Eva-Maria Niit liikus suvel Belgia kõrgliigaklubisse Genk. Mingis mõttes viimasel hetkel sülle kukkunud, samas igati ausalt välja võideldud võimalus on jõudnud tänaseks punkti, kus eestlanna mänguajaga hoobelda ei saa, kuid see on lihtsalt osa protsessist. Ühest tema karjääri kaalukamast, kus iga päev on eelmisest vaimselt ja füüsiliselt nõudlikum.

Niit mängis kalendriaasta esimeses pooles Poola kõrgliigaklubis Konini Medyk, kes langes kehvade tulemuste tõttu esiliigasse. Kuigi Eesti koondise kaitsja sõlmis klubiga esialgu aastase lepingu, leiti suvel ühiselt, et koostööd jätkata pole mõtet. Nii naasis Niit Eestimaale, kus tegi endise koduklubi Tartu JK Tammeka juures kõvasti trenni, et siis järgmisele retkele minna.

Esmalt tuli aga oodata ja oodata, kuid see oli seda väärt - ühel hetkel tuli kõne Belgia tippklubist Genk, kes oli eestlannast huvitatud. See võttis Niidul korraks jalad alt - kas ikka päriselt-päriselt huvitatud? Soccernet.ee-le antud intervjuus tuli juttu nii üleminekutrallist kui ka treeneritega ühiselt loodud projektist, "paremaks mängijaks olemisest" ning erinevatest vaimsetest ja füüsilistest tõketest. 

Teeme alustuseks soojendusküsimuse - kuidas läheb?
Väga hea küsimus! Väga hästi läheb. (Muigab.) Ma teadsin, et sa küsid esimese asjana seda ja siis ma mõtlesin korra, et kuidas mul läheb. Saingi aru, et tegelt läheb hästi!

Nii. See "tegelt läheb hästi" tahaks nagu laiendust mulle tundub ...
Ma pean tunnistama, et megaraske on. Ausalt. Megaraske on. Aga ma nii väga naudin praegu, et mul on raske. Mul on mentaalselt asi täiesti teisel level'il (tõlkes - tasemel), füüsiliselt on täiesti teisel level'il. Pluss uus riik - kolimine ja kõik see teema ka sinna otsa. Ehk see on keeruline, aga samas ma mõtlengi, et mul läheb hästi ja ma naudin seda.

See raskus tulebki siis kokku mõlemast poolest - vaimsed väljakutsed on proovilepanevad ja trennis on ka raske? Et selline kompott raskest?!
Jah. See mentaalne surve on siin tohutu. Ma arvan, et ma ei ole sellist mentaalset survet isegi varem kogenud. Võib-olla koondisetasandil küll, aga seal on see täiesti teistmoodi. See on sul korraks, nädal aega, siis lähed tagasi klubitegemiste juurde. Aga klubitasandil ma ei ole sellist survet mitte kunagi kogenud.

Sul on põhimõtteliselt iga päev make it or break it (otsetõlkes - löö läbi või anna alla). Sa pead iga päev paremaks saama, iga päev sajaga sisse minema, sest 80 protsendist ei piisa. See surve ongi hästi-hästi suur. Võib-olla on seda ka, et ma ise panen endale liiga palju survet peale. Aga eks seal ongi kokkuvõttes kõike - treenerid, võistkond, liiga üldiselt, kultuur ja siis see enda surve ka otsa. See kõik kokku on päris intensiivne.

Aga sa ei kahetse - ma saan aru selle jutu järgi.
Ei kahetse! (Teatab kindlalt.) Täna hommikul (intervjuu toimus väljaspool koondisepausi - L. J.) käisin jooksmas - see ei olnud see päev, kus ma tahtsin joosta - ja mõtlesin terve aeg, et nii raske on. Aga samas ma nii naudin seda! Ma arvan, et ma ei ole ennast kunagi rohkem sportlasena tundnud, kui ma tunnen end täna, praegu, siin.Poolas olles mõtlesin ka, et jaa, teen täiega trenni ja esimene samm välismaale ja kõik sellised asjad. Aga nüüd ma saan aru, et alati saab rohkem. Arvasid, et teed piisavalt, aga siis lähed kuhugi edasi ja saad aru, et aa, tegelikult on veel vaja.

Aga kuidas sa ennast selle raskuse alt välja saad? Kui palju tuleb toetust lähedastelt või inimestelt sinu ümber, et sa päris ära ei murduks?
Eks ikka suhtlen perega, treeneritega, sõprade-tuttavatega. Iga kord, kui mul ei ole tuju jooksma minna, siis ma kirjutan Renate-Lyle (endine Tammeka tiimikaaslane Mehevets - L. J.), et kas ma lähen jooksma või mitte. Ja siis ta ütleb konkreetselt: mine. (Naerab.) Ja siis mõtlengi, et oeh, ikka peab minema.

Seda toetust on tegelikult väga palju ja ma tunnen, et mul on see kogu aeg olemas klubi treenerite ja staff'i poolt. Tõesti. See, kui individuaalselt minuga siin tööd tehakse, on täiesti ulme. Ma olen väga üllatunud. Põhimõtteliselt peale igat harjutust tuleb treener minu juurde jutuga, et mida ma saaks veel paremini teha. Ma tean, et ma võib-olla ei ole veel sealmaal ehk ma peangi sinna alles jõudma. Ja nad täiega aitavad mind. Pluss, koondises ollakse ka alati minu jaoks olemas.

Aga selle murdumise juures on tähtsaim tegelikult see, et mis saab siis, kui ma üksi olen. Kui ma ei räägigi kellegagi. Kui on raske hetk, siis on tegelikult hästi lihtne saada seda toetust väljast ja see teeb olemise paremaks, aga see ei muuda seda, kuidas sa sisemiselt päriselt-päriselt end tunned. Ehk kui ongi keerulisem moment, siis suurem challenge (tõlkes - väljakutse) on iseendalt seda toetust saada. Seda on vaja endale veel sisse harjutada.

Samas ma olen selline inimene, et vahet ei ole, kas mul on motti või mitte, kas mul on raske või mitte, ma teen need asjad kohusetundest ära. Kui mul on plaan ette nähtud, et ma pean need asjad ära tegema, siis ma teen. Ükskõik, kui väsinud või halvas tujus ma olen. Ma võin hullult vinguda (Rõhutatult.) samal ajal kui ma teen seda, aga ma teen ära! Selles, et ma niipidi murduks, küsimust ei ole. Lihtsalt võib olla siis taandub küsimus sellele, et kui palju ma naudin seda protsessi. Aga praegu on asi veel nii värske, et naudin. Praegu seda energiat on. (Naerab.)

Aga lähme nüüd teistpidi loo algusesse. Kuidas sa Belgiasse ikkagi jõudsid?
Kui ma Poolast ära tulin, hakkasid klubiotsingud pihta. Teoorias ma pidin Poola jääma detsembrini, aga kuna me langesime liigast välja, siis treenerite ja klubiga kokkuleppel lõpetasin lepingu. Minu eesmärk oli end terve suvi piisavalt heas vormis hoida, et kui ma testimisele lähen, siis oleks asi korras. Suhteliselt pikalt oli tegelikult nii, et ma lihtsalt ootasin.

Ma oleks saanud jääda Poola esiliigasse, aga ma võtsin selle riski, et leian endale midagi paremat. Tundsin, et minu väljund ei ole kindlasti see, et ma mängin Poola esiliigas. Kuna panin panused enda, mitte Poola peale, siis võtsin suuna, et ma ei võta igat esimest pakkumist vastu. Selles suhtes oli suvi natuke keeruline - alguses ei leidnud justkui midagi head, samas neid mitte nii häid variante ei tahtnud vastu võtta. Siis tekkis küsimus, et äkki peaks?! Et kas sa ikka hindad õigesti enda taset ja võimekust, et kus sa päriselt läbi lööksid?!

Aga suve lõpupoole hakkasid tekkima sellised variandid, mis olid mulle atraktiivsed. Käisin Saksamaal kolmandas liigas testimisel, mis oli väga hea selline soojendus Belgiale. Ja see Belgia - välk selgest taevast - oli tegelikult nii paljude asjade kokku langemine. Suve alguses oli mu agent selle klubiga suhtluses olnud ja nad ütlesid väga konkreetselt, et ei, meil ei ole kaitsjat vaja. Olin tegelikult minemas Itaaliasse Serie B-sse testimisele, kui tuli Belgiast infot, et neil on ikkagi keskkaitsjat vaja. Ma olin selline 30 minuti kaugusel, et kinnitan lennupiletid testimisele ära! Ja kogu mu senine maailm varises siis kokku. Olin, et okei, restart. Mis mu plaanid nüüd on?

Tundsin tegelikult kohe, et see on see koht, kuhu ma tahan tulla. Üks asi on see, et meil on enda Eesti mängija - Renate-Ly - siin liigas mänginud ehk ma sain väga-väga palju siseinfot liiga ja korraldusliku poole kohta. Ehk väga turvaline koht, kuhu tulla, sest justkui tean, mis mind ees ootab. Näiteks Itaalia puhul on tihtilugu see, et tegelikult sa iial ei tea. Sul võib väga hästi minna, aga ka väga halvasti - meil on ju näiteid Eesti mängijateltki. Ehk siis oligi, kõikide nende asjade arvestuses sain kohe aru, et Belgia on see koht.

Siis tulingi testima. Suhteliselt lühike trial (tõlkes - testiperiood) oli - reede, laupäev, pühapäev. Pühapäeval oli sõprusmäng Standard Liege'i vastu. See oli kohe korralik proovikivi, sest nad on väga-väga hea naiskond. Mõtlesin veel, et okei, minuga on kõik - siia ma ei tule, kui selline mäng mind ees ootab. Aga mäng läks isegi päris okeilt. Siis tulin Eestisse tagasi. Päev hiljem oli mul klubiga kõne.

Nad ütlesid, et kuule, me hakkame sulle korterit otsima! Küsisin neilt veel, et oot-oot, kas ma võin seda siis võtta kui jah-i. Sest ma olin nii närvis! Ma olin päriselt nii närvis! Isegi kui nad ütlesid "jah", siis ma ei uskunud-usaldanud, et see on päriselt "jah". Nad naersid, et oi, Evakene, me ei hakkaks sulle korterit otsima, kui see "jah" ei oleks.

Lõpetasime kõne ära, viskasin lihtsalt telefoni käest ja lihtsalt nutsin-naersin - kõike segamini! Ma olin nii rahul. Päriselt. Nii-nii rahul. Kogu see suve närveerimine ... Okei, kõik läks nii, nagu minema pidi. Ja siin ma olen!

Kas sa tead ka, mis neile sinu juures meeldis? Mis need kastikesed olid, kuhu sa suutsid nende jaoks linnukese ära teha - et just sind välja valiti?
Jaa, selle kõne ajal nad rääkisid väga ausalt - mida ma väga hindan - et nad näevad, et ma ei ole veel päris seal. Ma mängin selle taseme välja, aga mul peab olema hea päev. Kohe, kui mul on natuke halvem päev, siis on mul keeruline. Aga nad nägid kolme päevaga ära mu tööeetika: nagu sellisel õigel eestlasel ikka, et tee tööd, näe vaeva ja küll siis tuleb. Ehk siis ongi, anna mulle kavad ette, anna mulle trennid ette, anna mulle eesmärk ja ma teen ära. Mul oli kohe selline suhtumine ja see on siiamaani.

Nad ütlesid, et nad näevad minus neid tugevaid külgi, nad näevad seda potentsiaali. Kuna nad panevad siin väga-väga palju rõhku füüsisele, siis neil oli tohutult intensiivne pre-season (tõlkes - ettevalmistus hooajaks). Ja kui me nüüd ausad oleme, siis mul puudus pre-season. Ainus asi, mis ma tegin - Tartus Tammekaga trenne. Aga kui neil on hooaeg, siis esmaspäeval on taastav trenn ja reedel on mängueelne ehk siis mul oli üksi seda koormust hästi raske kätte saada. Üritasin küll jooksude ja asjadega seda kompenseerida, aga see ei ole see.

Ehk mul puudus küll pre-season, aga nad nägid, et ma olen mängija, kellega saab tööd teha, keda saab valmis vorpida. Nad ütlesidki kuidagi selliselt, et sa ei ole veel seal, aga me võtame sind kui projekti, ja usu, me teeme su valmis. Anna aega - meie oleme kannatlikud sinuga, sina ole kannatlik meiega. Seal taga on reaalne plaan, mis annab mulle sellist head tunnet juurde.

Milline on su roll täna klubis, arvestades, et sa ei olegi veel päris valmis? Kuidas sa end selles hetkes praegu tunned?
Kui ma siia tulin, siis mängisin kahes esimeses sõprusmängus 90 minutit. Siis hakkas hooaeg, alustasin ka põhikoosseisus, aga pärismänge ei teinud. Rääkisime treeneritega, et mul on keeruline. Tundsin, et ma ei saa jalga mitte ühekski sekundiks sirgeks lasta. See oli ulme. Ausalt. (Naerab.) See vajab harjumist.

See ei ole selles suhtes nii ulme, et keegi ei saavuta sellist taset, aga see vajab harjumist. Mängu kiirus, füüsiline pool ja kõik see, ma tunnen, et jääb mul nõrgaks. Ma arvan, et taktikaliselt vean väga hästi välja ja tehnilise poole pealt pole ka probleeme. Ehk puhtalt mänguliselt ma saan hakkama, aga lihtsalt see kiirus on liiga väljakutsuv. See, kui kiiresti sa toetusnurgad alla teed, kui kiiresti sa liiniga järgi tõused, mingid reaktsioonid olukordadele.

Treenerid ütlesid, et nad teadlikult natuke viskasid mind justkui külma vette. Nad nägid, et ma saan hakkama, nad usaldavad mind. Aga mul on lihtsalt tohutult raske. Leppisime kokku, et me anname mulle aega. Ma töötan praegu väga intensiivselt fitness-treeneriga. Teen eraldi kaks jooksu nädalas, jõusaali juurde ja harjutan ka selliseid reaktsiooniasju. Ehk kui ma saan füüsilise pagasi sinna samale tasemele, kus nemad on, siis võin öelda, et olen justkui valmis. Muidugi, kõik see tuleb loomulikult trenniga ja selle keskkonnaga ka. Treenerid näiteks ütlesidki hiljuti, et näevad, et ma juba olen lähemal - otsused on kiiremad ja ma juba mõtlen nii, nagu nad soovivad.

See ei ole kindlasti mängija jaoks lemmikolukord, et liiga käib ja nüüd ma ei ole mänginud. See ei ole tore olukord, kus olla. Aga ma tõesti väga usaldan seda võistkonda ja treeneritetiimi, et ühel hetkel see kindlasti tuleb. Mul oli Poolas ka periood, kus ma mingitel hetkedel ei mänginud nii palju kui ma soovisin. Aga seal kaasnes sellega selline hall ala - miks või kas ma ühel hetkel jälle mängin? Praegu ma tunnen, et kui ma töötan-töötan-töötan, siis varsti ongi hästi. Ma olen varsti valmis.

Kuidas sa üldse võrdleksid võimalusi ja klubi poolt Poolaga? Kui erinevad need kogemused tunduvad olevat? Kui palju saad avaldada ka näiteks oma palga osas?
Sellised füüsilised võimalused - jalgpalliväljak, kompleks, jõusaal, taastumisvõimalused - on suhtelised samad. Ja ma tegelt isegi ütleks, et need on olemas ka Eestis. Kui võtan enda kui endise Tammeka mängija kontekstis, siis meil oli olemas oma jõusaal, muruväljak, taastumisvõimalused. Kõik, mis sa saad mängijana ise teha, on olemas. Lihtsalt vahe tuleb sellest, kui palju sa ise seda ära kasutad ja kui palju su ümber olev keskkond suunab sind kasutama.

Kui võtan Poola ja Belgia, siis need võimalused on justkui samad. Aga Poolas staff jäi lihtsalt nii palju vajaka - keegi ei tegelenud sinuga või ei suunanud sind neid võimalusi ära kasutama. Siin on meil peatreener, abitreener, väravavahtide treener, fitness-treener, füsioterapeut, videoanalüütik ja kõik need valdkonnad on iga päev kaetud. Nad on täiskohaga meie juures. Ja nad suunavad sind kogu aeg neid igasuguseid võimalusi ära kasutama.

Eks selliseid pisiasju on siin Belgias rohkem. Põhjus, miks saan öelda, et ma tunnen ennast nii sportlasena: täiesti jabur asi, aga peale igat trenni pestakse trenniriided ära. Sa ei pea ise selle peale mõtlema, vaid sa lihtsalt jätad riided sinna, lähed koju, tuled järgmine päev trenni ja sul on ilusti sinu numbri koha peal riided ees.

Suures pildis muidugi, ma ei ole nüüd parem mängija, kui mu riided ära pestakse. (Naerab.) Aga see on selline väike asi, mis annab professionaalse tunde. Keegi on sinu jaoks need asjad valmis teinud. Nüüd on sinu ülesanne teha endast kõik, et see oleks seda väärt. Sa annad neile midagi tagasi - kas kõikide nende trennide või mingitel hetkedel tulemuste näol.

Või näiteks kui muidu on küsimus, kas iga trenn on füsio kohal, siis siin mitte. Meil ei ole seegi küsimus, kas iga trenn on sotsiaalmeediaspetsialist kohal! Igas trennis luuakse sisu, mis läheb sotsiaalmeediasse ja üldise kuvandi loomiseks. Kuna ma olengi ka see mängija, kes postitab rohkem ja paneb rõhku kuvandile Instagramis - mina kui inimene, mina kui sportlane, mina kui Belgias mängiv jalgpallur - siis on meeletult tore, et seda sisu on väga palju. See on jällegi nii väike asi. Ma ei ole parem mängija, kui saan tänasest trennist pilte, aga see annab nii palju juurde.

Ka see, et meil on korralik fännibaas olemas. Need fännid, kes seni mängudel on käinud, tekitavad täiesti uskumatu tunde! On olemas pürotehnika ja muu selline. Mõtledki, et kus ma olen?! Kusjuures praegu ei olegi hullult palju fänne olnud - paarsada, mis tegelikult naiste Meistriliiga mõistes on palju. Aga räägiti kohe, et see on vähe. Et kui on hea mäng, head vastased, reede õhtu, hea ilm, siis selline 600 inimest tuleb vabalt kokku. See on nii äge lihtsalt!

Tunnen, et ka elulise poole pealt on vahed sees. Väga palju hoolitsetakse selle eest, kuidas mul trenniväliselt läheb. Kas mul on transpordivõimalused olemas, kas mu kodu on hea. Ka palga osas tunnen ennast siin paremini. Numbreid ma ei hakka avaldama, aga need asjad on siin paremad. Nad väga-väga üritavad teha igapäevaelu hästi mugavaks, et saaksid trennis olla maksimaalselt kohal. Kui midagi on, küsid ja nad kohe lahendavad. Isegi kui sa ei küsi, nad ütlevad, et aa, võib-olla võiks seda ka teha.

Võib-olla tuleb see toetus sellest, et ma tulen nende mõistes väga kaugelt. Kuulsin, et siin tegelikult ei olegi selliseid välis-välismängijaid olnud. Kõik on olnud kas Belgiast või Hollandist või Prantsusmaalt ehk kuskilt siit lähedalt. Praegu on meil kaks mängijat Hollandist ja kuna meie tiim on ka hollandikeelne, siis nendega on lihtne. Vaid minuga tuleb inglise keeles rääkida. Vast nad saavadki kõige selle pealt aru, et ma olen täiesti teisest kohast ja siin täiesti üksi.

Selle pealt ma esitangi siis sellise kontrastse küsimuse - kas või kui palju oli laual seda, et äkki tuled tagasi Eesti liigasse?
Oli variant, et see juhtub. Aga minu peas oli see kõige viimane variant. See ei olnud asi, mida ma soovisin. Kohe, kui teadsin, et ilmselt lõpetan Poolas lepingu, teadsin, et ma tahan edasi panna. Ma ei saanud Poolas kätte seda välismaa tunnet kui sellist. Mul oli poolik hooaeg ja me ei saavutanud edu poolest seda, mida oleks tahtnud. Ehk ma teadsin, et mul on vaja veel midagi kätte saada. See tähendaski, et Eesti oli kõige viimane variant.

Ma väga-väga hindan seda, et sain terve suve ennast Eestis vormis hoida. Sain Tammekas poistega trennis käia ja eratrenne teha, sain naiskonnaga trenne teha - see toetus oli tohutult suur ja ma olen selle üle väga-väga tänulik. Isegi kui nad teadsid, et ma ei kavatse jääda, siis nad aitasid mul ikkagi ennast vormis hoida. Natuke oli ebamugav öelda küll, et ma nüüd teen teiega täiega trenni, aga ma ei taha üldse jääda! (Naerab.) Aga eks see on selline paramatus ka.

Aga jah, Eesti oli variant, kui ma hakkasin muretsema, et oi, kas ma ei leiagi endale klubi, kuhu ma päriselt tahaks minna. Siis oleks olnud variant detsembris uuesti proovinud kuhugi minna. Ja see ei oleks olnud õudne variant - see oli minu jaoks lihtsalt viimane variant.

Aga koondiseaknaid ootad vist endiselt pikisilmi?
Koondis on olnud alati, esimesest päevast saati, mingisugune minu jaoks nii oluline asi. Vahet ei ole, mis on, aga koondis on nii-nii oluline. Ilmselgelt ma tahan ühel hetkel kanna kinnitatud saada - et ma olen see mängija, kellega saab päriselt arvestada. Muidugi, kui sa juba koosseisu kuulud, siis sinuga saab arvestada. Aga just päriselt läbi lüüa.

Aga eks ma pean endale teadvustama, et ma olen päris noor ka veel! (Naerab.) Vahel unustad ära, mõtled, et miks ma juba ei ole põhimängija ... Siis mõtlengi, et Eva, sa oled 22, rahu! (Naerab.)

Ma mäletan, kui ma Poolast läksin esimesse laagrisse - veebruaris Türki. See oli nii äge laager. Mul olid nii head trennid. Ma tundsin ennast nii hästi - kuidagi selline uus energia ja uus tuhh oli peal. Nüüd on sarnane seis: ma olen väga enesekindel selles osas, et ma olen väga palju teinud hetkel, et vormi parandada. Hea on koondises sellist reality check'i (tõlkes - reaalsuskontrolli) saada, et mis maal ma võrreldes eelmise laagriga olen. 

Üritan seda reality check'i saada pärast koondist ka klubis. Rääkida treeneritega uuesti, et mis nüüd siis saab. Kas ma olen valmis? Praegu ma hullult isegi ei stressa selle pärast, et ma ei mängi. Tean, et see on lihtsalt üks hetk, mille pean üle elama. Kui ma olen nüüd kolm kuud tohutult tööd teinud, siis november võiks olla see koht, kus fitness ja kõik muu lõpuks järgi jõuaks. Eks näeme.

***

Eva-Maria Niit
Sünniaeg: 05.02.2002 (Tartu)
Vanus: 22
Klubi: KRC Genk (Belgia)
Positsioon: keskkaitsja

Eelnevad klubid: Konini Medyk (Poola), Tartu JK Tammeka, Tartu FC Santos
Koondised: A 11/0 (debüüt 23.02.2021 Sloveenia vastu), U19 4/1, U17 13/0, U15 5/0
Saavutused: naiste Meistriliiga pronks (2023), Eesti naiste karikavõistluste finalist (2023)