Eesti naiste koondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva on veetnud töise ja sisuka nädala, valmistades koondist ette aasta viimaseks maavõistluseks Leeduga. Laupäevase kohtumise eel saab ta Soccernet.ee-ga vesteldes tõdeda, et esimene aasta koondise juhendajana on toonud õnnestumisi, kuid nüüd tuleb muuta need püsivamaks.

• Vaata Liisi Troska galeriid Eesti koondise treeningult artikli alt!

Kuna tegu on aasta viimase koondiseaknaga ning Eesti liiga mängijate jaoks lõppes klubihooaeg juba paari nädala eest, ei tahtnud treenerid koormusi lakke ajada. Seetõttu peetaksegi vaid üks kohtumine, kusjuures uuesti minnakse Leeduga vastamisi õige pea ehk märtsis. Siis käib mäng aga MM-valiksarjas juba punktidele.

Ševoldajeva tunnistab, et antud asjaolu muudab nii tema kui ka leedulannade peatreeneri Tomas Ražanauskase ülesande veidi omapärasemaks, aga liialt kinni pole sellesse mõtet jääda. "Leppisime selle mängu kokku enne loosimist. Proovisime küll korra teha ka nii, et äkki Leedu leiab kellegi teise ja meie leiame ka. Aga lõpuks oli aega nii vähe jäänud, et otsustasime: las jääda. Mõlema jaoks on seis ju samasugune," nendib ta.

Mõistagi seisneb homse maavõistluse ja märtsikuise valikmängu puhul suurim erinevus koosseisudes, sest Eesti ja Leedu on teineteisele piisavalt tuttavad ning jalgratast leiutada ei suuda ilmselgelt kumbki pool. "Aga üks kolmest tulemusest ju tuleb ja eks selle järgi hakkavad mõlemad analüüsima – miks sa kaotasid või võitsid? Ma ei hakkaks ennetavalt üle mõtlema. Keskendume ju eelkõige enda mängule, ütleksin, et umbes 90% ulatuses. Eks järgmise kohtumise eel vaatame juba, kuidas see meie ja Leedu vastastikune seis hakkab välja nägema," sõnab Ševoldajeva.

Mäng pidanuks esialgu toimuma uues Viimsi jalgpallihallis, kus koondis on ka nädala algusest saati treeninud, ent viidi siiski Sportland Arenale. Ševoldajeva tänab siin kohal ilmataati ja õnne, sest kui veel paari päeva eest oli libe ja jäine, siis laupäevaks ennustatakse kuut soojakraadi. "Ilmateadet ei saa kunagi lõpuni prognoosida, aga õnneks lubab korralikku Inglise jalkailma!" muigab juhendaja. "Kuni ära ei jäätu, pole vahet. Kui see juhtub, läheb mingiks muuks asjaks."

Palju häid kordusi

Aasta viimane aken on omamoodi ja pakub uusi väljakutseid, aga samas ka parimaid võimalusi õpitu juurutamiseks. "Tavaliselt meil sellist tsüklit ju pole, et saame nädal aega treenida ja siis mängida. Üldiselt mängijad tulevad kokku, esmaspäeval on päris vaba või väga kerge trenn ja siis reedel juba mäng. Aga praegu oleme saanud hea intensiivsusega erinevaid trenne teha, väga mitme teemaga süvitsi minna. Mul endal on päris hea tunne!" kiidab Ševoldajeva.

"Oleme staff-iga väga hea laagri suutnud ette valmistada ja mängijatel on palju häid kordusi siit kaasa võtta. Seda on vaja ka järgmise aasta ettevalmistuse jaoks," vaatab ta juba tulevikku. "Päris paljude jaoks on see siiski aasta viimane asi. Ja koondisemängud on samas neile uuel aastal üks esimesi asju, millega nad alustavad. Hea, et meil on praegu selline vahelüli siin vahel."

Eemalejääjate nimekiri on ühtpidi pikk - koondise väljakuulutamisel eraldi nimetatud kümnest puudujast saaks päris tugeva võistkonna. Ent teisalt näitab võrdlus oktoobrikuiste Balti turniiri mängudega, kus kaotati Lätile ja võideti Fääri saari, et kahe mängu algkoosseisust on eemalejääjaid vaid mõni üksik. Ševoldajeva hinnangul sobitub nimekiri aknaga, kus eesmärgid on valikmängudega võrreldes natuke rohkem tulevikku vaatavad, päris hästi.

"Me valime ikkagi praegustest mängijatest parima koosseisu. Mingid muudatused on, aga need ei tohi midagi ära lõhkuda. Me ei hakka kohe roteerima ja teste tegema. Aga näiteks vaheajal on muudatusi plaanis küll," toonitab ja lubab ta ühtaegu.

"Kui oleks rohkem kogenud mängijaid – kui näiteks Jaanika Volkov oleks terve, Katriin Saulus või Lisette Tammik poleks puudu –, siis nad ju oleksid suure tõenäosusega valikus. Ja siis poleks meil noorte toomise võimalust. Pärast istuksime ja mõtleksime, kuidas saaksime neid koondise keskkonnas näha," märgib ta. "Nii et see on alati kahe otsaga asi. Muidugi me tahaks kogu aeg, et meie parimad mängijad oleksid olemas. Aga kui ei ole, siis kasutame võimalust näha noori - seda nii mängus kui treeningkeskkonnas," möönab Ševoldajeva, nõustudes, et tihtipeale ütleb nädala jooksul trennides nähtu juhendajatele mängija kohta enamgi kui üks 90-minutiline kohtumine.

Noored ootavad debüüti

Nimekirjas on õige mitu 17- ja 18-aastat pallurit, kellest Anželika Jotkinal ja Loviise Männistel on A-koondise debüüt juba tehtud. Nicole Kelli, Anni Iiris Ilisson ja Liis Getter Saar veel ootavad oma hetke. "2007. ja 2008. aasta mängijatel on veel võimalus U19 vanuseklassis mängida – me ei taha neid ka takka kiirustada. Aga oleme saanud päris hea ülevaate sellest, kes milliseks rolliks ja positsiooniks rohkem valmis on ja kellel läheb veel millegagi natuke aega," sõnab Ševoldajeva.

Laupäevane mäng tähistab ühtlasi täpselt aasta täitumist tema enda debüüdist A-koondise juhendajana. Mullu kaotas Eesti 29. novembril ehmatavalt suurelt, koguni 0:8 Kosovole, aga tegi kolm päeva hiljem 2:1 võiduga vigade paranduse. Kuidas Ševoldajeva esimesele tööaastale tagasi vaatab - kas eesmärgid ja ootused on täitunud?

"Selle aastaga olen ise paremini aru saanud, mis on kitsaskohad. Olen otsinud rütmi ja selle ka leidnud, et võtta koondisest ühe akna ajal maksimum. Mul endal ei ole olnud treenerina kohanemiseks aega – mu ettevalmistus peab olema nii detailne!" rõhutab ta. "Varem on see olnud väga-väga pikk protsess, eriti mul – ikkagi üheksa aastat ühe klubi juures! Olen endale sellega väikese karuteene teinud. Ja nüüd peab sul nädalaga kõik tehtud olema!" naerab Ševoldajeva.

Tema käe all on Eesti pidanud seni 12 mängu, võitnud neist kolm ja viigistanud samuti kolm ning kaotanud kuus. "Kui vaatan, kuidas meil on läinud, siis mingil määral on kahjuks või õnneks jäänud mingite tulemuste mittesaamine minu enda taha," raputab Ševoldajeva alustuseks iseendale tuhka pähe.

"Muidugi on olnud ka olude sunnil koosseisude roteerimist. On palju lihtsam mängida, kui sul on Vlada Kubassova või Lisette Tammik kogu aeg põhikoosseisus ja kannavad," lisab ta. "Meil on olnud mingil määral põlvkondade vahetus, sest paljud kogenud mängijad lõpetasid – näiteks Karina Kork, Kairi Himanen. Ka Tammik ja Vlada mängisid sel aastal üpris vähe. Palju noori on tulnud ja nende jaoks on olnud kohanemise aasta."

Plusspoolelt toob ta välja võime näidata ajuti head kontrolli mängu üle, miinuseks liigituvad raskused selle oskuse säilitamisel 90 minuti jooksul. "Oleme selles suunas liikunud. Kindlasti on momente, mis näitavad, et oleme õigel teel. Jah, esimene mäng aasta eest Kosovoga lõppes 0:8. Aga kolm päeva hiljem võitsime neid 2:1 ja see oli üldse esimene kord, kui Eesti võitis Kosovot. Sama Bulgaariaga – mängisime 0:0, oli väga kehv mäng, aga järgmisel korral võitsime 1:0. Ja see oli esimene kord, kui Eesti võitis Bulgaariat," meenutab Ševoldajeva.

"Kõige suurem võti on muidugi selles, et saaks need asjad võistkonnast kohe kätte. Aga eks see on kõigi maailma koondisetreenerite ühine mure. Tühja ei ole see aasta kindlasti läinud!" sõnab ta. "Kindlasti on olnud kasulik aeg nii mängijate kui ka kogu võistkonna ühisele toimimisele. Ja ma väga loodan, et nii läheb see ka edasi."

Eesti ja Leedu maavõistlus algab laupäeval, 29. novembril Sportland Arenal kell 14.00. Soccernet.ee näitab kohtumist otsepildis.