Naistejalgpall oli pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist Eestis täiesti uus ala. Esimene koondisemäng peeti 1994. aastal. Esimese võidu teenis Eesti naistekooondis alles 1997. aastal ning vastased olid siis nii pettunud, et sülitasid ja määrisid eestlannadele tatti juustesse.

Soccernet.ee rääkis Eesti naistejalgpalli varastest aastatest koondise kahe esimese peatreeneriga – Raimo Paulberg ja Jüri Saar – ning kahe juba koondise kõige esimeses mängus osalenud mängijaga – Irja Koikson (tol ajal nimega Irja Reedik) ja Varje Tugim.

Naistekoondis – lötakates meesteriietes 16-aastased tüdrukud

"Mäletan selgelt, kui koondisesse valiti mängijaid ja kui mulle öeldi, et ka mina kuulun koondisesse – see oli nii uhke ja ülev tunne. Kui mängima hakkasin 10-aastaselt, siis Eesti naistekoondist kui sellist ju veel ei olnud ja seega ei osanud ma ka sinna kuulumisest unistada," meenutas Koikson.

Aastail 1994-1997 oli koondise peatreeneriks Paulberg ning tema ajal lõi noor ja kogenematu Eesti 12 mänguga, millest 1 viigistati ja 11 kaotati, vaid ühe värava. Kõige esimeseks kohtumiseks oli mäng Kaunases sealse Leedu vastu, mis kaotati 0:3.

"Kui esimest korda Eesti naistekoondise riided (mis olid tegelikult meestekoondise omad) selga saime, siis oli uhke tunne, riided olid kohutavalt suured ja lötakad, aga see ei seganud. Avavile ajal olid jalad nõrgad ja selline heas mõttes värin oli sees. Esimesed 10, võib-olla ka 20 minutit olid rasked, aga siis läks juba kergemaks. Jah, me kaotasime, kud siiski saime väga suure kogemuse esimesest rahvusvahelisest mängust. Kaotada pole kerge, kuid meie motivatsioon ja tahe edasi mängida oli väga suur," mäletas Koikson, kes hoiab sellest mängust alates enda käes ka ühte Eesti täiskasvanute koondiste absoluutset rekordit: ta oli selles mängus kõigest 14 aastat ja 31 päeva vana.

"Kas tõesti olin nii noor? No seda ma küll ei mäleta," imestas Koikson. "Mina mäletan, et ma olin ikka 15-aastane, kui koondisesse kuulusin. Ma arvan, et kui koondisesse tüdrukuid valiti, siis ei mõeldud vanuste peale. Vaadati mängu ja ju ma siis jäin silma. Olen väga võitlushimuline ja mängudes olin ka valmis endast 100 protsenti andma."

Samas meenus talle üks liigse nooruse tõttu reisimata jäänud reis Valgevenesse Babrujskisse. Valgevenega kohtuti võõrsil 13. juulil 1996, täpselt viis päeva enne Koiksoni 16. sünnipäeva. "Mäletan, et kui koondis valmistus taaskord rahvusvahelisteks mängudeks ja vist sõideti Valgevenesse, siis koondise treeningul olles kutsus mind Raimo Paulberg kõrvale ja ütles, et kahjuks olen ma valel ajal sündinud (liiga noor) ja ma ei saa kaasa sõita. Olin väga löödud. Paulberg lohutas, et sõprusmängudel saan ikkagi kaasa lüüa ja ta oma sõna ka pidas. Tänan sind, Raimo! Kuidas nad avastasid, et olen tegelikult nii noor, seda ma ei oska öelda. Valgevenesse sõit jäi ära ja ka seal kaotati ning ma pärast enam väga ei kurvastanudki. Otse vastupidi – see kannustas mind veelgi rohkem, et olla koondise liige," selgitas endine poolkaitsja.

Esimeses maavõistluses Leedu vastu ei olnud Koikson ainus 14-aastane mängija ning naiskonna keskmine vanus oli vaid 16,1 aastat. Leedule kaotas Eesti veel ka neli järgmist omavahelist mängu (1995, 1996, 2x1997). Lätiga kohtus Eesti selle aja jooksul kaks korda, saades 0:0 viigi (1996) ja 0:1 kaotuse (1997).

Saar võrdles tolleaegseid Balti riikide naistekoondisi omavahel nii: "Kui meil see koondis alles moodustati, siis meie omad olid leedukatest ja lätlastest kümme aastat nooremad. Nad olid ikka alles päris plikad. Mõned, kes oleks sel hetkel taseme poolest kindlasti koondisesse pääsenud, ei saanud mängida sellepärast, et nad ei olnud veel 16 täis. Aga lätlased mängisid juba enne seda ja enamus mängijaid oli alles NSV Liidu meistrivõistlustelt, kus nad olid peaaegu kolmandat kohta saavutamas. Aga mingite skandaalidega siis muudeti neid mänge nagu tol ajal Liidus ikka, et kui mingid lätlased saavad medali, siis on ju jama. Nad olid palju kogenumad, palju vanemad, suuremad, palju rohkem mänginud, neil olid palju paremad tingimused, neil oli palju suurem valik. Aga ma mäletan ka seda, et alati mängujärgsetel bankettidel ikka öeldi, et "oi, teil on nihuke arenev ja tubli võistkond". Ma ütlesin, et "no rääkige, rääkige, ei tea, millal need võidud siis tulema hakkavad". Aga võidud hakkasid tulema. Ma arvan, et hiljem oleme ikka rohkem turniire võitnud kui lätlased ja leedukad kokku."

"Tegime, mida me oskasime, aga ega me väga ei osanud"

"Mängijaid oli neljast grupist: kahest Pärnu grupist, Viljandist ja Tallinnast Nõmmelt. Pluss Maaren Olander, kes mängis Rootsis," ütles Paulberg enda juhendatava koondise koosseisu kohta. "Enamus olid seal minu enda Pärnu tüdrukud. Enamus olid kõik üheealised, ainult Olander oli paar aastat vanem, ta oli kuskil 18."

"Koondisesse tuldi lihtsalt klubidest kokku, samal päeval istusime bussi ja läksime võistlustele, oligi kõik. Ega meil mingeid laagreid ja selliseid asju ei olnud. Tüdrukuid nägin ainult nii kaua, kui võistlustel olime," lisas Paulberg.

Koikson mäletas, et alguses siiski laagrid toimusid: "Algusaastad koondises olid toredad, korraldati koondiselaagreid, kus oli kaks korda päevas trenn, mis arendas meid väga palju. Toimus palju erinevaid väljasõite ja bussireise, see oli kõik tore. Hiljem millegipärast treeninglaagreid enam ei korraldatud."

"Alguses saime kogu aeg kõigi käest pähe. 1994. aasta ja praeguse aja taset ei anna võrrelda. Viimasel 5-10 aastal on ikka suured arengud toimunud," ütles Tugim.

Eesti koondise kolm esimest suurvõistluste valikmängu toimusid 1995. aastal. Nendes EM-valikkohtumistes jäi Eesti alla Poolale võõrsil 0:9, Tšehhile võõrsil 0:11 ja Poolale kodus 0:8. Pärast seda hakkasid tulemused natuke viisakamaks muutuma.

"Ajad olid siis teised ja eks me teadsime, et kaotame. Motivatsioon oli juba see, kui me saime Eesti riigist välja, kui käisime võistlustel ja saime teistega mängida. Ma arvan, et tänapäeva kaotused mõjuvad rängemalt, sest tööd on rohkem tehtud ja oskusi on rohkem ja inimesed oskavad seda endale nüüd teadvustada. Varem olime ikkagi noored ja rumalad, selles mõttes et me lihtsalt läksime ja jooksime ja tegime, mida me oskasime, aga ega me väga ei osanud," selgitas Tugim.

Ta jätkas: "Eesti naistejalgpall oli siis nii algstaadiumis ja me hakkasime kõik suhteliselt hilja mängima. Mida hiljem hakkad, seda vähem on tehnikat. Nii et võib-olla me ei jäänudki kunagi vastastele niivõrd füüsiliselt alla, kuivõrd oskuste ja tehnikaga."

"Kuna mängijate tahe mängida oli suur, siis polnud tulemused üldse mitte halvad," arvas Koikson. "Andsime endast parima antud hetkel. Praeguseks on olukord paranenud, naistekoondise arengule pannakse suurt rõhku ja loodan, et me veel kuuleme naistejalpalli saavutustest."

Paulbergi hinnangul kõige lahedam seik seoses naistekoondisega oli Tallinnas enne mängu Poolaga: "See läks ajalehest ka kunagi läbi, et poolakad istusid lihtsalt ilusti ümber rootsi laua maha ja sõid kogu toidu ära. Meie tüdrukud vaatasid, suu ammuli."

Koikson tõstis esile ühte seika laagrist: "Mäletan, et olime koondise esimeses treeninglaagris Viljandis. Jagasin Elis Meetuaga ühte tuba. Hommikuti pidime jooksma minema ja ma ei tea, kuidas see juhtus, aga kui teised jooksid, siis me Elisega rõõmsalt magasime. Meie ei ärganud üles, äratuskella meil ei olnud ja ka teised ei äratanud meid üles. Lubati, et äratavad ka meid üles, kuid unustati... Lihtsalt uni oli nii magus ja sügav, et ei kuulnud mitte kui midagi. Ilmusime välja hommikusöögiks ja õnneks ei pandud meile seda ka pahaks."

Koondise koosseisu valimine: silmad kinni kolm nime maha

Kui suur oli mängijate valik koondisesse kutsumiseks? "Ikka väike oli. Ega ta üldiselt tänapäevalgi palju suurem pole. Võistkonnad on enam-vähem samad kõik ja arv on ikka sama, vanasti oli kuus võistkonda ja praegu on ka enam-vähem kuus tegijaid võistkondi," vastas Paulberg.

Saar, kelle esimene ametiaeg naiste täiskasvanute koondise peatreenerina oli aastail 1997-1998, kuid kes noori juhendas juba varem, oskas tuua hämmastava võrdluse põhjanaabritega: "Kui me olime Soomes turniiril (ma ei mäleta, kas U-19 või U-17 võistkonnaga), siis soomlastega rääkides küsisin, et kui suur on valikuvõimalus seda koondist moodustada. Minu meelest Soome treener ütles, et 1900 inimest on sellised, kes on tal kirjas ja keda ta umbes teab ja jälgib, ja lisaks on veel igasugused regiooniliigad ja maaliigad ja mis iganes. Mina siis ütlesin sellepeale, et meil oli sel hetkel selles vanuses registreeritud 21 mängijat. Kümmet ma neist umbes teadsin ja kuna 18 oli võimalik valida, siis panin silmad kinni ja tõmbasin kolm nime maha. Ta muidugi ahhetas ja ohhitas. Aga eks see nii oligi, et valikut ju praktiliselt polnud. Võimalusi treenida ei olnud, käisime ainult mängudel. Praeguseks on asjad õnneks paremuse poole muutunud."

Pärast 15 maavõistlust, millest teeniti vaid 1 viik ja koguni 14 kaotust, tuli lõpuks esimene võit, kui Eesti purustas koduses sõprusmängus Türgi 5:1. Mida mäletavad asjaosalised sellest mängust?

Saar: "Ma mäletan, et seda mängiti Kehtnas, mis oli tol ajal nii-öelda jalgpallikants, kus tehti palju asju. Türklased olid ilmselt kindlad, et nad võidavad. Me saime oma tolle hetke parima koosseisu kätte, mäng tuli hästi välja, mis oli vähemalt minule ja paljudele teistele suureks meeldivaks üllatuseks. Mäletan ka seda, et türklased kukkusid suure pettumuse või pahameelega meie tüdrukutele mängu ajal juustesse sülitama. Nad sülitasid seljatagant ning panid ka tatti kätte ja määrisid seda, juustes olid pärast tatilärakad. Aga mäng oli hea ja meil õnnestus palju ja tuli väravaid, mida näitab ka skoor."

Koikson: "Türgi mängu mäletan küll, eriti magus oli võit. Eelnevalt olime ju kaela saanud. Treeningud kandsid lõpuks ometi vilja. Türklastega just väga meeldiv mängida ei olnud, nad vehklesid hoolega kätega, hoidsid särkidest kinni, näpistasid ja sülitasid, kui jooksid – kuid sellest hoolimata me siiski võitsime. Me ei olnud harjunud sellise alatu käitumisega ja see ei olnud just eriti sportlik käitumine, õnneks see meid ei heidutanud ja näitasime neile koha kätte ning VÕITSIME mängu."

Vaid neli päeva hiljem võõrustas Eesti Maarjamäe staadionil MM-valikmängus Šotimaad ja kaotas täpselt sama koosseisuga 1:7.

Koiksonil on just sellest mängust ühed eredaimad mälestused: "Vastased olid väga tugevad ja tehnilised. Loomulikult saime pähe ja vastased mängisid eriliselt kiiret jalgpalli. Mina pidin personaalselt võtma ühte vastasmängijat, kes ülikiiresti jooksis, õnneks suutsin temaga sammu pidada, kuid see just lihtne ülesanne ei olnud. Vastasmängija oli minust umbes peajagu lühem. Kuskil 16 meetri kastis suutis ta siiski meile värava lüüa, tehes käärlöögi – mäletan, et see löök, mille ta lõi, oli väga-väga tugev löök, igal juhul selline löögikõmin oli ja mul oli hea meel, et suutsin pea eest võtta. Ma ei kujuta ette, mis minu peast oleks võinud saada. Olin ka nördinud. Tagantjärele tean, et iga kaotus teeb ikka tugevaks ja annab olulise õppemomendi. Järelduste tegemine ja tehtud vigadest õppimine on väga oluline, see kõik annab eelise järgmistel mängudel."

"Mulle tundub, et koondis on teinud suure arengu ja naised, kes sinna kuuluvad, on väga-väga head mängijad," võrdles Koikson algusaastaid praegusega. "Praegu on võimalusi rohkem ja valikuvõimalus erinevate mängijate vahel suurem. Eriliselt suure uhkusega loen nendest naistest, kes algusaastatest alates ikka veel jalgpalli mängivad ja osad kuuluvad ka siiani koondisesse. Super ja minu austus neile!"

Teises trennis juba 44 tüdrukut

Kui raske oli alguses õrnema soo esindajaid jalgpallitrenni saada? "Kuna naiste jalgpall oli Eestis päris uus ala, siis tuli ka selgitada vanematele, et ikka need jalad ei lähe kõveraks ja et see on ikkagi väga kõva spordiala Euroopas ja maailmas ja et see on arenev. Tuli selgitada veel rohkem kui praegu. Praegu ka tuleb, ega neid praegu ka kerge pole saada," sõnas Saar.

Paulbergi vastus samale küsimusele oli aga hoopis teistsugune: "Väga lihtne! Esimeses trennis oli vist kaks-kolm tüdrukut, kes kuulasid maad. Järgmises trennis oli 44 tüdrukut. Rabahallis oli päris tegu nendega seal tegeleda. Nii et esimesele Victoria Cupile (Victoria Cup oli aastail 1992-1994 Pärnus korraldatud rahvusvaheline noorte jalgpalliturniir – toim.) läksin kahe võistkonnaga. Ühe võistkonna jagu jäi neid ka pikemalt trennis käima. Üks – Varje Tugim – mängib isegi veel praegu Pärnu võistkonnas."

Tugim rääkis, kuidas tema jalgpallitrenni läks: "Meil hoovis poisid mängisid jalgpalli ja ütlesidki, et treener teeb tüdrukute võistkonna ka, et tulge. Me siis sealt hoovist läksime sõbrannadega ja nagu ei mõelnudki tegelikult mitte midagi, lihtsalt läksime. Ja niimoodi ongi aastast aastasse käidud ja lihtsalt on juba harjumuseks saanud. Tore oli, meil oli koos lõbus ja see hea sisemine kliima annab väga palju juurde. Ka praegu on klubis sisekliima see, mis on meid viimased paar aastat väga palju motiveerinud ja aidanud ennast kokku võtta."

Eesti naiste liiga loodi alles aastal 1994, kuigi klubisid moodustati juba varem. Esimesena hakkas rahvusvahelisi kohtumisi pidama 1989. aastal asutatud Nõmme Chickens, kes mängis sõprusmänge Eestis, Soomes ja Rootsis.

"Nõmme Chickensis ei olnud mitte jalgpallurid, vaid suusatajad, tennisistid ja kes kõik veel. Ja Viljandis oli naiskond, kus olid siis sõudjad ja suusatajad, kes olid ka enne sporti teinud, ja Tartus oli sama värk. Meie võtsime päris uued ja päris noored ja hakkasime siis sealt tasapisi neile kandadele astuma, alguses me olime ikka parajad peksupoisid," kommenteeris Saar.

Esimeseks Eesti meistriks tuli Paulbergi juhendatav Pärnu Central (keskmise vanusega umbes 14,5 aastat!) ning teiseks meistriks tuli Saare treenitav Pärnu JK. Järgmised kaks tiitlit võitis taas Central. Aastal 1998 kaks Pärnu naiskonda ühinesid, peatreeneriks sai Saar.

"Tasemevahe oli ikka suur. Oli kaks-kolm võistkonda, kes mängisid enam-vähem nagu võrdne võrdsega, aga ülejäänutele löödi ikka üle kümne värava mängus. Ega praegu on ka niimoodi – kolm-neli võistkonda on tasemelt enam-vähem võrdsed ja siis tuleb suur vahe. Satsid on enam-vähem samaks jäänud, ainult Põlva on vist juurde tulnud," iseloomustas Paulberg naiste liiga esimesi aastaid.

"Ma arvan, et tookord oli meie eeliseks hea füüsis," ütles esimesse meisternaiskonda (Centralisse) kuulunud Tugim. "Raimo Paulberg tegi hästi palju füüsilist trenni, me lihtsalt olime füüsiliselt teistest üle. Kui me läksime kokku Jüri Saarega, siis üheks põhjuseks oligi see, et saada juurde natuke tehnilist poolt. Siis läks asi paremaks."

Teisel hooajal Pärnu JK-ga meistriks tulnud Koikson: "See oli ihaldatud võit. Otsustava mängu lahingu pidasime teise Pärnu naistejalgpalli võistkonna Centraliga. Olime väga võrdsed naiskonnad. Mängu võitis võistkond, kes rohkem võita tahtis. Algusaastatel oli Central Pärnu Jalgpalliklubist parem ja sõpruskohtumistel nad alati võitsid. Mäletan, et sellel otsustaval päeval oli ilm kohutavalt vihmane, väljak oli libe ja pall märg ja raske. Me suutsime 1:1 viigi välja mängida ja üldpunktidega võitsime 1994/1995 Eesti naiste liiga."

"Ka Viljandi naised olid sel ajal väga tugevad ja nad jäid kolmandaks. Teistest ma eriti ei mäleta midagi. Ma ei mäleta, et tasemevahe just eriliselt suur oleks olnud. Eks ikka kui uued võistkonnad tulid, siis paraku nad alguses kaotasid, kuid mõne aasta pärast olid tõsised ja tugevad vastased. Treeningtingimused olid nagu olid ja ma ei saa öelda, et toona olid eriti halvad tingimused, kindlasti mitte. Oluliseks pean tahet mängida ja pühendumist mängudel ning treeningutel ja mängulusti. Jalgpall on fun! Erilist tänu tahaksin avaldada minu treenerile Jüri Saarele, kelle jalgpalluri- ja ka treenerikarjäär on muljetavaldav ning tänu tema usule ja toetusele ja professionaalsusele on Pärnu naised jätkuvalt esirinnas. Suured tänud sulle, Jüri!" lõpetas Koikson treeneri tunnustamisega.

Artiklis kasutatud faktid on võetud Margus Luige suurteosest "Estonian football 100 years".