Möödunud talvel Norra klubi Kristiansundiga oma esimese välislepingu sõlminud poolkaitsja Brent Lepistu (25) tunnistas, et eriti esimesel poolaastal ei tundnud ta ennast uues keskkonnas mugavalt.

Keerulised ajad ei ole Lepistu jaoks midagi uut. Teismelisena avastati tema sääreluus kasvaja, mis ähvardas jalgpallurikarjääri juba enne selle algust lõpetada; üheksa päeva pärast rahvuskoondise debüüti, 2015. aasta jaanuaris, värvati poolkaitsja täismahus ehk 11 kuuks kaitseväkke. Nüüd, Norras, pidi Lepistu alustama mingis mõttes nullpunktist.

"Eks algus oli päris raske, ütlen ausalt," ei hakanud Lepistu keerutama. "Jalgpall on jalgpall, ikka sama. Sellega nii suuri probleeme ei olnud, aga just see kõik, mida tunned ... Kõik elu, mis Eestis paigas oli, lõhuti laiali. Kui sa lähed uude riiki, siis algab kõik nullist. Lähedal pole ühtegi sõpra, peret, kedagi. Kõik, millega olid harjunud, on järsku kadunud."

Poolkaitsja lisas, et eriti keeruline oli esimene poolaasta. Kristiansund on väike, 30 000 elanikuga linn, mis on küll ideaalne jalgpallile keskendumiseks, kuid ehmatab Tallinna meluga harjunu ära. "Tänavatel kedagi väga ei näe, kõik elavad rahulikku elu. Oli võibolla alguses liiga rahulik, liiga palju aega iseendale, võibolla mõtlesin mingeid asju üle," selgitas ta probleemide algeid. "Teisel poolaastal suutsin oma peas mingid korrektuurid teha ja läks kergemaks."

Nüüd on Lepistul Norras seltsiks ka tüdruksõber, esialgu jagati aga korterit Andreas Vaiklaga. Koos käidi testimas, koos teeniti leping ja koos tuldi keerulisest hooajast läbi. Lepistu arvele jäi tänavu liigas 337 mänguminutit (15 mängu, neist kolm algkoosseisus), Vaiklale vaid 90 minutit (üks mäng).

Mängudega rahul, minutitega mitte

Poolkaitsjale oli aasta ehk lihtsamgi - pingilt alustades püsib alati vähemalt lootus platsile pääseda, väravavahil seda sisuliselt ei ole. "Andreas on ka tubli, aga meil esiväravavaht tegi lihtsalt nii hea hooaja, et Andreasel ei tekkinud väga varianti. Selline see väravavahtide elu on," nentis Lepistu, kes suhtleb Norras tihedamalt ka Joonas Tamme ja Taijo Tenistega.

"Minul  ei olnud esimese aasta kohta võibolla mänge kõige vähem, aga minutitega ei saa rahule jääda. Aga see ei ole minu rida neid küsida või taga ajada, läks nii nagu treener otsustas. Arvan, et olen iseenda kõige suurem kriitik. Alati tahaks paremini, aga tuleb hetkes olla ja olen kindel, et kõik mängib lõpuks õiget rada pidi välja." 

Kristiansundi jaoks oli hooaeg üle ootuste edukas. Mullust seitsmendat positsiooni parandati kahe rea võrra, mis tähendab, et kokkuvõttes jäädi nüüd esimesena eurosarja ukse taha. Just Joonas Tamme ja Sarpsborgi seiklused Euroopa liigas näitavad, millisel tasemel Norras rinda pistetakse. Koduliigas lõpetas Sarpsborg Kristiansundist tänavu viis punkti ja kolm kohta allpool.

"Norra liiga on tõesti hästi tasavägine, kõik meeskonnad võivad üksteist hammustada ja viies koht on väga hea tulemus. Nagu olen varem öelnud, siis taseme mõttes ei ole Eesti ja Norra liigad kuidagi võrreldavad," märkis Lepistu.

Sinisärgist naaseb ta igal juhul Norra, lepingut Kristiansundiga jätkub veel pooleteiseks aastaks.  Eelmisel talvel tehtud valikut, kus ta loobus ka mõnest pealtnäha ahvatlevamast pakkumisest, Lepistu ei kahetse: "Alati võib heietada, et mis oleks ja mis ei oleks, aga sellise otsuse ma vastu võtsin. Kindlasti oli õige otsus Eestist ära saada, et järgmisi eesmärke sihtida."

Kataris tagasi: neli aastat ja 12 mängu

Loo alguses mainitud koondisedebüüdi tegi Lepistu 2014. aasta detsembris just Kataris, kuhu nüüd koondisega naasis. Toona andsid võõrustajad Eestile koduteele kaasa kolmeväravalise keretäie, nüüd läksid järjekordsete uute meeste esimesed testid mõnevõrra paremini.

"Mäletan, et mäng oli toona päris raske. Katar valmistus suurturniiriks ja tempo, millega nemad mängisid, oli võrreldes Soome-mänguga hoopis teine teema," meenutas Lepistu. Nüüd piirduski tema roll avamänguga, Islandi vastu said minuteid teised mehed. "Võibolla debütantidel oli selle võrra natukene mõnusam kohanemiseks, et vastased olid samamoodi põhjariigid."

Nelja aastaga on Lepistu saldosse sinisärgis kogunenud 12 kohtumist, punktide peale mängus kuulus ta esimest korda algkoosseisu alles mullu novembris Kreekas. "Nende aastate jooksul on enamus poolkaitsjaid olnud välismaa liigade mehed, kes on harjunud kõrgema tempoga ja väärisid seda kohta," ei näe Lepistu senises koondisekarjääri kulgemises murekohta.

"Nüüd olen mina ka jala välismaa ukse vahele saanud ja pikk tee on minna, et koondise põhimeheks saada, aga ... Kindlasti on inimesi kuskil Soccerneti kommentaariumites ja nii edasi, kes ütlevad, kes peaks koondises olema ja kes mitte, aga aastad on näidanud, et olen minus kahtlejatele alati vastupidist tõestanud. See ei ole esimene aasta, kus mul raskeid hetki on - olen enesekindel ja tean, et tulen siit välja. Kindlasti näete mind varsti ka koondises põhimehena," sõnastas ta selge sihi. 

"Mida lähemale tipule jõuad, seda vähem halastust on"

Koondises juba peetud mängude pärast Lepistu pead suurt ei vaeva, sest liigseid pingeid järgmisteks ei ole vaja. Ta usub, et õigel ajal loksuvad asjad paika. "Palju neid võimalusi veel olnud ei ole, aga need võimalused, mis saanud olen ... Jah, alati saab paremini. Et ma täitsa ansamblist välja oleksin jäänud, seda ka ei ole," tõdes poolkaitsja.

"Selleks, et koondisetasemel edukalt mängida, on vaja koduklubis kindel põhimees olla. Sel aastal mul mängupraktikat väga palju ei olnud ja arvan, et seda arvestades ei saa ma hetkel enda suhtes väga kriitiline olla. Lisapingeid ma enne mänge endale kindlasti peale ei pane, et peaksin nüüd kindlasti üleplatsimees olema. Peaasi, et meeskondlikult asjad õnnestuks nagu Kreekas. Vahet ei ole, kuidas individuaalselt mängid, kui meeskond võidab. Siis on töö õieti tehtud."

Eelmisel aasta ütles Lepistu pärast Kristiansundiga liitumist, et mitmed väikesed unistused - Eesti meistritiitel, koondise esindamine, välismaal mängimine - on tema jaoks juba täitunud. Nüüd mõtleb ta koondisega edu saavutamisest ja klubitasandil järgmisest sammust.

"Kindlasti tahaks koondisega midagi saavutada. Järgneva viie aasta jooksul. On see siis finaalturniir või lihtsalt mingid väga head aastad ja esitused," mõtiskles Lepistu.

"Individuaalselt, klubiplaanis, tahaks kindlasti kuskile Kesk-Euroopasse või miks mitte veel kõrgemale liigasse murda ja mingis klubis põhimeheks saada. Aga jalgpallis on hästi tihe konkurents ja mida lähemale tipule jõuad, seda vähem halastust on. Midagi kandikul ette ei anta, eriti kui oled võõrast riigist. Tuleb ise mees olla ja unistuste poole püüelda."

Eelnevad klubid: FC Flora, FC Elva, Valga Warrior 
Koondised: A 12/0, U23 4/1, U21 20/1, U19 12/0, U18 1/0, U17 2/0