Mis ühendab Preston North Endi, Genoa ja D.C. Unitedi jalgpalliklubisid? Nad kõik on esimese meistritiitli omanikud. Preston North End Inglismaal, Genoa Itaalias ja D.C. United USA profiliigas MLS.

Aga kui Preston võitis enda oma 1889. ja Genoa 1898., siis D.C. United alles 1996. aastal, sest MLS-i asutamisele eelnes Ameerika Ühendriikides klubijalgpalli osas 12-aastane tühimik, kui meistreid ei selgitatudki. Seetõttu sümboliseerib Erik Sorga sihtkoht D.C. United (ajalehe Washington Post andmetel liitub esialgu duubelmeeskonna Loudoun Unitediga lepingu sõlminud Sorga D.C. Unitediga kohe, kui MLS-i tänavuse palgalimiidi osas selgus majas) ajajärgu algust.

MLS-i esimene finaalmäng 1996. aastal, kus D.C. United tuli välja 0:2 kaotusseisust ja alistas lisaajal löödud kuldse väravaga 3:2 Los Angeles Galaxy.

90ndate teises pooles pika pausi järel ellu äratatud USA klubijalgpalli epitsenter asus toona just Washingtonis, sest D.C. United krooniti meistriks ka 1997. ja 1999. aastal. Kuna see kõik juhtus vähem kui veerand sajandit tagasi, on too edulaine värskelt meeles ja toonased saavutused paratamatult D.C. Unitedi mõõdupuuks.

Preston North End ja Genoa sarnast koormat seljas tassima ei pea, sest nende viimastest tiitlivõitudest on möödas vastavalt 130 ja 96 aastat. D.C. Unitedil lasub aga pidev surve tõusta MLS-is taas üheks ilmasambaks. Klubiks, kes paistab kaugele, seisab uhkelt ja kelle suunas (aukartusega) vaadatakse.

Kui vaadata ka ainult 21. sajandit, pole D.C. Unitedi olukord nukker. Aastatuhande vahetuse järel on MLS-i meistriks tulnud tosin klubi, D.C. United nende seas. Eelmisest kuuest hooajast viiel jõudsid nad play-off'i (sõltuvalt formaadist tähendab 10-14 parema sekka jõudmist).

Seega pole D.C. Unitedi kaugeltki nukker, aga ikkagi hoopis kehvemast puust võrreldes hiilgeaegadega, kui meeskonna peatreeneriks oli hiljem USA koondise MM-il veerandfinaali tüürinud Bruce Arena ning mängijateks USA kaitselegendid Jeff Agoos ja Eddie Pope ning boliivlastest ründevirtuoosid Jaime Moreno ja Marco Etcheverry.

2004. aastal võitis klubi oma ajaloo neljanda MLS-i meistritiitli ning tegi ajalugu, kui saatis 3. aprillil platsile 14-aastase Freddy Adu, kes tegi kokku kaasa 34 mängus (sh finaalis) ja lõi 5 väravat.

Pärast 2006. ja 2007. aasta põhiturniiri esikohti jäädi neli aastat järjest play-off'ist kõrvale, mille järel on oldud üpris laias laastus keskmine MLS-i meeskond. Aga nagu eespool märgitud, keskmine pole D.C. Unitedi jaoks piisav.

Euroopas saabunud staaride erinev mõju sportlikule tulemusele

MLS on alates 2000ndate keskpaigast olnud koht, kuhu mitmed Euroopa tippklubide A- ja A+-kategooria staarid on läinud karjääri lõpetama. Joel Lindpere meeskonnakaaslasteks New York Red Bullsis olid ju näiteks 1998. aasta maailmameister Thierry Henry ja pikalt FC Barcelonas mänginud Mehhiko legend Rafael Marquez.

MLS-is on mänginud David Beckham (LA Galaxy 2007-12), Freddie Ljungberg (2009-10 Seattle Sounders ja Chicago Fire), Robbie Keane (LA Galaxy 2011-16), Kaka (Orlando City 2014-17), David Villa (New York City 2015-18), Andrea Pirlo (New York City 2015-17), Frank Lampard (New York City 2015-16), Didier Drogba (Montreal Impact 2015-16), Steven Gerrard (LA Galaxy 2015-16), Ashley Cole (LA Galaxy 2016-18), Bastian Schweinsteiger (Chicago Fire 2017-19) ja Zlatan Ibrahimovic (LA Galaxy 2018-19).

Nagu loetelust näha, andsid superstaaride värbamisel eelkõige tooni Los Angeles Galaxy ja New York City. Kui Galaxyle tõi see edu (2009-2014 võideti neli meistritiitlit), siis City ootab endiselt tähetundi, sest on neljal hooajal järjest veerandfinaalis konkurentsist langenud. Sportlikku edu ei suutnud oma tööandjale tuua ka Kaka ja Schweinsteiger, Drogbal läks mõnevõrra paremini.

Ent MLS ei ole ainult sport, vaid ka äri. Ning staarmängijate värbamine kätkeb lisaks sportlikule plaanile ka ärilist, sest aitab tõsta klubi prestiiži, mis omakorda suurendab publikuhulka, erinevaid müüginumbreid ja väärtust.

D.C. Unitedi seni ainus kokkupuude Euroopast pärit staaridega pärines 2003. aastast, kui värvati endine FC Barcelona ründaja Hristo Stoichkov. Sportlikus plaanis bulgaarlasest olulist tolku polnud. 2018. aastal leidis D.C. United aga, et aeg on superstaari värbamiseks taas küps.

Sobiv variant leiti Evertonis vahetusmängijaks langenud Wayne Rooney näol. "D.C. Unitedil on nüüd olemas Wayne Rooney ja uus staadion. Aga nüüd ootab ees ootab võrrandi keeruline osa," teatas Washington Post 2018. aasta 28. juunil, kui klubi Rooneyt esitles.

Ajakirjanik Jerry Brewer märkis oma kolumnis: "Lootus on kõva valuuta. Klubid toituvad sellest ise ja müüvad seda ka fännidele. Lootus on põhjus, miks neljakordne MLS-i tšempion, kes ihkab end liiga põhjamudast välja rabeleda, on valmis maksma vananevale ikoonile Wayne Rooneyle 13 miljonit dollarit, et ta veedaks järgmised 2,5 aastat Washingtonis ja mängiks äsja valminud suurepärasel 400 miljonit maksnud Audi Field staadionil.

[...] Eksperiment Rooneyga peab viima klubi uuele tasemele ega tohi osutuda tühiloosiks ei väljakul ega selle kõrval. Meeskond vajab, et ta ei oleks Rooney jaoks kõigest vahepeatus. [...] Rooney sütitab lootuse. Aga mis edasi? Vot nüüd läheb raskeks. Aga praegu saab nautida tunnet, et klubi on värvanud superstaari ja tulevik näib helge(m)."

Breweri hoiatava tooniga prognoos osutus täpseks, sest 2019. aasta oktoobris, kui Wayne Rooney oli mänginud oma viimase kohtumise D.C. Unitedi särgis, võttis The Athletici ajakirjanik Pablo Maurer ta aja Washingtonis kokku nii:

"Rooney saabumine ristiti klubi hiilgeaegade naasmiseks ja kõrgeid sihte kinnitavaks sammuks. 2018. aasta suve ja sügise nelja imelise kuu jooksul näis, et temast võibki saada samasugune legend nagu Jaime Moreno ja Marco Etcheverry, klubi algusaegade staarid, keda kauaaegsed toetajad jumaldavad.

Aga 16 kuud hiljem on Rooney läinud. Kaks aastat enne seda, kui tema leping D.C. Unitediga oleks pidanud lõppema. Ta võitis enda poole meeskonnakaaslased, fännid ja avalikkuse, olles väljaku kõrval vahetu ja väljakul mõjuvõimas. Aga tema enneaegne lahkumine jätab suhu kibemagusa maitse. Enamik on õnnelikud, et ta meie juures mängis, aga paljud mõtlevad, mis kõik oleks võinud veel ees olla."

Rooney saabumine koos uue staadioni avamisega tõstis D.C. Unitedi kodulinnas üle pika aja püünele ning järgnes ka kohene sportlik edu, sest endine Inglismaa koondislane leidis kohe hiilgava klapi Argentina poolkaitsja Luciano Acostaga (selle kuulsaimat episoodi vaata lõigule järngevast videost - O. J.), mille toel vinnas liigatabeli põhjas vedelenud klubi play-off'i. Lootused olid kõrgel, ent kaotus Columbus Crew'le penaltiseerias lõpetas unistuse viiendast MLS-i meistritiitlist. 2019. aasta hooaeg algas küll edukalt, aga liikus siis sujuval languskursil.

United jõudis küll play-off'i, aga alustas seda arvestatavate ootusteta. Ilmnes, et põhjendatult, sest avaringis saadi Toronto FC-lt 1:5 lüüa. Rooney oli andnud juba hooaja keskel teada, et naaseb Inglismaale ja asub mängima esiliigaklubis Derby County. Samuti lahkus pärast eelmist hooaega klubist Acosta.

Rooney poolteist aastat D.C. United olid sportlikult pigem edukad. Nii talle isiklikult kui ka võistkonnale, aga enneaegne naasmine kodumaale tähendas, et pooleli jäi mainekujunduslik töö, mille tulemust pidanuks D.C. United nautima veel aastaid pärast Rooney lahkumist.

Näiteks David Bechkam mängis Los Angeles Galaxys viis ja pool hooaega, millest kahel viimasel võitis klubiga MLS-i meistritiitli. Selle ajaga tõstis ta nii MLS-i kui ka Galaxy brändi väärtust tohutult. Beckham on endiselt osa nende kuvandist. Rooneylt loodeti sarnast mõju, mis jäi aga saamata.

D.C. Unitedi peatreener Ben Olsen alustab ametis 10. hooaega, millega hoiab MLS-is vastavas arvestuses teist kohta. Temast kauem on samal peatreeneripostil püsinud vaid Kansas City Sportingu juhendaja Peter Vermes. 2019. aasta kevadel sai toona 41-aastasest Olsenist noorim treener, kes suutnud MLS-is 100 võiduni jõuda.

Igasuguse kahtluseta võistkonna parimaks mängijaks ja liidriks olnud Rooney ning  hooaja teises pooles vahetusmeheks vajunud Acosta lahkumine jättis meeskonda korraliku tühimiku. Minejaid oli teisigi ning huvi tuntakse ka jäänute vastu. Näiteks Saksamaa 2. Bundesliga klubi Dresdeni Dynamo tegi pakkumise poolkaitsja Russell Canouse'i eest, mida aga D.C. United ilmselt vastu võtta ei kavatse.

Seega käib D.C. Unitedis sel talvel suuremat sorti meeskonna ülesehitamine, mille käigus tuleb silmas pidada, et MLS-is, nagu teisteski Ameerika profiliigades (NBA, NHL, NFL, MLB) kehtib palgalimiit, mis sätestab kõigile klubidele ühtse määra, mida mängijatele makstavad töötasud ei tohi ületada. Meetme eesmärk on tagada võistluste tasavägisus ja ettearvamatus.

MLS-is kehtestati 2007. aastal aga reegel (designated player rule), mis lubab igale klubile teatud arvu mängijaid, kellele makstav palk limiidi alla ei lähe. See võimaldas Galaxyl värvata Beckham ning avas tee teistelegi A-kategooria staaridele.

Praegu on igal MLS-i klubil lubatud palgata kolm jalgpallurit, kelle töötasu limiidi alla ei arvestata. Unitedis olid nendeks mullu Rooney, argentiinlane Lucas Rodriguez ja USA koondislane Paul Arriola, kellest jätkab ainult viimane.

The Athletici andmetel kaalutakse vabadele kohtadele Uruguay koondise poolkaitsjat Brian Lozanot ja Peruu koondise ääreründajat Edison Floresit, kes kuuluvad hetkel Mehhiko klubide, vastavalt Santos Laguna ja Morelia koosseisu. Väidetavalt uuritakse, kas 2018. aasta Ballon d'Or'i laureaat Luka Modric oleks valmis suvel, kui ta leping lõpeb, Real Madridist Washingtoni kolima.

Olgu igaks juhuks lisatud, et Sorga töötasu (Washington Posti andmetel 150 000 – 200 000 dollarit bruto) pole suurusjärgus, mis nõuaks erandit. Küll aga on Eesti koondise esiründaja üks telliskivi, mille toel peab Olsen kokku saama võistkonna, kes suudaks 2020. aastal esineda vastavalt D.C. Unitedile esitatavatele kõrgetele ootustele.

D.C. United

• asutatud 1996. aastal, üks 10-st MLS-i avahooajal mänginud klubist.
• MLS-i põhiturniiri (Supporters Shield) 4-kordne võitja (1997, 1999, 2006, 2007) ja 4-kordne meister (MLS Cup, 1996, 1997, 1999, 2004), lisaks 3-kordne USA karikavõitja (U.S. Open Cup, 1996, 2008, 2013).
• 1998. aastal võideti CONCACAF-i Meistrite karikasari ja viimane Copa Interamericana ehk karikamäng Lõuna-Ameerika meisterklubi Vasco da Gama vastu. Lisaks neile kahele auhinnale on MLS-i klubid võitnud veel ainult ühe rahvusvahelise võistluse (Los Angeles Galaxy 2000. aasta CONCACAF-i Meistrite karikasarja).
• eelmisest kuuest hooajal viiel jõudis D.C. United MLS-i play-off'i. Kui 2014 pääses play-off'i 10, siis 2019 juba 14 klubi (24-st).
• CONCACAF-i Meistrite liigas mängis D.C. United viimati hooajal 2015-16, kui jõudis veerandfinaali.
• lisaks MLS-ile osaleb D.C. United 2020. aastal ka ühel rahvusvahelisel turniiril, milleks on MLS-i ja Mehhiko Ühisliiga (Leagues Cup), kus mõlemal kaheksa esindajat. MLS-i esindavad kaheksa eelmise hooaja edukaimat klubi, kes ei kvalifitseerunud maailmajao Meistrite liigasse.
• viimane tõeliselt hea hooaeg oli 2014. See oli viimane kord, kui MLS-i põhiturniiril ei ületanud viikide ja kaotuste summa võitude arvu, mis tõi neile Idakonverentsi esikoha. Play-off'is langeti aga esimesel tõkkel, kui veerandfinaalis kaotati New York Red Bullsile.