Eesti koondise esiväravavaht Karl Jakob Hein sai treeningul üsna rutiinses harjutuses viga ja pidi sellega kuulutama klubihooaja lõppenuks. Sihiks on aga juunikuine Balti turniir, milleni peaks küündima sammugi kiirustamata.

Karl Jakob Heinal on läinud Bremeni Werderi nimeline hooaeg õnnetult. Laen Bundesligasse ajas Eesti vutimaastiku esialgu positiivselt kihama, sest kindamees sai ühes sellega kriipsutada maha järgmise suure viisiku klubi. Reaalsuses pääses Hein platsile vaid kahel korral, kui klubi kasvandik Mio Backhaus oli vigane. Nii pakkusid eestlasele ainsat leevendust koondisepausid.

Ka sel korral ootas ta pikisilmi, et saaks uuesti omadega kokku ja võtta ette lennureis eksootilisse Rwandasse. Paraku kolm päeva enne minekut sai Hein treeningul viga, kui kerge kontakt viis ta positsioonist loetud sentimeetrite jagu välja ning tsenderdusest lennanud pall tabas vaid pöialt, mille luu murdus.

"Tegime standardolukordi. Läksin pallile välja ja mind lükati viimasel hetkel natuke. Mu käsi nihkus niimoodi õnnetult kaks sentimeetrit valesti ja püüdmise asemel tabas pall täpselt pöialt. Jah, selles mõttes vigastas mind pall, aga see viimase hetke väike tõuge paratamatult nihutas mu kätt, et viie sõrmega püüdmise ajal tegin seda ühega. Ja lõpuks sedagi mitte," rääkis Hein teisel pool telefonitoru pärinud Soccernet.ee-le.

Arsenalist Saksamaale laenatud 23-aastane väravavaht jätkas, et ei saanud kohe aru, et asi võiks nii tõsine olla. Pigem meenutas valu üsna tavalist väljaväänamist. Samas kuulis ta pöidlas raksu, mis viitas, et midagi purunes. Detailidesse ta langeda ei osanud, kuid selgitas kuuldu põhjal, et pöidlas läks katki luu, millele kinnitub ka liiges. Õnneks murdus vaid luu ise ning see tuli operatsioonil uuesti kokku panna.

"Ikka täielik ebaõnn! Terve esimese poole trennist tegime väravavahtidega intensiivset tsenderduste noppimist ja palju blokeerimist koos mannekeenidega. Seal oli risk selline suurem vigastus saada palju suurem," kirus ta pisut, kuid jätkas siis, et õnnetust kuidagi ära hoida polnud otseselt võimalik. "Olen selliseid olukordi teinud läbi terve hooaja. Nädalas mingisugune 50 kordust ja mitte midagi ei ole juhtunud. Ma ei usu, et ma oleks saanud midagi teisiti teha. Lihtsalt väga õnnetult kukkus see pall niimoodi täpselt vastu pöialt."

Balti turniir on vägagi tehtav

Õnnetu palli ja pöidla kokkupuude viis Heina operatsioonile, mis toimus Londonis. Esialgse plaani järgi ongi ta alustanud taastumisperioodi seal, leivaisa Arsenali tingimustes. Kas ta naaseb mingil moel või põhjusel Bremenisse, ei ole selge. Kindel on aga see, et mai keskel lõppeval klubihooajal on Heina jaoks joon all. Kui jäänud on seitse mängu, hoiab Werder 18 meeskonna konkurentsis 14. kohta.

Heina jaoks on tegemist kolmanda käevigastusega. Kusjuures umbes aasta eest vigastas ta koondisemängul kukkudes õlga, mis nõudis taastumiseks umbes kaks kuud. Seetõttu tunnetab ta üsna hästi, mis on ees ootamas.

"Ega siin midagi uut isegi ei ole. Mõned nädalad veel kannan lahast ja proovin siis pöialt vaikselt jälle liikuma saada. Kirurg ja doktorid on väga positiivsed ja optimistlikud, et kuue nädalaga peaksin vaikselt mingeid palle jälle püüdma hakkama. Kaheksa nädalaga võiksin-peaksin olema täitsa valmis," sõnas ta.

See tähendab, et taastumiskava lõppeb piisava varuga enne Balti turniiri: 6. juunil ehk umbes kümne nädala pärast alustab Eesti Fääri saarte vastu. "Minu kindel eesmärk on saada Balti turniiriks täisvormi. Praeguse prognoosi järgi, isegi mitte kiirustades, peaks see juhtuma," saab keskenduda ka positiivsele.

Lõvid taastuvad teisiti!

Kui raske see tegelikult ikkagi on, et praegusest aknast tuli täpselt kõrvale astuda? Pole Hein võistlusmängu pidada saanud ju novembrist peale, kui Eesti kohtus võõrsil Küprose ja Norraga. "Vigastus on alati raske. Ja veel raskemaks tegi selle teadmine, et tuleb operatsioon. See on tavaliselt viimane asi, mida teha tahaks. Aga samas tolle vigastusega on see tuleviku perspektiivis vajalik, et luu ikkagi tugevalt kokku kasvaks ja seda vigastust ei korduks," vastas ta.

"Et selles mõttes ma neelasin alla. Algul oli muidugi frustratsioon, et midagi juhtus, aga see on ka väravavahikarjääri osa. Käevigastusi juhtub ja pole garanteeritud, et neid tulevikus ei juhtu. Ikka oli seda raske aktsepteerida ja ootasin koondist väga. Aga ei midagi, sain operatsiooni kiirelt tehtud ning nüüd juba taastun ja võtan sellest perioodist maksimumi."

View this post on Instagram

A post shared by Karl Jakob Hein (@karljakobhein)

Sellistel raskematel aegadel on teda jäänud saatma endise fenomenaalse Rootsi tippmängija Zlatan Ibrahimovici lause - et lõvid ei taastu nagu inimesed. Pea kümne aasta eest kasutas ta seda, kui taastus põlvevigastusest algselt paika pandud kavast kaks kuud rutem. Oli teisigi momente, kus ta luges end inimeste asemel meelsamini lõvide sekka.

"Üks tore jalgpallur nimega Zlatan Ibrahimovic ütles seda kunagi ja mulle jäi see külge. Mulle kuidagi meeldib see tema väljendusviis ja samas usun, et on väheseid, kes minuga samal tasemel tööd rabavad, et paremaks saada. Annan endast alati kõik, et taastuda kiirelt ja tugevamana tagasi tulla. Selline olen ma ka juba iseloomult," kirjeldas Hein.

Kiitused Vallnerile

Seekordne märtsikuine koondisepaus tõi koondisesse parajalt elevust, sest ette võeti sõit Rwandasse FIFA korraldatud turniirile. Kokkuvõtlikult öeldes kutsuti kokku FIFA tabeli järgi sarnased koondised, kes muidu naljalt kokku ei satu. Esimeses matšis kohtus Eesti Keeniaga, kellega lepiti normaalaeg 1:1 viiki ning võit tuli ära järgnenud penaltiseerias.

Hein, kes on mõne Rwandas oleva koondislasega kontaktis, oli samuti teleri ees. Erilise põnevusega sai ta jälgida Eesti 5:4 võiduga lõppenud penaltiseeriat, kus Karl Andre Vallneril õnnestus teha üks tõrje. Korra sai ta veel käe vahele ning otsustaval hetkel lajatas vastane üle värava. "Viskasin Vallnerile sõnumi teele, et väga tubli, et päästis meid finaali. Selle tulemuse üle oli väga hea meel ja vaatame, kuidas nüüd finaalis läheb," elab valitsev aasta jalgpallur omadele kaasa.

Palju on räägitud sellest, kuidas turniir peetakse nõudlikes oludes: keskmäestikutingimused nullisid võhma üsna ruttu ning muru oli jäetud tavalisest pikemaks. "Noh, väljakuolukord tundus seal jah kõrvaltvaatajana meie standardite järgi võib-olla mitte tasemel," valis Hein sõnu viisakalt. "Aga ega midagi, peab hakkama saama. Poisid olid tublid, et olid võimelised adapteeruma ja said vaatamata tingimustele tulemuse kätte."

Finaalis kohtub Eesti võõrustaja Rwandaga, kellest suurt midagi teada ei ole. "Peame oma mänguplaani järgima. Meil on kindel idee, kindel suund ja kindlad eesmärgid ja neid tuleb väljakul samm sammu haaval täita. Kindlasti need tingimused veidi pärsivad neid mängulisi eesmärke, aga poisid peavad hakkama saama ja ma usun, et nad saavad!" sütitab Karl Jakob Hein omasid.