Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) presidendi Gianni Infantino plaan maailmameistrivõistlustele kaasata 48 koondist on jalgpalliüldsuse tagajalgadele ajanud. MM-i reformimine on osaks muudatustest, mis FIFA soovib oma maine puhastamiseks läbi viia.

Eelmisel aastal maailma rabanud FIFA korruptsiooniskandaal oli kauguses terendanud juba aastakümneid. 2006. aastal avaldas Briti uuriv ajakirjanik Andrew Jennings raamatu "Viga! FIFA salajane maailm: Altkäemaksud, häältevõltsimine ja piletiskandaalid", kuu hiljem süüdistas Inglismaa Jalgpalliliidu endine esimees Lord Triesman BBC uudistesaates Panorama katusorganisatsiooni "maffiaperekonna-laadses käitumises". Viimase kümne aasta jooksul on FIFA-t süüdistatud lugematul hulgal rikkumistes, muu hulgas ka selles, et maailmameistrivõistluste korraldajamaaks pürgivatele riikidele kästakse MM-i ning sellele eelnevaks ajaks kehtestada eriseadused, mis reguleerivad sealsete tööliste õigusi ning vabastavad FIFA liikmed ning organisatsiooni sponsorid sealsetest maksudest.

2013. aastal alanud kriminaalsüüdistuste ja arreteerimiste hiidlaine tabas kallast 2015. aasta juunis, kui vaid neli päeva varem neljandat (!) korda FIFA presidendiks tagasivalitud Sepp Blatter ameti maha pani. Aasta lõpus määras FIFA eetikakomisjon nii Blatterile kui UEFA presidendile Michel Platinile kaheksa aasta pikkuse jalgpallis tegelemise keelu, vähendades selle hiljem kuuele aastale. Selle aasta veebruaris Blatteri asemel FIFA presidendiks saanud Gianni Infantino on häbistatud organisatsiooni nime puhastamiseks lubanud senisest enam läbipaistvust, koostööd kõigi liikmesriikidega ning uuenduslikke reforme.

Eelmisel nädalal toimunud FIFA nõukogu koosolekul avaldas Infantino suurejoonelise raporti, mille nimi on "FIFA 2.0: Tulevikuvisioon" ning mis sisaldab endas muu hulgas plaane järgmise kümne aasta jooksul investeerida kõigi FIFA 211 liikmesriigi jalgpallielu arendamiseks neli miljardit USA dollarit, naisjalgpallurite arvu suurendamisest 30 miljonilt 60 miljonile ning maailma elanike üldise jalgpallis osalemise tõstmise praeguse 45 protsendi pealt 60 protsendile.

Käsikäes maailmameistrivõistlustele

70 leheküljel välja toodud visiooni jätab tavalise jalgpallisõbra jaoks varju aga Infantino naerulsui öeldud sõnad, mille järgi on nõukogu 2026. aasta ning sellele järgnevatel MM-idel osalevate riikide arvu tõstmisega vägagi nõus. "Meil oli suurepärane diskussioon," tõdes Infantino meediale pärast koosolekut. "Nõukogu tunneb, et senisest enamatele riikidele MM-ile pääsu võimaldamine on jalgpalli arengule kasulik. Kui koondis turniirile pääseb, sattub kogu riik eufooriasse. Rohkem noori tahab jalgpalliga tegelema hakata, rohkem firmasid tahavad sponsoriteks hakata ning kasud jalgpallile kui tervikule on hiigelsuured. Me oleme keskendunud 40 või 48 meeskonnale," lisas nii Šveitsi kui Itaalia kodakondsust omav Infantino. "Enne, kui me kindla otsuse teeme, peame me võimalusi rohkem analüüsima." Kindel otsus tuleb ning see saabub juba mõne kuu pärast, 2017. aasta jaanuaris.

Kuidas 40 või 48 koondisega maailmameistrivõistlused toimuma hakkaksid? Kui FIFA otsustab senise 32 riigi asemel kaasata 40 koondist, oleks lahendus ilmselt kaheksa uue tulija liitmine praegu kehtiva süsteemiga. See tähendaks seda, et MM-il oleks ka edaspidi kaheksa alagruppi, kuid igas alagrupis oleks viis koondist ning ka grupis viimaseks jäävad meeskonnad saaksid suurturniiril mängida neli mängu senise kolme asemel. Kui liitujaid oleks kaheksa asemel 16, muutuks olukord keerulisemaks. Kaheksa kuuest koondisest koosnevat alagruppi tundub sürreaalne (mitte, et veerandit maailma riikidest hõlmav turniir seda juba eos ei oleks), seetõttu tundub realistlikum 12 neljast koondisest koosnevat alagruppi, mille järel saaksid 1/16-finaalidesse iga alagrupi kaks parimat ning kaheksa parimat kolmanda koha meeskonda.

FIFA on välja käinud ka idee, mille kohaselt saaksid 16 koondist automaatse asetuse ning ülejäänud 32 riiki mängiksid korraldajariigis play-off’id, mis selgitaksid asetuse saanud koondistega liitujad, pärast play-off’e jätkuks MM 32 riigiga. Küsimus on muidugi, mille alusel need 16 riiki asetuse saaksid (kahtlemata tuleksid mängu koefitsiendid, mis tagaksid, et enim kasumit tootvad suurriigid play-off’idesse ei satuks, kust nad kogemata turniirilt eemale jääda võiks). Kas tundub keeruline? Ei tasu meelt heita, sest ka Infantino enda meelest on uus süsteem kukalt kratsima panev. „Sportliku nurga alt vaadates on ideaalne, et MM-il osaleks 32 riiki, 48 koondisega on keerulisem,“ sõnas mees. "32 riigiga maailmameistrivõistlused on väga hästi organiseeritud turniir."

Infantino plaan leidis koheselt kriitikuid ka kõrgeimal tasandil. "Ideaalne oleks, et MM-il osaleks 32 meeskonda," sõnas valitseva maailmameistri Saksamaa peatreener Joachim Löw uudisteagentuurile DPA. "MM-idel ja EM-idel peaksid osalema vaid parimad meeskonnad. Kui osalejate arvu pidevalt tõsta, langeb ka turniiride kvaliteet." Jalgpallimaailma tähtsaima mehe arvates nii aga pole. "Ma ei nõustu väitega, et turniiri kvaliteet kannataks," jäi Infantino komitee koosolekul endale kindlaks. "48 meeskonnaga oleks kvaliteet kõrgem, sest 32 koondist mängiksid play-off’is. Nad ei sõidaks mängima sõpruskohtumist, vaid matši, millel on ülim tähtsus. Ma tahan teile meelde tuletada, et viimasel MM-il kukkusid nii Inglismaa kui Itaalia Costa Rica käe läbi turniirilt välja. Jalgpalli tase tõuseb ülemaailmselt."

Infantino võib ehk olla vähem korrumpeerunum kui tema eelkäijad, kuid tema kindlas soovis FIFA nime taastada võib peituda ka tema suurim viga. Rahvusvahelist organisatsiooni, mis peab üheaegselt žongleerima kõigi oma liikmesriikide, hiigelsuurte korporatsioonide ning miljardite jalgpallifännide huve, on juhtida ilmselt sama raske kui käänulistel mägiteedel sõitvat autot, mille rool keerab ainult ühele poole. See on nokk-kinni-saba-lahti stiilis töö, mis ei anna selle tegijale kindlasti eluaastaid juurde. See, mis ühele osapoolele võib tunduda tüütu või ebavajalik, võib teisele olla vajalikuks päästerõngaks. Infantino plaanides nähakse soovi luua kõigile organisatsiooni liikmesriikidele võrdsed-võrdsemad tingimused ning apelleerida üheaegselt kõigile võimalike valijatele, kuid selle arvelt kannatab ka MM kui jalgpallimaailma prestiižseim turniir.

Nagu enne mainitud, tähendaks 48 osalejaga MM, et marjamaale pääseks peaaegu veerand maailma riikidest. Sõnapaarist meistrivõistlused võiks justkui aru saada nii, et omavahel mängivad parimad, kes selgitavad endi seast parima. Kahjuks tähendaks osalejate arvu suurendamine turniiri enda kindlat devalveerumist, sest 16 lisaosalejat ei saa kvaliteedis MM-ile kahjuks midagi juurde anda. Viimased 2014. aasta MM-ile pääsejad selgusid play-off’ides, kus Jordaania kaotas kahe mängu kokkuvõttes Uruguaile 0:5 ning Uus-Meremaa Mehhikole 3:9. Uue süsteemi alusel oleksid mõlemad kaotajameeskonnad osad MM-i suurejoonelisest seinamaalingust. Loodetavasti kummaski alumises nurgas, kuid Infantino plaanide järgi ehk käsikäes MM-i keskmike ning tulevaste finalistidega.

Venemaa ja Katari mõjud

Suur osa FIFA-t viimaste aastate jooksul tabanud süüdistusterahest on organisatsioonile kaela langenud seetõttu, et 2018. ning 2022. aasta MM-id korraldatakse vastavalt Venemaal ja Kataris. Kuigi Venemaa välis- ning sisepoliitika ei kannata mingit kriitikat, on silmi kinni pigistades ja sõrmi kõrvu toppides veel võimalik aru saada, miks suurturniir seal korraldatakse. Kõlisevatest rohelistest dollarimärkidest pole aga Katari puhul võimalik mööda vaadata. Pindalalt Eestist neli korda väiksemast Katarist saab konkurentsitult väikseim riik, mis MM-i korraldanud on ja ilmselt ei pea pikalt ajusid ragistama, taipamaks, kuidas Pärsia lahe ääres olev riik sellise au endale sai. FIFA endi 2014. aastal avaldatud raport ei leidnud aga Katarile korraldusõiguse andnud protsessis ühtegi kahtlast seika.

Rahvusvaheline üldsus pole hukka mõistnud mitte ainult FIFA otsuse MM Kataris korraldada, vaid ka selle, et katusorganisatsioon on otsustanud silma sealsete inimõiguste rikkumiste koha pealt jäärapäiselt kinni pigistada. Mitme aasta jooksul on inimõigusorganisatsioonid süüdistanud Katari võime orjatööjõu kasutamises MM-i staadionite ja muude objektide ehitusel, nii FIFA kui Katari valitsus on järjekindlalt lubanud olusid parandada ja teha kõik endast oleneva, et tööliste olukorda parandada. Ilmselt olekski need jäänud vaid lubadusteks, kuni eelmise nädala esmaspäeval poleks üks Bangladeshist pärit tööline FIFA ebapiisava tööliste kaitse eest kohtusse kaevanud.

Hagis nõutakse, et FIFA kehtestaks Kataris töötavatele inimestele minimaalsed töötajate kaitse alased standardid, sealhulgas õiguse töölt ning riigist lahkuda. Hagi esitanud 21-aastase Nadim Shariful Alami sõnul maksis ta värbajale 4000 USA dollarit. Kui Alam oli Katari jõudnud, võeti talt ära tema pass ning meest sunniti järgmise 18 kuu jooksul rasketes oludes tööd tegema. Alami sõnul vallandati ta töölt ning saadeti maalt välja, tema teenitud palk oli väiksem kui summa, mille Alam värbajale maksis. Zürichis esitatud hagi on esimene omalaadne. Kuigi hagi esitaja ei nõua FIFA-lt suuri summasid, võib selle õnnestumine luua pretsedendi ning avada ukse tuhandetele teistele töölistele, keda Kataris ära kasutatud on.

Ilmselgelt on avalikkuse pehmelt öeldes leige vastuvõtt Katarile ja Venemaale antud õigustele planeedi tähtsaimat jalgpallivõistlust korraldada sundinud FIFA-t süsteemi reformeerima. FIFA 2.0 plaan näeb ette, et senise 22 täidesaatva komitee liikme asemel hakkab korraldajariike valima liikmesriikide kongress, samuti antakse MM-ide korraldamise töö kohalikelt komiteedelt FIFA-kesksele komiteele, mis peaks tagama selle, et kõikides korraldajamaades mööduks ettevalmistusprotsess sarnaselt ning FIFA egiidi all. Samuti töötatakse ümber palju poleemikat tekitanud piletiostusüsteem, loobudes väliste hangeldajate teenustest ja hakates pileteid müüma ning jagama organisatsiooni valvsa kontrolli all.

Lisaks loob FIFA järgmise kahe aasta jooksul üle maailma 11 uut kontorit, mis muudavad liikmesriikidele asjaajamise veidi kergemaks ning võimaldavad organisatsioonil kümne aasta jooksul jalgpalli arengu tarbeks investeeritavaid rahasummasid paremini majandada. Järgmise dekaadi jooksul saab FIFA üheks keskseks eesmärgiks ka organisatsiooni moderniseerimine ja multimeediasüsteemide arendamine. FIFA 2.0 raport tõstab esile uue fännisuhtlussüsteemi loomise, mille abil saaks FIFA senisest paremini jalgpallifännide muresid kuulda võtta ning ettepanekuid rakendada, samuti saab uue kuue FIFA mobiiliäpp, mille kaudu saavad sponsorid oma brändi veelgi enam promoda.

Rahvusvahelise alaliidu tulevikuplaan võiks meelepärane olla ka videomängusõpradele. Katusorganisatsiooni nime kandev videomäng on viimastel aastatel müünud ligikaudu 15 miljonit koopiat väljalaske kohta, pärast poelettidele saabumist 2011. aasta septembris müüs FIFA 12 avanädala jooksul 3,2 miljonit koopiat ja tõi sellega kasumit 180 miljoni USA dollari väärtuses, saades tänase päevani läbi aegade kõige kiiremini müüdud spordimängu tiitli omanikuks. Organisatsioon on oma nimekaimu saavutustest vägagi teadlik ning otsustanud senisest enam ka videomängumaailma siseneda. Infantino sõnul loob katusorganisatsioon spetsiaalse meeskonna, mis hakkab föderatsiooni e-spordimaailmas toimuvaga kursis hoidma ning arendama äristrateegiat, mis aitaks neil muutuvate trendidega kaasas käia.

"Suhe FIFA kui videomängu ning FIFA kui organisatsiooni vahel on tootnud kasumit, mis on aidanud meil finantseerida rahvusvahelise alaliidu arenguprogramme ja meie egiidi all toimuvaid võistluseid,“ sõnas Infantino raportis. "FIFA frantsiis on samuti palju aidanud kaasa sellele, et FIFA kui organisatsioon püsiks pildis ka MM-ide vahelisel ajal." FIFA interaktiivsed maailmameistrivõistlused (FIWC) toimusid esimest korda 2004. aastal, 2013. aastal kanti kahe ja poole miljoni osalejaga FIWC Guinessi rekordite raamatusse kui maailma suurim digitaalne võistlus.

Selle aasta märtsis FIWC-i finaalis taanlasele Mohamad Al-Bachale kaotanud britt Sean Allen teenis hiljem lepingu Inglismaa kõrgliigaklubilt West Ham United, saades klubi ametlikuks esindajaks e-spordi võistlustel. Mitmete vaatlejate sõnul võiks FIFA kui organisatsiooni järgmine samm olla FIWC-i muutmine senisest veelgi prestiižsemaks ning tähendusrikkamaks ürituseks ning videomängu investeerida oluliselt rohkem raha, mis tooks kaasa veelgi enamate litsentside ainuõigused ja FIFA-le videomänguturul ainsana konkurentsi pakkuva Pro Evolution Socceri sealt kõrvaldamise.

Ühe spordimaailma tähtsaima organisatsiooni kaasajastamine ja nooremale vaatajaskonnale apelleerimine on tänuväärt muudatuseks, mis võib FIFA mainet parandada ja seda ka läbinähtavamaks muuta. UEFA-s Michel Platini parema käena tuntust kogunud Gianni Infantino tundub olevat intelligentne ning oma 45 eluaasta jooksul ka jalgpallimaailma telgitaguste eluoluga piisavalt kursis, lisaks on paljud esile tõstetud reformid vajalikud ning tervitatavad. Naiivne oleks aga väita, et sellega on FIFA "puhastatud" ning ees ootab kõigile sobiv helge ajastu – FIFA selge plaan MM-ile veelgi enam koondiseid lisada on lihtsalt järjekordne näide kuningliku spordiala järjest süvenevast kommertsialiseerumisest.

Raha on vaja – enesestmõistetav. Sponsoreid on vaja ja fänne on vaja. Muidugi on tore näha mõnda uut ja üldisele publikule eksootilist riiki MM-il mängimas, aga just nimelt mõnda, mitte kümmet. Jalgpalli maailmameistrivõistlused on kogu spordimaailma peoks ning sinna pääsemine on tõeline auasi. Miks rikkuda seda, mis töötab ning lasta turniiri tähendusel devalveeruda? Oleks kurb, kui peaksime tulevikus meenutama maailmameistrivõistlusi kui oma võlu kaotanud kunagist suursündmust. Aeg näitab, kas FIFA 2.0 toob ülemaailmse jalgpalli arenguga kaasa ka meile tuntud maailmameistrivõistluste surma.