Tallinna Kalevi ajalooliselt eduka hooaja taga seisavad vankumatute sammastena kaks peatreenerit – Daniel Meijel ja Aivar Anniste. Need on mehed, kes tunnevad Kalevit nagu oma viit sõrme; mehed, kes on näinud väga lähedalt nii mõnegi oma põhimängija jalgpalluriks sirgumise teed.

Pärast seda, kui rõõmuhõisked olid staadionimurult teele saadetud, kogunes Kalevi meeskond riietusruumi. Liigseid ovatsioone sealt ei kostunud, kuid ükshaaval uksest välja tilkunud mängijatel olid suud eranditult kõrvuni.

Kalevi pronks on sisuliselt ime. Meeskond, kuhu kuuluvad nii koolipoisid kui ka tööinimesed ning kelle hulka kuulub vaid mõni üksik parimas jalgpallurieas mängija, suutis hooaja lõikes edestada nii Paide Linnameeskonda kui Nõmme Kaljut.

Kui Meijel ja Anniste riietusruumist välja astusid ning intervjuud andma tulid, proovis siinkirjutaja meeste nägudelt midagigi välja lugeda. Ei õnnestunud.

Teil on päris ausad pokkerinäod ees – aga mis teil sees praegu toimub? Kuidas te end tunnete?

Meijel (endiselt pokkerinäoga): Minul isiklikult pole mingeid tundeid. Ei suuda uskuda – kuidas selline asi saab juhtuda? Täiesti uskumatu ...

Anniste: Adrenaliinilaks on korralik, aga pea on justkui tühi. Ei saa hästi aru, mida see tähendab – Kalev ja kolmas koht. Et me oleme medalil ... see on absurd!

Vist piilusite pingil ka juba vaikselt, mis Paides toimub?

Meijel: Aivaril oli telefon taskus kaasas, jah, skoori vaatasime. Aga ülekande panid poisid käima siis, kui oli vist minut mängida jäänud. Enne pilti ei vaadanud.

Hooaja eel olid ootused teile ikka väga teist laadi – kõige ambitsioonikamad klubiliikmed ütlesid välja viienda koha, seitsmes koht oli keskmine. Kuidas asi lõpuks niimoodi läks?

Meijel: Minimaalne plaan oli ju üldse püsima jääda! See oli kõige tähtsam. Maksimaalne – vist oli seitsmes koht, kui ma õigesti mäletan?

Anniste: Viies kuni seitsmes oli pigem isegi tulevikuvisioon, umbes kolme aasta perspektiivis. Aga üllatus – hooaeg läks käima, mõned tugevad jäid veidi magama ja meie saime neil sabast kinni. Enam lahti ei lasknudki.

[Ats] Purje, [Ragnar] Klavan, [Marek] Kaljumäe – nemad on teada-tuntud, kogenud mängijad. Aga teil oli hooaja jooksul väga palju mehi, kes kerkisid pealtvaatajate jaoks väga ootamatult, aga suurelt esile – näiteks [Tristan Toomas] Teeväli ja [Georg] Pank. Kuidas te suutsite nendest noortest mängijatest sellise tuumiku kokku panna, et Kalev on täna Premium liiga pronks?

Meijel: Ma arvan, et siin ei ole saladust. See on järjepidev töö! Nad tulevad duublist esindusse väga noorelt ja neid on lihtsalt vaja usaldada. Üks võtmeisik on kindlasti ka Ilo [Rihvk], kes aitas meil üldfüüsilise poole paremaks saada.

Anniste: Ilo on meiega nüüdseks kolm aastat olnud. Läbi hooaegade on ta meie treeningmahtu ja koormusi reguleerinud – tänu sellele on meil ühtlane ja stabiilne põhi all. Sel aastal ei vajunud me ühegi vastase vastu mängu lõpus ära. Me jaksasime kõigiga mängida.

Enne olulisi mänge on võitu vajava meeskonna õlul tahes-tahtmata väike koorem. Kui te poleks Transi võitnud, poleks pronksist enam juttugi olnud. Aga mängupildist ei peegeldunud seda koormat üldse – kõik jooksis väga ladusalt. Selline enesekindlus ei ole tavapärane.

Meijel: Kui eile ütlesime poistele, et Ragnar alustab põhis ja Pank ei alusta, siis Pangal tuli korraks pisar silma. Korraks. Aga ta aktsepteeris seda ja sai aru.

Kui Ragnar mängib, siis temast kiirgav kindlus kandub üle ka teistele mängijatele. Ta muudab ka kõik teised kindlamateks – kellelgi pole probleemi üks ühe vastu mängida. See vanemate mängijate energia kandub noortele üle.

See ongi Kalevi võti. Meil on noored ja veteranid – paar üksikut mängijat on ideaalses jalgpallurieas, sest meil pole finantsilisi võimalusi sellistele mängijatele palka maksta. Peame niimoodi laveerima.

Anniste: Kalev oli, on ja jääb ikkagi kasvatajaklubiks, kus noori aidatakse ja mõned vanemad mehed on ka kampa võetud. Aga mängijad tunnevad end mugavalt, kuna oleme oma mänguplaanile kindlaks jäänud – kõigil on väga selged ülesanded. Pole tarvis põdeda.

Sellist veteranide ja noorte mängijate kooslust nagu Kalevil, Premium liigas muidu naljalt ei kohta. Võtsite raskuse ja kandsite selle ära – see põhjustab vast ka heameelt, et jõudsite ise lahenduseni, mis toimib?

Meijel: Aga sellel on põhjus. Kui sul pole finantsi, et profivõistkonda moodustada, siis tulebki leida alternatiivseid lahendusi. Võtame kasvõi näite – väravavaht Oskari Forsman. Meil oli tegelikult võimalus võtta Soomest ka teine väravavaht, kes oli Oskarist noorem. Aga me teadsime juba poolteist aastat tagasi kindlalt, et vajame sellist väravavahti, kes teeks mängimisega paralleelselt ka treeneritööd.

Eestist oli variant võtta Marko Meerits, aga ta on meie jaoks nii kallis, et ainult rikkamad klubid saavad teda endale lubada – näiteks Nõmme United. Oskariga saime juba eelmise aasta sügisel kokkuleppele ja tänu temale on ka kogu ülejäänud väravavahtide osakond sammu edasi teinud.

Euroopa retk ootab teid loodetavasti ees – mida veel konkreetselt parandada saaks?

Meijel: Alustuseks on meil vaja eurolitsentsi – me ei tea veel, kas üldse saame selle. Meeskonnal peavad olema mingid asjapulgad, keda meil üldse klubi juures polegi. Staadionid, kõik muud asjad. Loodame väga, et see õnnestub saada. Eks paistab, mis komplekteerimisega saab ...

Anniste: Eks mingitele positsioonidele tahaks sügavust, aga eelkõige loodame ikkagi, et tuumikus oleksid oma klubi mängijad, kes saaksid võimaluse Euroopas mängida. Kindlasti ei ole nii, et lööme platsi kohe puhtaks. Kalev ei ole selline klubi.

Meijel: Ma arvan, et kui noored mängijad ei lähe just väga palju parematesse tingimustesse, siis nende jaoks on väga vajalik jääda siia. Aga eks elu näitab – kui keegi ostetakse ära, siis see on loomulik tee. Jalgpallis käivad asjad nii.

Kolmas koht on nüüd käes, aga te positsioneerite end endiselt ikkagi kasvatajaklubiks. Kuhu siit üldse edasi pürgida? Vaevalt te järgmisel aastal tiitli järele lähete.

Meijel: Ma päris ausalt ei oska sulle vastata. Võib-olla on meie ainuke eesmärk püsima jääda? Võib-olla sihime eurokohti? Me ei tea, mis edasi saab, sest keegi polnud selliseks tulemuseks valmis.

Anniste: Praegu naudime ja tähistame paar päeva. Ja siis vaatame.

Mis hetkel te ise mõtlema hakkasite, et see medal võib täitsa ära tulla?

Anniste: Eks me oleme mõlemad Danieliga ikkagi pidevalt jalgadega maa peal olnud. Kihvt on muidugi vaadata, kui kutid omavahel lõõbivad ja unistavad, aga õnneks ei läinud asi käest ära. Keegi ei tõusnud ära, et oleme nüüd jube kõvad mängumehed. Kõik tegid järjepidevalt tööd.

Meijel: Mina ei mõelnud kordagi, et nüüd tuleb pronks ära. Mõtlesin, et see tuleb ainult siis, kui vastased seda meile pakuvad ja meie oma meeskondliku tööga loome eeldused, et suudame selle vastu võtta. Aga selleks oli meil teiste meeskondade abi vaja. Me ei saanud loota vaid sellele, et teeme oma ära – teised on ju täisprofimeeskonnad, pidime lootma nende libastumisele. Sinna me sekkuda ei saa.

Nagu nüüdki: Levadia lõi Paidele viimasel hetkel värava, aga see oli meie jaoks lihtsalt õnn.

Kas sellise meeskonnavaimu juures on üldse vaja noori mängijaid kuidagi motiveerida või maa peal hoida? Või hoiavad nad üksteisel nii-öelda silma peal?

Meijel (mõtleb hetke): Ma arvan, et vist ei ole [vaja motiveerida]. Meil on ju Tristan või [Kaspar] Laur või Tanel Tamberg – natuke paha on öelda, aga siinne keskkond on praegu selline, et meil ei olegi probleeme.

Anniste: Nad panevad oma kohalolekuga asjad paika. Tihtipeale pole isegi vaja midagi öelda – nende aura ja mõju on sellised, et noored saavad aru, mis on õige ja mis vale. Et kust need piirid jooksevad.

Meijel: Kuigi tegelikult on ju Tristan ise ka alles 20, Kalevi oma kasvandik. Nüüd on meil 2006. aastal sündinud mängijaid päris mitu esindusmeeskonna trennides. Nende ainuke ülesanne on teha tööd! 2002.-2004. aastal sündinud mehed ju mängivad juba, osad on välismaalgi. [Martin] Vetkal, Ramol [Sillamaa] ...

Anniste: [Rocco Robert] Shein, [Maksim] Paskotši.

Meijel: Jah, just! Nad on teinud väga kõvasti tööd! Ja kes teeb korralikult tööd, sellel tuleb varem või hiljem võimalus midagi saavutada. Kes selle võimaluse saab, ei tea me kunagi ette. Keegi, kes sel aastal väga hästi mängis, võib olla kolme aasta pärast eikeegi. Aga kui sa teed kõvasti tööd, siis sul on alati suurem võimalus kuhugi jõuda.

Sa võid vaid ette kujutada, millise signaali Ragnari liitumine poistele andis. (Muigab.) Kui ta trenni tuli, siis oli kuttidel vahepeal hull vibra sees – poisid ei julgenud midagi teha. Aga nii kui Ragnar rääkima hakkab, võib ühe trenniga kõik muutuda. Ta on siin, et noori aidata.

Anniste: Ega tal pole enam mingit isiklikku ambitsiooni, Kaleviga medaleid võita või midagi. Ta lihtsalt aitab ja toetab.

Noorte kasvatamisest on Eesti jalgpalli kontekstis palju räägitud. Nüüd on meil olemas meeskond, kes on tulnud oma noortest kokku pandud tuumikuga – mõne kandva tugitala abiga – medalile. Te nimetasite ise ka – Shein, Paskotši, Vetkal – miks nii paljud head noormängijad just Kalevist tulevad?

Meijel: Mina ütlen kohe ära, et Atko Väikmeri oli treener, kes suutis luua sellise grupi, kus oli konkurents. Nad mängisid sellist jalgpalli, mis on ka tulevikuperspektiivis arendav, mitte vaid tulemusele orienteeritud.

Kui noodsamad noored mängijad tulid pärast duublisse ja siis esindusse, siis see töö on kogu aeg jätkunud. Meil ei ole suhtumist, et teeme lihtsalt midagi – kõik on läbimõeldud! Ja neil on vedanud.

Näiteks 2002-2003 grupp oli päris tugev. Kui nad tulid esindusse, said nad samuti väga tugevas konkurentsis olla. Neile on kogu aeg pakutud trenne ja mänge vastavalt nende tasemele. See aasta on praegu selle pika töö tulem, mis ei pruugi korduda ei lähema 20 aasta jooksul ega enam üldse mitte kunagi. Seda me ei tea.

Vahepeal möödub intervjuud andvatest peatreeneritest Kalevi kasvandik, hetkel laenulepingu alusel Portugalis Rio Ave U23 meeskonnas mängiv Kristofer Käit. Noormees naeratab treeneritele, samaga kostitatakse teda vastu.

Meijel: Näe, üks tulem käib siin ringi. Samamoodi meie mängija, oma poiss. Liitub varsti koondisega, aga on praegu meiega siin. Tal on see õigus, me elame talle väga kaasa. Loodame, et ta saab kuskilt hea lepingu.

Mida on tarvis teha, et asjad edaspidi samamoodi sujuvalt liiguksid? Et Kalevist tuleksid noored mängijad, kes suudaksid Premium liigas kiirelt kanna maasse lüüa?

Meijel: Kõige tähtsam on klubis tehtav organiseeritud, struktureeritud töö – kuidas sa õpetad mängijat.

Mängija tuleb panna mõtlema. Kui ta mõtleb ja suudab vastu võtta õigeid otsuseid, saab sinna tulevikus väga palju peale laduda. Kui mängija ei suuda väljakul mõelda, siis tulevad piirid ette. Vanasti mängiti trennis ainult 1 vs. 1 või joosti tohutus koguses kilomeetreid, aga jalgpall läheb edasi. Nii enam ei saa.

Kui meil on klubis asjad maksimaalselt korras – veel ei ole, aga me liigume selles suunas –, siis kaovad ära need vaheaastakäigud, kus meilt ei tule mitte kedagi. Järgmine nädal tulevadki uued koosolekud, Aivar tegeleb akadeemiaga. Need on kohad, kust on võimalik tulevikuperspektiivis saada mängijaid, kes suudavad klubi aidata.

Kui sul mängijaid peale ei tule – vaadates kasvõi profimeeskondi, kes ei kasuta eriti oma noori –, siis see raha ei jää klubisse. Vaatame kasvõi Florat, minu meelest skaudivad nad väga hästi. Nad võtavad endale õigeid mängijaid, kes on juba mujal – kasvõi Kalevis või Nõmme Unitedis – põhitõed selgeks saanud. Ja siis kasvatavad nad läbi oma süsteemi. Mina arvan, et see on õige tee. Mängijaid peab õpetama.

Anniste: Järjepidevus ja läbimõeldud töö on kõige alus. Tuleb usaldada, anda eksimused andeks. Isegi kui midagi läheb kehvasti, siis tuleb neid usaldada ja siis uuesti vette visata, et nad ujuma õpiks.