Väravavahiametit pidades tuleb ette üsna spetsiifilisi vigastusi, millega väljakumängijatel enamasti rinda pista ei tule. Nõmme Kalju esiväravavahi Henri Pergi aastapikkuse vigastuspausi valguses heidame pilgu nii tema loole kui ka teistele väravavahtide kutsevigastustele, mis neid aeg-ajalt kimbutavad.

• Lugu ilmus novembrikuu Jalkas.

Kutsevigastus, mis röövis aasta 

Premium liigas jäi 25-aastasel Pergil sisse aastapikkune mängupaus. Mullu 1. septembril pidas puurilukk kohtumise koduses kõrgliigas, mille järel sai ta uuesti palliplatsile alles tänavu 31. augustil. Küünarnukipiirkonna trauma ravi peaks teoreetiliselt väga lihtne olema: operatsioon, paar nädalat pausi ja kõik peaks taas korras olema. Pergile irvitas saatus aga näkku. 

"Olen aru saanud, et see on kutsevigastus, mis tekib väravavahtidel suure koormuse, korduvate kukkumiste ja löökide tõttu. Eks see ole igal väravavahil erinev, aga olen teada saanud, et sarnane probleem on olnud väga paljudel, näiteks Aiko Orglal, Mihkel Aksalul ja Marko Meeritsal. Igaühel kulgeb see veidi omamoodi. 

Minul algas kõik juba 2023. aasta suvel – ühel päeval pärast trenni oli küünarnukk täiesti vett täis, tekkis korralik muna ja üks küünarnukk oli kaks korda suurem kui teine. Trennis ei tundnud midagi, oli täiesti tavaline treening naturaalmurul, aga hiljem oli pilt üsna hull. Tol hetkel sain selle kiiresti veest tühjaks ja probleemi otseselt polnud, kuid järgmise aasta jooksul hakkas see aeg-ajalt taas tunda andma. Sain kõike teha ja ei pidanud midagi vahele jätma. Arstid ütlesid, et tegu on limapaunapõletikuga ehk bursiidiga. Limapaun, mis peaks küünarnukki kaitsma, oli kukkudes kahjustada saanud. Nad rahustasid, et kui see valu ei tee, pole põhjust sellele keskenduda. 

Nii ma jätkasin treeninguid ja mänge, kuid 2024. aastal hakkas küünarnukk üha rohkem häirima. Kui sellele "õigesti" maandusin, lõi sisse tugev närvivalu ja vahel pidin trenni pooleli jätma. Ühel hetkel astusin trennidest kõrvale, sest täiskoormusel enam teha ei saanud. Siis tuligi arstidega jutuks, et kui tahan probleemist lõplikult vabaneda, tuleb limapaun kirurgiliselt eemaldada. Pärast hooaja lõppu otsustasimegi selle sammu astuda ja operatsiooni ära teha."

Noa alla

Operatsioonilauale minek ei olnud Pergile esmapilgul suur probleem. "Kõik ütlesid, et see operatsioon on väike ja taastumine tähendab sisuliselt vaid seda, et haav peab kinni kasvama – see pidi võtma kaks kuni kolm nädalat. Vigastus oli mind vaevanud juba üle aasta ning tundus loogiline see kahe hooaja vahel korda teha, et saaks normaalse ajaga terveneda ja uueks hooajaks valmis olla. Ma ei osanud aga oodata, et kogu protsess kujuneb nii palju pikemaks, kui algselt arvasin. Plaani järgi pidin ju kõrvale jääma vaid kuuks ajaks."

Pärast esimest operatsiooni näis Pergile, et kõik liigub paremuse poole. Tegelikkuses nii aga ei läinud. "Alguses tundus, et kõik läheb paremaks. Tulin vaikselt trennidesse tagasi, alustasin hooajaeelset ettevalmistust, aga siis hakkasid probleemid uuesti esinema. Küünarnukk läks pärast igat trenni paiste ja siniseks ning täielikku koormust anda ei saanud. Kogu ettevalmistusperiood oli lünklik ja pidin suure osa ajast individuaalselt treenima. Lõpuks sai selgeks, et esiväravavahi kohale ma reaalselt konkureerida ei saa. 

Siis otsustasimegi teha teise operatsiooni. Tagantjärele mõeldes oli see vajalik selleks, et limapaun saaks põhjalikumalt puhastatud. Taastusravi oli operatsiooni järel samuti veidi teistsugune. Iga keha reageerib omamoodi ja proovisin ka teisi lähenemisi. Põhimõtteliselt kulges taastumine plaanipäraselt, sest kuu aega olin täielikult eemal, kahe kuu pärast sain hakata taas trenni tegema ning suvisteks euromängudeks olin juba varumeeste pingil olemas. Valu andis küll end kohati tunda, aga soov klubi aidata oli tugev ja väravavahi positsioonil tulebki vahel poolvigasena valmis olla."

Väravavahist väljakumängijaks 

Pika vigastuspausi ajal sai puurilukk mingil määral harjuda ka väljakumängija eluga. "Taastumisperioodil käis suurem osa tööst jõusaalis. Väljakul olin siiski iga päev kohal ja tegin jalaga nii palju kui võimalik. Jooksin, hüppasin ja osalesin treeningutel pigem nagu väljakumängija. Tegelikult sain kõiki väljakumängijate asju kaasa teha, vahel isegi suurema koormusega kui väravas olles. 

Füüsilisele vormile ja jalaga mängule tuli see periood väga kasuks, sest meie meeskonnas on jalaga mäng väravavahi puhul eriti oluline. Praegu tunnen end selles osas väga kindlalt. Samal ajal sain ka teisi väravavahte aidata ja nende jaoks olemas olla. Kui küünarnukk lubas, hakkasin tasapisi taas palli püüdma. Et aega otstarbekalt kasutada, tegelesin paralleelselt ka treeneripaberite tegemisega." 

Vigastuspausid mõjuvad mängumeestele erinevalt, ent Kalju puurilukule osutus kõige keerulisemaks teadmatuses olemine. "Vaimselt oli see aeg kindlasti keeruline. Kõige raskem oligi teadmatus. See, et sa ei tea, millal uuesti väravasse saad. Kui vigastus segab juba kaks aastat ja öeldakse, et teeme operatsiooni ning viie kuni kuue nädala pärast saad trenni tagasi minna, siis tundub see lihtne. Aga kui see aeg aina venib ja keegi ei oska täpselt öelda, mis viga on või mida peaks tegema, muutub see frustreerivaks. Oleks mulle kohe öeldud, et ees ootab kaheksa kuud eemalolekut, oleks sellega ehk lihtsam olnud toime tulla. 

Laiemas plaanis sain ma siiski üsna hästi hakkama. Olin iga päev trennis kohal, meeskond toetas ning pere ja kaaslane olid kogu aeg mu kõrval. See ongi jalgpalluri elu. Ma panin oma energia mujale, keskendusin muudele asjadele ja tegin jõusaalis rohkem tööd kui kunagi varem. Tegelikult tegin selle vigastusperioodi jooksul ausalt öeldes rohkem trenni kui praegu."

Kindad varna? 

Paratamatult kipuvad pika vigastuspausi ajal mängijaid kummitama ka mõtted karjääri lõpetamisest. "Platsile naasmine on olnud tõeliselt nauditav. See on hea tunne, sest olen seda kaua oodanud ja kõvasti tööd teinud. Selliste vigastuste puhul on paratamatu, et peast käib läbi mõte kinnaste varna riputamisest, aga see aitab tegelikult iga hetke veelgi rohkem hinnata. 

Tõtt-öelda käis see mõte aasta jooksul mitu korda läbi. Iga jalgpallur, kellel on olnud pikem vigastus, mõtleb sellele. Kui sa ei tea, millal terveks saad, hakkavad sellised mõtted eriti esile kerkima. 

Karjääris tuleb aga kõiki otsuseid hoolikalt kaaluda. Oli inimesi, kes ütlesid, et operatsiooni pole vaja, kuid arvamustesse tuleb suhtuda pessimistlikult. Väga raske on hinnata, mis oleks juhtunud, kui operatsioone poleks tehtud. Kui oled vigane, ei motiveeri sind nädalavahetuse mäng ega soov kellelegi näidata, et oled konkurendist parem. Terve aasta jooksul võitled ainult iseendaga. Jõusaalis oled iseendaga, enne trenni võtad pallid ja harjutad sööte, olles jälle vaid iseendaga. See kogemus arendas mind mängijana väga palju."

Perk on tagasi!

Pika pausi järel tuli Perk aga taas koduse kõrgliiga palliplatsidele tagasi ja on valmis endast kõik väljakule jätma. "Hetkel on tunne väga hea. Isegi minu enda jaoks oli üllatav, kui kiiresti ja järsku sai küünarnukk korda. Tundub, et hea füsioteraapia aitas selle ära lahendada. Praegu ei tunne ma, et küünarnukk paneks mind igapäevast trenni lõpetama. Kindlasti jääb see elu lõpuni veidi tunda andma, aga see on normaalne jalgpalluri tunne, et mõnest kohast valutab. Kaks kuud järjest olen saanud treenida täiskoormusel täpselt nii, nagu tahan. 

Kui hakkasin taas saja protsendiga tööd tegema, tuli esikinda koha välja võitlemine ootamatult kiiresti. Alguses rääkisin treeneritega, et teen esiliigas korralikud mängud, ja seda ka tegin. Minu ülesanne oli lihtsalt treenida ja konkureerida. Treenerite otsus proovida mind väravas läks hästi ja nii jäi asi paika. Kuna meeskonnal oli ka natuke kehvem periood ja kaotasime kaks mängu järjest, tuli seda raputada. Kaptenina suutsin õnneks meeskonda piisavalt motiveerida. Tegelikult tuleb aga igapäevaselt endast kõik anda ja konkurent Maksim Pavlov ei ole sugugi kehvem. Meil on Premium liigas kaks kogenud väravavahti, seega esikinda koha lunastamine on praegu kindlasti keerulisem." 

Premium liiga Premium liigaks – napid poolteist kuud pärast Kalju väravasuule naasmist jõudis Perk mõneti ootamatult ka A-koondisesse. Karl Andre Vallner sai oktoobrikuises koondiseaknas vigastada ning tema asemel kutsuti meeskonna kolmandaks numbriks just Perk.

Mis on ühist väravavahtidel ja jalgratturitel? 

Nõmme Unitedi kindamees, arvukalt Eesti noortekoondiseid esindanud Georg Mattias Lagus pidi 2019. aastal kandma kiivrit, et pead kokkupõrgete eest kaitsta. "Kõik algas sellega, et liini taha tuli pall. Karjusin "mina" ja jooksin välja. Lõin küll palli peaga minema, aga põrkasin meeskonnakaaslasega kokku. Panime pead kokku ja mulle tekkis umbes kaheksa sentimeetri pikkune lahtine haav. See õmmeldi kuue õmblusega kinni ja soovitati kiivrit kanda. 

Kiivri kandmine oli küll soovitus, mitte käsk, aga otsustasin seda oma turvalisuse pärast siiski teha. Trauma juhtus augusti lõpus ja hooaja lõpuni kandsin kiivrit. Alguses oli see üsna ebamugav, sest tekitas peas korraliku kasvuhoonetunde, aga näiteks rattakiiver oleks olnud kordades ebamugavam. Kiivri sisse olid sätitud umbes kahe sentimeetri paksused padjad, mis oleksid uue kokkupõrke korral kindlasti abiks olnud." 

Pulmasõrmus ja S-kujuline sõrm 

Mängijakarjääri jooksul mitut Premium liiga klubi esindanud praegune Tallinna Flora väravavahtide treener Aiko Orgla meenutab üht eriskummalist sõrmevigastust. "Näpuvigastusest sai üks päris meeldejääv lugu. Mängisin Viljandi Tuleviku eest Nõmme Kalju vastu, mulle löödi peale ja päike oli silmas, seega ei näinud ma mitte midagi. Pall läks läbi näppude väravasse ja tunne oli muidugi väga kehv. Alguses ei tundnud midagi erilist, aga kui palli keskele tagasi veeretasin, sain aru, et midagi on valesti. Katsusin näppu, liigutada ei saanud ja mõtlesin kohe, et seal on ju abielusõrmus. Kuidagi tundus, et sõrmus on läinud täiesti valesse kohta, ja keha oli nii šokis, et ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Mingil hetkel taipasin, et sõrmus on ju hoopis teisel käel. Alles siis, kui pildi kokku panin, sain aru, et sõrm on täiesti puruks. 

Ütlesin peatreener Marko Lelovile, et mul on sõrm katki ja pean välja tulema. Esialgu ütles ta, et pole sul viga midagi, mängi edasi. Mõne aja pärast tegin talle selgeks, et sõrm on täiesti katki, ja mind vahetati välja. Kui kinda ära võtsin, oli sõrm S-kujuline. Läksin otse haiglasse, kus arst proovis sõrme tagasi paika tõmmata. Mitu katset, aga ei õnnestunud. Pilt läks peaaegu eest ära, sest valu oli päris korralik! Lõpuks otsustati teha valuvaigistav süst näpu otsa, aga see ei mõjunud. Siis pidi arst sõrme ikka läbi valu paika tõmbama ning kui see lõpuks sirgeks sai, tundsin, kuidas valuvaigisti mööda sõrme alla voolas ja valu kaduma hakkas."

Liina Steini loominguga väljakule

Pika karjääri jooksul nii Inglismaal, Soomes kui ka Eestis pallinud endine rahvuskoondise puurilukk Mihkel Aksalu leidis ühele sõrmevigastusele omapärase lahenduse.

"Mul läks treeningul näpp tagurpidi, aga tuli välja, et tuleb siiski mängida. Olin tol hetkel veel Floras. Õnneks on minu tuttav moelooja Liina Stein, kes mu kinnaste keskmiste sõrmede osa kokku õmbles," meenutab Aksalu, kuidas ta haiget saanud näpule kavala toestuse sai.

Vigastuste maraton Hollandist Eestisse 

Paide Linnameeskonna puurilukk Marko Meerits, kes on oskusi näidanud ka Soome ja Hollandi klubides, pole samuti vigastustest pääsenud. Võiks lausa öelda, et läbi on käidud korralik vigastuste maraton.

"Hollandis oli mul mõlema põlvega probleeme. Esmalt läks vasaku jala sisekülje menisk pooleldi eemaldamisele – lihtsalt hakkas ühel hetkel kõvasti valutama, jalg lukustus ning seda enam sirgu panna ei saanud. Sellest vigastusest taastusin kolm kuni neli kuud. 

Teine operatsioon oli parema põlve kallal. Selle valu andis tunda eriti põlvekedral. Kui trepist üles käisin, oli valu kohati nii hull, et pidin astuma ühe astme haaval. Uuringutel selgus, et menisk oli kolmest kohast rebenenud ja põlvekeder vajas puhastamist. Kuna see oli löögijalg, soovisin, et menisk õmmeldakse kinni. Operatsiooni käigus see õnnestus ja taastumine kestis kuus kuud. 

Lisaks oli mul ka küünarvarreoperatsioon, mille käigus puhastati liiges limast, mis oli aastate jooksul põrutuste tõttu tekkinud. Sellega olin plaanitust pikemalt väljas ehk umbes kolme kuu jagu. 

Ilmselt elu kõige valusam ja hirmsam kogemus oli roiete nihestus. Maandusin pallile nii õnnetult, et tundsin, kuidas kogu sisikond sõna otseses mõttes segamini käis. Murde ei leitud, aga haiglas anti morfiini ja mind hoiti paar tundi jälgimise all, enne kui koju lubati. Selle tagajärjel on mul vasakul kõhulihase kohal väike tühimik ehk lihast enam ei ole. Taastumine oli pikk ja vaevaline. Kolm nädalat ei saanud korralikult magada ega liigutada."