel vahetasid eriala ja ka ülikooli ennast?
Jah – tegin magistrikraadi samas ülikoolis spordi ja füüsilise liikumise juhtimises. Kaks aastat tagasi hakkasin doktorikraadi tegema Loughborough’ ülikoolis – teemaks psühholoogia ja see, kuidas noori sportlasi ja nende vaimset tervist aidata füüsilise liikumise kaudu.

Kuidas doktoriõpingud hetkel sujuvad?
Teen seda praegu poole kohaga töö kõrvalt. Doktorantuur peaks kestma kuus aastat – hetkel alustan kolmanda aastaga. Esimesed kaks aastat olen hästi hakkama saanud, eks järgmised neli aastat näitavad, mis saama hakkab. Olen kaugõppes, mis tähendab, et kohal pean käima korra kuus, aga selle kõrvalt on palju videosuhtlust.

Muide, Loughborough' ülikooli peetakse Inglismaal spordivaldkonnas parimaks ülikooliks. Liverpooli ja Chelsea akadeemiad mängivad näiteks aeg-ajalt meie ülikooli linnakus, samuti asuvad linnakus paljud spordiorganisatsioonid. Soovitan kindlasti ka Eesti jalgpalluritel tulevikus Inglismaale õppima tulla – ülikooliliigades või ka non-league'i klubides saab samal ajal mängida, palgad on täiesti korralikud.

Kui doktorantuuri lõpetad, kas sind võib siis mõne uue ametinimetusega nimetada või on tegu mõne üldisema teemaga?
Kõige laiemalt on see doktorikraad psühholoogias. See ei ole nii spetsiifiline, et oleksin valmis kliiniline psühholoog, aga kui kõik hästi läheb, saab minust psühholoogiadoktor. Minu uurimisalaks ongi noorte inimeste vaimne tervis – kuidas kasutada sporti ja liikumist, et nende vaimse tervise arengule kaasa aidata. Näiteks kui nad lähevad arsti juurde, siis ei kirjutata neile esimese asjana tablette välja, vaid suunatakse nad spordi juurde, näiteks jalgpalli mängima või tantsima.

Kui räägime spordiklubidest, siis väga palju korraldatakse esmaabikursuseid, aga samal ajal oleks vaja ka vaimse tervise kursuseid, ka treeneritele, klubiomanikele ja teistele meeskonnaliikmetele. Sellest on vaja rohkem rääkida.

"Spordipsühholoog" sinu kohta siis vist päris täpne kirjeldus ei ole?
Veel mitte. Mul on selline plaan, et kui teen doktorikraadi ära, siis teen ühe aasta veel spetsiifilist psühholoogilist kraadi – siis saaks minust ka spordipsühholoog. Praegu teen rohkem sotsiaalseid uurimusi ja see valdkond on üldiselt pisut laiem.

Bert Klemmer. Foto: Catherine Kõrtsmik

Klemmer Consultancy firma kaudu nõustad sa sportlasi juba praegu. Kas see ongi sinu põhitöö?
Muu töö on ka kõrval – üheksast viieni töötan ühes kohalikus terviseorganisatsioonis. Cambridge'is ja Bedfordshire'is on kokku 1,4 miljonit inimest, aitame siin vaimsete terviseprobleemidega noori – ärevushäired, käitumishäired. Kasutame sporti alusena, et nende vaimset tervist parandada. Esmalt oleme 45 minutit klassiruumis, kus töötame oma emotsioonidega, ning liigume seejärel õue, kus mängime jalgpalli ja teeme ka teisi spordialasid. Eestis toimib sarnase mudeli järgi SPIN-i programm. Meie oleme aga kohaliku terviseameti ehk NHS-i osa, oleme teraapiaorganisatsioon, kes kasutab teraapiaks sporti. Seda kasutatakse Inglismaal suhteliselt vähesel määral, oleme ainsaid organisatsioone, kes nii teeb.

Päevatööna tegeled noortega, Klemmer Consultancy paistab aga tegelevat ka tippsportlastega. Kuidas see alguse sai ja mida seal täpsemalt tehakse?
Klemmer Consultancy sai alguse tänavu jaanuaris – asutasime selle koos sugulase Ats Klemmeriga, kes veab tehnilist poolt ja tegeleb partnerluse ja finantsidega. Põhimõtteliselt hoiab Ats minu tegevusel silma peal ja vajadusel jagab konstruktiivset kriitikat. Peamise tegevusalana aitame nii sportlastel kui ka lihtsalt spordi harrastajatel vaimseid oskusi parandada – seda inimesest lähtuvate strateegiate loomise ja eesmärkide seadmisega. Aitame ka siis, kui keegi tahab õppida veelgi paremini oma emotsioone kontrollida või lihtsalt teada, kuidas oma käitumist muuta. Me ei paku kliinilist psühholoogia tuge ehk me ei saa kahjuks hetkel veel vaimsete probleemidega inimesi aidata, kuid tulevikus kindlasti plaanime selle ka oma töösse sisse tuua, kui olen vastava koolituse läbinud. Me saame näiteks aidata, kui ühel hetkel ei lähe enam karjääris nii hästi või on probleeme enesekindlusega – saame neutraalse toena abiks olla.

Tegutseme tavaliselt Zoomi kaudu, tavaliselt kestab üks sessioon tund aega. Hetkel oleme tegelenud Premium liigas umbes 15 mängijaga, samuti ka mõne Eesti klubiga: Tartu Santos, Tartu Welco, Viimsi MRJK. Lisaks veel ka mõne muu spordialaga – me ei keskendu vaid jalgpallile. Spordipsühholoogia tõed: visualiseerimine, eesmärkide seadmine, sisekõne. Lähtume individuaalselt sellest, millised mured või probleemid inimesel parasjagu on. Jagame teadmisi, aga samal ajal oleme ka neutraalseks isikuks – kuulame neid, arutame asju, mida mängijad võib-olla ei julge treenerite või klubi inimestega arutada. Näiteks kui mõni mängija ei julge platsil palli küsida – nad saavad selle minuga läbi arutada ja siis koostame strateegiaid, mida nad saaksid teha, et sellest üle saada. See on spordipsühholoogia, mis on segatud mentorluse ja mind coaching'uga. Kõik on konfidentsiaalne.

Mainisid mind coaching'ut – eesti keeles võiks see olla ehk vaimne treenimine? Kui palju Eestis selle teema vastu huvi tuntakse? Kas kontaktid Eestis on tekkinud sinu või nende initsiatiivil?
Kõik algas kusjuures sellest, et olin Karl Mööliga juba mõnda aega nendel teemadel rääkinud. Eelmise aasta suvel hakkasime sellega tegelema ja ta pakkus, et seda võiks pakkuda ka teistele jalgpalluritele. Tal endal on näiteks noorteprogramm Rabona, kus ta eratreeninguid pakub. Samuti tegin koostööd Eesti kikkpoksija Maikel Asturiga, kui ta valmistus Euroopa tiitlivöömatšiks – tegin temaga kaasa treeningulaagri, kus igal nädalal tegime sessiooni. Kuidagi hakkasid jutud liikuma ja mõned uurisid, et kas saaksin neid aidata. Lisaks olen ka ise jalgpalluritele kirjutanud, et selline teenus on saadaval.

Eesti jalgpallist oleks natuke vaja stigmat maha saada – alati ei pea psühholoogi või mentori juurde minema siis, kui on mõni probleem. Ka siis, kui karjäär on heas hoos, on võimalik ennast mentaalse poole pealt arendada ja veel paremaks saada. Hetkel tundub, et Eestis on huvi olemas, aga ehk ei teata, et selline võimalus on olemas.

Foto: Gertrud Alatare

Kui palju tuleb üldse võidelda sellise vana stampmõtlemisega, et vaimsest tervisest rääkimine on nõrkadele? Kas macho-kultuuri on palju?
Arvan, et see on ikka veel päris levinud. Inglismaal räägitakse sellest meedias viimasel ajal üha rohkem, tippsportlased võtavad ka ise sel teemal sõna ja räägivad, kuidas nad on psühholoogi juures käinud. Jalgpalli kontekstis on näiteks riietusruum endiselt väga karm keskkond. Eestis on selles vallas aga veel palju juurde panna, stigmad on päris levinud. Mul endalgi on ette tulnud, et sportlased tulevad minu juurde ja siis ehmuvad, kui hakkamegi probleemidest rääkima. Kui nad ennast avavad, siis tunnevad nad ennast pisut nõrgana – see on sõna, mida palju kasutatakse. Tegelikult on enda avamine ja endast rääkimine tugevus.

Kas see riietusruumikultuur on ka peamine põhjus, miks tippjalgpallis ei ole julgenud ükski meesmängija kapist välja tulla?
Kindlasti. See, mis riietusruumis toimub, võib neile olla vaimselt väga kurnav, isegi kui mõnes riietusruumis on need naljad natuke leebemad. See ei ole ju loogiline, et üheski jalgpallimeeskonnas pole ühtegi meest, kes oleks gei. Kui vaatame läbilõiget ühiskonnast, siis need protsendid on ju tegelikult palju suuremad. Selle kallal peab ka tööd tegema. Ka Eestis on kindlasti klubisid, kus mängivad geid. Ilmselt mitte igas võistkonnas, aga paljudes – ja see on täiesti okei. Me peame tegema enda poolt nii, et nad tunneksid, et nad saavad olla need, kes nad on, ja armastada neid, keda nad armastavad.

Eesti koondiste ja klubide viimase aja tulemusi vaadates võib tekkida õigustatud küsimus: kas meie jalgpallurid on mentaalselt nõrgad või peituvad probleemid mujal? Kevadel kodust finaalturniiri mängima pidanud U17 koondisel oli ju spordipsühholoog Laur Nurkse võistkonna juures ja neil õnnestus korduvalt tugevaid vastaseid võita.
Eesti jalgpallis võiks psühholoogilist tuge kindlasti rohkem olla. Kui räägime mõtteviisist, siis psühholoog käibki selle mängijatega läbi, et me läheme võitma, mitte 0:3 tappa saama. Nad süstivad enesekindlust, räägivad strateegiad läbi, kuidas mängijad seda iseendale tekitada saaksid, kui vastas ongi Prantsusmaa või Hispaania. See kõik tuleb kasuks.

Rääkisin Lauriga just mõni päev tagasi. Psühholoogiline tugi tuleks Eesti jalgpallis kasuks juba päris noortest alates, see ei pea olema ainult tippspordi eripära. Kui hakata juba noorelt tegelema vaimsete strateegiatega, toob see parema tulemuse. Hästi tihti ütlevad treenerid treeningutel ette, mida tuleks teha – tegelikult võiksid mängijad ise nende asjadeni jõuda, sest siis õpivad nad ise mõtlema ja olukordi lahendama.

Mida tõsisemaks noorte jaoks jalgpall muutub, seda paremini õpivad nad pingetega toime tulema. Kui midagi läheb valesti, siis nad teavad, kuidas sellest välja tulla ja järgmine kord paremini teha. Tuleks kasuks, kui sellega tegeletaks rohkem – samamoodi võiksid ka klubid sellega rohkem tegeleda. Klubides pole ju üldiselt inimesi, kes psühholoogiaga tegeleksid. Sa võid olla liigas kõige parem mängija, aga vaimselt on sul alati võimalik paremaks saada. Eesti liigast välismaale siirdudes on ju olukord sama – mentaalne olukord on täiesti uus, palju on asju, mis võivad sind rivist välja lüüa.

Kas Inglismaa klubid tegelevad psühholoogiaga klubi sees? Kas suurtes klubides on olemas spordipsühholoogid, kelle juurde saab pöörduda?
Enamasti on akadeemiates psühholoogid olemas. Tavaliselt on aga nii, et kui tekib probleem, siis mängija ise läheb selle inimese juurde või saadavad ta sinna treenerid.

Kui räägime sporditeadusest, siis on klubi peale võib-olla 15-20 spetsialisti, kes töötavad kogu klubis eri vanuseklassidega – psühholooge on aga üks-kaks. Kui on suur klubi ja palju mängijaid, siis nad ei jõua kõikide mängijatega piisavalt tegeleda.

Inglismaa jalgpalliliidul on samuti osakond, kus aidatakse neid, kel on vaimseid probleeme – siin aga tegeletakse jällegi nendega, kel on mured, mitte niivõrd soorituspsühholoogiaga.

Kui suur kasu on sellest, et sa ise ka korralikul tasemel mängisid? Mainisid näiteks, et tegelesid ka Maikel Asturiga, aga kikkpoksija sa ju olnud pole.
On ikka kasu – kui olin 18-19, oli mul vaja teha hästi palju otsuseid just selles osas, kuidas oma karjääriga edasi minna ja kuidas teatud pingetega toime tulla. Kindlasti tuleb see kasuks ja aitab samastuda. Kuna ma ei olnud profisportlane, siis tean ka seda maailma, mis tunne on ennast motiveerida mängima ilma rahata. Kui räägime Maikel Asturist, siis temaga töötades panin ka iseennast olukorda, kus läksin poksitrenni ja panin ennast matšile kirja, et teada saada, mida tema tunneb (vaata lisalugu).

Minul jalgpallurina oli aga nii, et kui mängisin keskpoolkaitses, siis vahel peitsin ennast väljakule ära ja ei julgenud palli küsida. Sel hetkel ei olnud mul aga kellegagi sellest rääkida. Praegu saan sellest mängijatega rääkida ja nad saavad mängus ja trennis teisi asju proovida. Saan olla tugiisik, kes on läbi kogenud mõned asjad, millest juttu tuleb.

Kui nüüd jalgpallurid seda teksti loevad ja sinu tegemiste vastu huvi tunnevad, siis mida tuleks neil edasi teha? Milline on sinu teenuse sihtrühm?
Kõik jalgpallurid, treenerid ja klubid, kes tunnevad huvi, võivad tulla – olen koostööks avatud. See ei pea tingimata olema mina – Eestis on ka teisi spordipsühholooge ja mentoreid, kes oskavad aidata. Tähtis on leida õige inimene, kes oskab hästi aidata. Minu poole võib pöörduda Instagramis, Facebookis või meili teel – kõik jõuab kohale.

Tähtis on ka see, et nad mõtlevad, mida nad tahavad minu käest saada. Väga lihtne on see, et me ei tea, aga kui nad teavad, miks nad tahaksid abi saada, on lihtsam edasi minna. Esimene sessioon on 15-minutiline ja tasuta, kus loome profiili ja kaardistame, kuidas edasi minna.

Kui on treener, kes tahaks oma noormängijat aidata, siis olen alati olnud seisukohal, et räägime selle asja läbi. Ma ei taha kunagi, et mängija oleks minu juurde surutud – ta peab ka ise seda tahtma, nii on kõige mõistlikum.

Oleks hea, kui see asi Eestis kanda kinnitaks. Nagu mainisin, ei pea see abistaja olema mina, see võib olla ka keegi teine. Olen kindel, et kui teeme koostööd ja tegutseme efektiivselt ja tõenduspõhise teaduse alusel, siis meie jalgpall areneb ja läheme paremaks. Spordipsühholoogia võiks olla üks asi, mis tõstaks Eesti taseme paremaks, see võiks olla meie nišš ja prioriteet.

Lisalugu:

Tühja koha pealt… poksijaks!

Kui Klemmer tegi koostööd kikkpoksija Maikel Asturiga, hakkas ta ka ise poksitrennis käima ning pani end kirja isegi võistlusele, et tunda saada, mida võitlusalade sportlased läbi elavad.

"Selline plaan oli! Maikel Asturil oli võitlus selle aasta veebruaris. Mina panin ennast eelmise aasta detsembris kirja ja tegin läbi sarnase treeningulaagri nagu Maikel. Käisin kohalikus Matt Skeltoni poksiklubis – ta on kunagi poksinud isegi Anthony Joshua vastu. Käisin kuus-seitse korda nädalas trennis, tegin kõik need režiimid läbi, aga koroonaviiruse tõttu jäi see matš juunis ära. Kui tagasi mõtlen, siis võib-olla läkski hästi! Tahtsin aga mentaalse poole pealt läbi käia selle, mille Maikel läbi kogeb, kuigi tema teeb seda loomulikult palju kõrgemal tasemel."

Piltlikult öeldes: kui nüüd tuleks näiteks mõni laskesuusataja sinu käest nõu küsima, kas siis otsiksid kuskilt suusad ja püssi? "Ma arvan, et see on tähtis küll, kui räägime inimese aitamisest. Olen küll neutraalne isik, aga kui tean, mida sportlane võib tunda, siis oskan teda paremini aidata."

  • 3-4 korda aastas satub Klemmer Eestisse, aga üritab seda koroonakriisi möödudes sagedamini teha.
  • Dillian Whyte'i ehk Briti poksikuulsusega kõrvuti on Klemmer Loughborough' ülikoolis trenni teinud.
  • 25 mängu sai Klemmer kirja Eesti U19 koondises.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
PREMIUM LIIGA LÕPPLAHENDUSED
OTSEPILT: Trans ja Kuressaare selgitavad välja, kes jääb otse püsima ja kelle hooaeg pikeneb  (Legion Transi vastu ees!)
SILM PEALE!
Jana
KOONDIS LAHINGUS
Intervjuu | Murelik Nikolai Burdakov: Narva jääb muust Eestist maha, mitte ainult jalgpallis
HOOAJA KOKKUVÕTTED
LEGEND LAHKUS
SOCCERNET TV
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
27
24
2
1
67:16
74
2.
Paide Linnameeskond
28
20
1
7
72:32
61
3.
Tallinna FCI Levadia
27
16
6
5
64:35
54
4.
Nõmme Kalju FC
28
14
7
7
48:22
49
5.
Tartu JK Tammeka
28
8
8
12
33:44
32
6.
Viljandi JK Tulevik
28
9
4
15
30:46
31
7.
Tallinna JK Legion
30
8
7
15
24:43
31
8.
JK Narva Trans
30
6
7
17
30:47
25
9.
FC Kuressaare
30
5
9
16
27:62
24
10.
JK Tallinna Kalev
30
5
5
20
19:67
20
HOOAEG LUUBI ALL

Loe Soccernet.ee põhjalikke Premium liiga hooaja kokkuvõtteid!

SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
74
Paide Linnameeskond
61
Tallinna FCI Levadia
54
Nõmme Kalju FC
49
Tartu JK Tammeka
32
Viljandi JK Tulevik
31
Tallinna JK Legion
31
JK Narva Trans
25
FC Kuressaare
24
JK Tallinna Kalev
20
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK