Seoses Premium liiga eelmise hooaja parima väravaküti Tristan Koskori siirdumisega Itaalia neljandale liigatasandile on sobiv aeg vaadata üle, kuidas Eesti väravakuningate maailmavallutusretked varasematel kordadel õnnestunud on.

Eesti kõrgliigat on alates 1992. aastast mängitud 33 hooaega ning hooaja väravakuningaks on selle aja jooksul kroonitud ühtekokku 26 erinevat meest. Neist omakorda koguni 19 on valitseva väravakuningana läinud õnne proovima välismaale, mis on ilmselge kinnitus sellele, kui kõva valuuta on jalgpallimaailmas väravalöömise statistika.

Seejuures on väravakuningana välismaale siirdumine aja jooksul üha enesestmõistetavamaks muutunud – viimasest 16 Eesti kõrgliiga väravakuningast koguni 14 on järgmisel aastal endale välisklubi leidnud. Ainsateks eranditeks olid 2015. aastal karjääri lõpetada otsustanud Ingemar Teever ja 2020. aasta koroonahooajal Florasse püsima jäänud Rauno Sappinen, kes siirdus välismaale aasta hiljem.

Niisiis on selge, et lisaks kaasaelajate ootustele tõstab väravaterohke hooaeg lakke ka välisklubide huvi mängija teenete vastu. Etteruttavalt tuleb aga tõdeda, et valdavalt ei ole väravakuningatele seatud ootused end õigustanud ning välisliigades kuivab väravasaldo reeglina kiiresti kokku.

Säravad edulood sisuliselt puuduvad, olgugi et leiduvad ka mõned positiivsed näited, kus väravaterohkele hooajale Eestis on järgnenud viisakad hooajad tugevates välisliigades. Suures plaanis on muster aga selge: väravaterohke hooaeg siin võib avada ukse välismaale, kuid see iseenesest ei ole seal läbilöömiseks kaugeltki piisav alus.

Järgnev ülevaade keskendub ainult Eesti kõrgliiga valitseva väravakuningana välismaale siirdunud mängijatele ja just sellele perioodile nende väliskarjääris. Maksim Gruznov, Konstantin Nahk, Toomas Krõm, Andrei Krõlov, Vjatšeslav Zahovaiko, Dmitri Lipartov ja Ingemar Teever on olnud Eesti liiga parimad väravakütid, aga ei siirdunud valitseva väravakuningana välismaale (kuigi mitmed neist mängisid varem või hiljem ka välismaal).

Kasutatud allikad: "Estonian Football 100 Years", Wikipedia, Transfermarkt, Soccerway.

• Vaata ka: RR: Kuhu on jõudnud meistriliiga väravakuningad? (2014)

Otsa tegi 1995. aastal lahti Ukraina ründaja Serhi Morozov. Tal oli seljataga kõrgelennuline karjäär, kuid tema ainus hooaeg Eesti kõrgliigas eelnes ta mängijakarjääri loojangule. 1994/95 hooajal Lantana-Marlekori eest 20 mänguga 25 väravat löönud mees sai seejärel Läti kõrgliigas Riia Vidus nimelise klubi eest 34-aastasena kirja vaid 5 mängu ja mitte ühtegi väravat.

1995/96 hooajal Flora eest 20 mänguga 16 väravat löönud Lembit Rajala siirdus järgmisel aastal Soome esiliigaklubisse IFK Mariehamn. Parimas mängijaeas Ahvenamaale suundunud ründaja oli seal edukas, tulles viie aasta jooksul kaks korda esiliiga parimaks väravakütiks – kokku lõi ta seal 93 mänguga koguni 65 väravat. Põgus katse Soome kõrgliigas läbi lüüa lõppes aga edutult - KTP ridades 3 mängu ja 0 väravat.

Kolm korda Eestis väravakuningaks kroonitud Sergei Bragin tegi oma karjääri jooksul mitmeid välishooaegu, aga valitseva väravakuningana siirdus ta välismaale vaid korra. Pärast 1996/97 hooajal Lantana kasuks 22 mänguga 18 värava löömist liitus ta 30-aastaselt Belgia tugevuselt kuuenda liiga klubiga Blankenbergi Daring. Tema statistika seal on teadmata, kuid järgmiseks hooajaks teenis ta koha Belgia tugevuselt neljanda liiga klubis FC Zoettegem, kus lõi 26 mänguga 4 väravat ja naasis seejärel Eestisse.

Leedu ründaja Egidijus Juška lõi 2000. aastal TVMK eest 22 mänguga 24 väravat ning siirdus järgmiseks hooajaks Valgevene klubisse Minski Torpedo-MAZ, kus sai 26-aastaselt kirja 20 mängu ja 5 väravat. Järgnes kaks hooaega Kasahstani klubis Pavlodari Irtõš ning siis naasmine TVMK-sse.

Norra ründaja Tor Henning Hamre purustas 2003. aastal väravarekordeid, saades Flora eest lõpuks kirja 27 mänguga 39 väravat. Norra kõrgliigaklubi Oslo Valerenga ostis 24-aastase ründaja seejärel endale, aga Hamre arvele jäi seal vaid 4 mängu ja 0 väravat. Ta mängis mõned hooajad madalamal tasemel ja lõpetas juba 2006. aastal karjääri.

2005. aastal võttis Tarmo Neemelo väravarekordi endale, lüües TVMK tiitlihooajal 33 mänguga 41 väravat. Rootsi kõrgliigaklubi Helsingborgs maksis tema eest seejärel koguni 400 000 eurot, aga seal teenis 23-aastane ründaja vaid 5 mängu ega suutnud väravaarvet avada, enne kui ta TVMK-sse tagasi laenule saadeti.

Vitali Gussev lõi 2009. aastal Levadia eest 35 mänguga 26 väravat ning siirdus konfidentsiaalse üleminekutasu eest 26-aastaselt Rumeenia kõrgliigaklubisse Ploiesti Astra. Seal jäi tal aga kahe hooaja ja 12 liigamängu jooksul väravaarve avamata, enne kui mees Eestisse naasis ja Transiga liitus.

2010. aastal piisas Sander Postil pärast Hollandist naasmist poolest hooajast, et end Eestis väravakuningaks kõmmutada (17 mänguga 24 väravat). Uue hooaja hakul viis 26-aastase koljati tee avaldamata üleminekusumma eest Norra kõrgliigasse, kus kogunes Aalesundi ridades kahe hooajaga 40 mängu ja 4 väravat.

Islandilt saabunud Läti ründaja Aleksandrs Cekulajevs kirjutas end 2011. aastal Eesti jalgpalliajalukku, lüües siin Transi eest 35 liigamänguga rekordilised 46 väravat ja suundudes 26-aastaselt uutele vallutusretkedele. Järgnesid aga perioodid Malta kõrgliigas (6/4), Ungari kõrgliigas (4/0), Tai esiliigas (8/4), Malta esiliigas (18/10) ja Fääri saarte kõrgliigas (5/1).

Meistriliiga väravaküttidel ei tulnud siiski endiselt kosilastest puudust. 2012. aastal Sillamäe ja Transi eest kokku 34 mänguga 23 väravat löönud Vladislav Ivanov siirdus 27-aastaseks saades edasi Venemaale, tehes seal hooaja teises liigas ja hooaja esiliigas - kokku 28 mängu ja 1 värav.

2013. aastal haaras kuningatrooni enda valdusse Vladimir Voskoboinikov, kes lõi Nõmme Kalju eest 30-aastaselt 31 liigamänguga 23 väravat. Ta siirdus üheks aastaks laenule Hiina esiliigasse, kus lõi Qingdao eest 19 mänguga 5 väravat, ning naasis siis lõplikult kodumaale.

Venemaa ründajal Jevgeni Kabajevil õnnestus koguni kaks korda Sillamäe Kalevist väravakuningana välismaale siirduda. 2014. aastal lõi ta 26-aastasena 35 liigamänguga 36 väravat ning sõlmis lepingu Indoneesia klubiga Persija, aga jõudis seal vaid korra väljakul käia, enne kui liigahooaeg mänguvälistel põhjustel katkestati. 2016. aastal lõi ta Sillamäel 28 liigamänguga 25 väravat ja seejärel Tšehhi kõrgliigasse minek õnnestus paremini: Bohemians 1905 särgis kogunes talle kahe hooajaga 33 mängu ja 6 väravat.

Rauno Sappineni esimesele väravakuningatiitlile aastal 2017 (35 mängu ja 27 väravat) järgnes 22-aastaselt pool hooaega laenul Belgia esiliigas, kus kogunes Beerschoti särgis vaid 1 kohtumine. Sellele järgnesid mõnevõrra edukamad perioodid Hollandi esi- (30/6) ja Sloveenia kõrgliigas (10/2), kuid 2020. aasta hooajaks lõpuks oli ta Floras tagasi.

2017. aastal Sappineniga väravatrooni jaganud FCI ründaja Albert Prosa (samuti 35 mängu ja 27 väravat) suundus 27-aastaselt pooleks hooajaks Malta kõrgliigasse (10/3) ja seejärel pooleks hooajaks Soome kõrgliigasse (8/1), enne kui tee koju tagasi tõi.

Brasiilia ründaja Liliu lõi 2018. aastal Kalju eest 30 liigamänguga 31 väravat. Ülieduka hooaja järel jäi oodatud üleminek kohe sündimata, järgnes väravavaesem poolaasta Kaljus ja seejärel siirdumine 29-aastaselt avaldamata summa eest Rootsi esiliigasse, kus kogunes poole hooajaga 8 mängu ja 1 värav. Järgnes hooaeg Soome kõrgliigas (17/1), hooaeg Peruu kõrgliigas (19/5) ja seejärel veel üks hooaeg Eestis, seekord Levadia ridades.

2019. aastal oli Erik Sorga kord särada ning 34 mänguga löödud 31 väravat avas talle ukse unistuste maale, kui DC United maksis 20-aastase ründaja eest Florale 450 000 eurot. MLS-is jäi tema saagiks aga 21 mänguga vaid 1 värav, millele on järgnenud perioodid Hollandi esiliigas (11/3), Rootsi kõrgliigas (8/1), Bulgaaria kõrgliigas (14/2) ning käimasolev hooaeg Aserbaidžaani kõrgliigas (16/2).

Üks selgeid erandeid selles loetelus on olnud Henri Anieri käekäik pärast seda, kui ta 2021. aastal 30-aastaselt Paide kasuks 30 liigamänguga 26 väravat lõi. Tema jaoks oli aga tegemist keset pikka ja värvikat väliskarjääri vaid põgusa peatusega kodumaal. Pärast Paidet lõi ta Tai kõrgliigas kahe hooajaga 31 mänguga 11 väravat ning käimasoleval Hongkongi hooajal on tal kirjas 8 mänguga 6 väravat.

Eesti kõrgliigas aastaid üheks võtmemängijaks olnud Zakaria Beglarišvili tõusis esmakordselt väravakuningaks alles 32-aastaselt, lüües 2022. aastal Levadia eest 36 mänguga 21 väravat. Sellele järgnesid pool hooaega Usbekistani kõrgliigas (8/0) ja pool hooaega Gruusia kõrgliigas (5/0), enne kui ta algavaks hooajaks Transiga käed lõi.

Mullu Transis 33 liigamänguga 16 väravat löönud Tristan Koskor sõlmis Itaalia neljanda liigatasandi klubiga ASD Asti 1,5-aastase lepingu. 28-aastase ründaja esimene võimalus debüüdiks avaneb sel pühapäeval, 18. veebruaril.

Arvestades seda, et Serie D-s on koguni üheksa liigatsooni ning Itaalia kolmel kõrgemal liigatasandil mängivad ühtekokku sada klubi, võib koduklubi valik näida Eesti väravakuninga jaoks kohatult madalana. Vaadates aga seda, kuidas Eesti liiga parimad väravakütid varasemalt välisklubides hakkama on saanud, pole ilmselt kunagi põhjust välisliiga taset alahinnata.