Eelmisel aastal Pärnu Vapruse särgis statistiliselt oma karjääri säravaima hooaja teinud Sander Kapper on 29-aastasena parimas mängijaeas. Kuigi tema suureks unistuseks on Premium liiga võitmine, oli ta mullu jalgpallurikarjääri lõpetamisele ülilähedal.

Varasemalt Eesti kõrgliigas vaid Viljandi Tuleviku ja Tartu Tammeka särki kandnud ääreründaja tegi eelmisel aastal kannapöörde, liitudes Pärnu Vaprusega. 2022. aasta sügisel saadud vigastus vajas talvel ravimist, mistõttu oli tema ettevalmistus uueks hooajaks pea olematu. Kui esialgu kasutati Kapperit tema jaoks harjumatus rollis, kus ta ei saanud nii palju särada, siis pärast tavapärasele kohale jõudmist kuulus ta liigas oma positsioonil parimate hulka.

Ühes Tartu restoranis vesteldes meenutas tol hetkel lepinguta olnud Kapper Soccernet.ee-le valusat lahkuminekut Tammekaga ja Vapruses veedetud vägevat hooaega. Intervjuu ilmumise ajaks on kindel, et ääreründaja mängib pärnakate juures ka tänavu.

Hooaja jooksul andsite Vaprusega kõva lahingu kolmanda ja neljanda koha nimel. Viimases voorus oli teil imepisike šanss neljandaks tõusta, kuid siiski lõpetasite hooaja klubi jaoks rekordilisel kuuendal kohal. Kas sellise tulemusega saab rahul olla või kripeldab see esinelikust väljajäämine jätkuvalt?
Meie treener ja mängijad on seda mitu korda öelnud, et see on erakordne saavutus, et Vaprus suutis nii pikalt pronksiheitluses sees olla. Nägime meeletult vaeva, et suudaksime esikolmikus sammu pidada. Jalgpallurina tahad alati parimat võimalikku tulemust saavutada, aga vaatamata väikesele kripeldusele oleme rahul ka sellega, mis meil lõpuks kätte jäi.

Mul on väga hea meel Tallinna Kalevi üle, et nemad suutsid kolmandana lõpetada, sest Eesti jalgpall vajas sellist jokkerit, kes tuleks ja võtaks need medalid endale. Mõistagi oleksin ma tahtnud, et Kalevi asemel olnuks sel positsioonil Vaprus, aga see on jalgpall.

Peame Vaprusega uuel hooajal tõestama, et eelmine aasta polnud mingisugune anomaalia või juhus, vaid me tõesti olemegi nüüd konkurentsivõimeline ja näljane meeskond, kes tahab mängida kõrgete kohtade nimel. Meil tuleb teha head ja järjepidevat tööd.

Kuidas sa eelmisel aastal Vapruses kohanesid?
Mul ei ole klubile ühtegi etteheidet. Olen kõigega väga rahul – meeskond võttis mind väga hästi vastu, arvestati minu tugevuste ja nõrkustega, miskaudu üritati minust maksimum võtta.

Kui palju tundsid teised võistkonnad sinu vastu huvi pärast sellist hooaega?
Eks jututasandil oli erinevaid vestlusi, kuid sellega asjad piirdusid ja midagi tõsist ei olnud. Üks klubi kirjutas mulle otse Facebooki ja tundis huvi, mis mu uue aasta plaanid ette näevad. Minu jaoks oli see veider viis, kuidas mängijaga kontakti luua, üsna kummaline mulje jäi neist. Klubidel peaks minu telefoninumber olemas olema, saab ju lihtsalt helistada.

2022. aasta järel jätsid sa pikaaegse tööandja Tammekaga taas hüvasti. Kuidas see lahkuminek oli teil?
Too hooaeg algas sellega, et meil tuli uus peatreener Miguel Santos, kellega mul polnud kõige parem läbisaamine. Tammeka jutust sain ma aru, et Santos sai välismaalt väga hea pakkumise, millele ta ei suutnud eitavat vastust anda. See on täiesti mõistetav, sest me kõik tahame jalgpallis jõuda kaugele ning üha paremasse keskkonda.

Esindusmeeskonna võttis üle abitreener Marti Pähn, kellega hakkasid asjad ülesmäge minema, sest ta mõistis meie mängijaid paremini kui Santos. Sügisel sain mingisuguse veidra vigastuse, mis tekitas mulle teravat valu põlves ja mängimine oli seeläbi raskendatud. Asi läks lõpuks nii halvaks, et külastasin üht spetsialisti, kelle sõnul pidin ma operatsioonile minema. Andsin sellest kõigest klubile teada, kuid kuna tol hetkel oli üpriski pingeline seis ja me pidime tulemust tegema, siis minuga arvestati kui mängijana ja et ma pean edasi mängima. Seda ma siis tegingi, mistõttu otsustasime klubiga, et lähen noa alla pärast hooaega.

Nii treener kui klubi andsid mulle mõista, et ma ei peaks muretsema ning minuga arvestatakse ka uuel hooajal. Rutakalt nõustusin selle kõigega, mängisin läbi valu hooaja lõpuni ja siis hakkasin operatsioonile mõtlema. Naasin abikaasaga puhkusereisilt enne jõule ning kogu selle perioodi olin klubi juhatusega lepingupikendamise osas suhtluses. Arutasime nendega lepingutingimusi, mis lõpuks sobisid mõlemale osapoolele, ja jõudsime läbirääkimistel sellisesse faasi, kus nemad pidid mulle kontrahti saatma.

Ootasin pikalt, aga kogu aeg valitses vaikus, mistõttu otsustasin 20. detsembril Tammekale ise kirjutada, et saada asjad enne operatsiooni paika. Juhatuselt tuli mulle vastus, et kahjuks nemad ei suuda minu tingimusi täita, mispeale olin ma šokeeritud, sest järgmisel päeval ootas mind lõikus ja mul polnud lepingut. Klubiga jäi jutt nii, et võib-olla nende seis paraneb, misjärel nad saavad mulle seda kontrahti pakkuda. Millal see kõik pidanuks juhtuma, seda paika ei pandud.

Pärast operatsiooni hakkasin tegelema taastusraviga ning Tammeka juhendaja helistas mulle ja uuris, kas mul on huvi alustada ettevalmistust nende juures. Tolles olukorras tundus mulle isiklikult mõistlik nendega mitte alustada, kui nad polnud mulle lepingut pakkunud.

Kui Soccernetis ilmus uudis sellest, et ma olen töötu, pöördus minu poole kolm klubi, kellest kõige konkreetsem oli Vaprus. Mind kutsuti viisakalt Pärnusse, tutvustati tingimusi ning ma vestlesin spordidirektor Karl Palatuga, lisaks käisin Tallinnas ühel arstlikul testil, kus mulle anti roheline tuli, et ma olen võimeline jälle jalgpalli mängima. Vaprusele kõik sobis ning veebruari lõpus alustasin nendega hooaja ettevalmistust, mis kestis kõigest kolm nädalat. Olen väga õnnelik, et ma suutsin kolmenädalase pre-season'i pealt teha sellise hooaja.

Tulles tagasi Tammeka juurde, siis nendega lahkuminek oligi selline, et mulle sooviti Facebookis edu. Polnud sellist asja, et tule ja lähme viisakalt, vaid oli lihtne aitäh ja edu.

Ehk see varumehe roll hooaja alguses oli tingitud sinu lühikesest ettevalmistusest?
Täpselt nii. Peatreener Igor Prins oli minu tagasitulekuga ettevaatlik. Pärast põlveoperatsiooni võib mängija tunda end väga hästi, kuid külmal kunstmurul on suur tõenäosus, et miski võib minna väga valesti. Igor tõi mind vaikselt-vaikselt väljakule, umbes neli või viis kohtumist alustasin pingilt ja pärast seda kuulusin igas mängus põhikoosseisu.

Minu tänusõnad ja kiitus Igorile, kel oli see pinge teha meiega tulemust, sest eelnevad hooajad olid Vapruse jaoks ju täiesti katastroofilised, aga ta ikka usaldas mind. Ta tuli selle pingega toime suurepäraselt.

Enne sinu liitumist lõpetas Vaprus kaks järjestikust aastat viimasel kohal, kuid läbi teiste probleemide jäid nad liigasse püsima. Kui palju sa enne lepingu sõlmimist eelmiste hooaegade tulemuste peale mõtlesid?
Eks iga mängija mõtleb oma käike pikalt ette, sest neil on väga suur kaal. Tunnistan, et väikene hirm oli küll, sest ma läksin Eesti kõrgliiga kõige kehvemasse klubisse, aga mündil on kaks poolt – jah, nad olid viimased, aga mul tekkis võimalus sinna minna ja teha midagi, millega inimesed pole harjunud. Hea on ju kirjutada see linnuke endale juurde, et ma aitasin Vaprusel liigasse püsima jääda.

Vapruse mängijad ei tee vähem trenni kui Tammeka või mõne muu tiimi poisid. Me näeme metsikult vaeva, et teistega konkureerida. Paratamatus on vaid see, et osadel klubidel on võimekam finantspool, mis lubab paremaid mängijaid omale soetada. Eks keegi peab olema liigas keskmik või lõpuosas paiknev klubi, sest ilma nendeta oleks liigas ju vaid paar meeskonda ning see poleks kellelegi atraktiivne.

Ma ei tee saladust, et minu arvates on Vaprusel oma tingimuste põhjal potentsiaal olla eliitklubi. Tänased võimalused jalgpalliga professionaalselt tegelemiseks on Pärnus täiesti teisest puust, mis need kunagi olid. Meil on lisaks imelisele Rannastaadionile ka suurepärane kunstmuruväljak ja hiljuti avati siin fantastiline jalgpallihall.

Kui palju mängis sinu liitumises rolli peatreener Prins?
Igori liitumine oli Vapruse esimene uudis, mis ilmus pärast hooaega. Mõtlesin, et see on Vapruse poolt põnev lüke tuua meeskonda juhendama meistertreener. Kodus kõike kaaludes oli mu üheks otsustavaks tingimuseks see, et ma pole kunagi kuulunud tiimi, kus on treener, kes on midagi Eesti kõrgliigas saavutanud. Mõtlesin, et see oleks mulle hea kogemus, kui ma mängiksin sellise juhendaja käe all, kes on lähedalt näinud tippmängijate arengut.

Ülemineku eel sain korra Igoriga nelja silma all vestelda, kus ta veendus, et ma ei tule Vaprusesse niisama mängima, vaid ma saabun sinna tööd tegema. Tema jaoks on oluline, et kõik annaksid endast sada ja veel enamgi protsenti nii trennides kui mängudes.

Ma ei kahetse oma liitumist karvavõrdki, sest nagu ma oma sotsiaalmeedias kirjutasin, klubi tiris mind raskest seisust välja, mind tehti terveks ja mulle tagati keskkond, kus ma saan paremaks mängijaks areneda.

Pärast 2023. aasta hooaega tegid sa Instagrami postituse, kuhu kirjutasid, et sa olid eelmisel kevadel lähedal karjääri lõpetamisele. Kui lähedal see "lähedal" siis oli?
Ma olin nii lähedal, et ma helistasin kahele ettevõttele ja küsisin, kas neil on mulle tööd pakkuda. Üks neist on Skandinaavias tegutsev laevafirma ja teine on kontoritöö, kus tegeletakse erinevate müügiobjektidega Lõuna-Eestis.

Asi läks nii kaugele, et mul oli neljapäevaks plaanitud intervjuu, aga Palatuga saime lepingutingimuste osas ühele poole teisipäeva õhtuks. Niisiis helistasin kolmapäeval sellele naisterahvale, kes mind intervjuule ootas, et ma sain teise töökoha ja paraku pole mul võimalik nende juurde tulla. Mulle öeldi, et neil on seda kõike rõõm kuulda ja mulle sooviti edu. Vot nii lähedal olin ma vutikarjääri lõpetamisele.

Tulles tagasi jalgpalli juurde. Sa alustasid hooaega keskpoolkaitsjana, kuigi liigasiseselt oled sa ju teada-tuntud ääremängija, kes on ülimalt osav triblaja. Kui mugav või ebamugav su jaoks keskväljal möllamine oli?
See positsioonivahetus algas mul juba 2020. aastal Tulevikus, kus ma alustasin äärepoolkaitsjana. Mina, Herol Riiberg, Pavel Marin ja Kristjan Kask olime ohtlik nelik, kes vastutasid väravate ja resultatiivsete söötude eest. See oli hea punt ning hooaja algfaasis olime ju suures mängus sees.

Suvel teenis Mark Edur võimaluse välismaale minna, mistõttu tekkis meil äärekaitsesse suur auk. Tolleaegne paremkaitsja Martin Allik lükati vasakule, mina langesin siis paremkaitsjaks ja pidin seal olude sunnil hakkama saama ligi 18 mängu. Meeldiv polnud, aga elasin üle. Toonane peatreener Sander Post pidi iga kohtumise eel mind julgustama, et ma saan sel positsioonil hakkama. Tagasi vaadates arvan, et see kõik tuli mulle tegelikult kasuks, sest ma sain nõrgad või täiesti puudulikud elemendid oma mängus paremaks lihvida.

Järgmisel aastal liikusin tagasi Tammekasse, kus mind ootas äärekaitses ees Taijo Teniste, kes on minu jaoks Eesti läbi aegade parim paremkaitsja. Ma olin nii õnnelik, sest ma mõtlesin endamisi, et ma ei pea enam äärekaitses kunagi mängima, kuna sel positsioonil on juba koondislane ees ja ta pole mitte kunagi katki. Aga mis siis sai ... Teniste sai kahjuks vigastada. Peatreener Kaido Koppel oli näinud, et ma Tulevikus suutsin äärekaitses mängida, mistõttu pidin ma sel positsioonil olema esimesed kaks kuud ka Tammekas.

Siis tuli kuulus Dmitrijs Kalašnikovs, kellele meeldis lisaks mängijatele ka positsioone roteerida. Temaga juhtus siis see, et ma pidin järsku alumise poolkaitsjana mängima. Kasutasime 4-4-2 formatsiooni, kus mina olin see lõhkuv poolkaitsja, kes pidi igale poole jooksma, vastaseid palli pealt ära lükkama ja omadele söötma. Ju läbi selle on mõnele inimesele või treenerile jäänud mulje, et ma suudan mängida ka keskväljal.

Vaprusega liitudes uuris Igor, mis positsioonidel ma mängin. Vastasin, et ma eelistan ääres tegutseda, aga hooaja algul ei jagunud äärtel väga ruumi, sest Kevin Kauber ja Enrico Veensalu olid heas hoos. Eks sain siis ründava poolkaitsja rolli täita, aga kuna me oleme rohkem kaitsest lähtuv võistkond, olin ma pigem keskväljal. Mängisin sel positsioonil umbes 13 või 14 matši, misjärel juhtus nii, et ma tulin oma mesinädalavahetuselt – mitte mesinädalalt, vaid mesinädalavahetuselt, sest meil hooaeg käis – ja meil oli mäng mu endise koduklubi Tammekaga. Alustasin kohtumist keskpoolikus, kuid teise kolmveerandtunni teises pooles ütles Igor mulle, et ma läheksin äärele, mispeale ma vastasin: "Ah, mis asja, äärele? Ma pole seal ammu mänginud." (Naerab).

20 minutiga sooritasin äärel hea partii - mul õnnestus teha kahele väravale eeltöö, tänu millele me 3:2 võitsime. Pärast mängu kratsis Igor riietusruumis kukalt ning ta tuli mu juurde. "Sander, sa panid mu nüüd raskesse olukorda. Ma pean su vist teistes mängudes ka äärele panema," ütles Igor mulle, mille peale vastasin, et ta võib mind ükskõik millisele positsioonile panna. Pärast Tammeka-mängu hakkasin ma jälle äärel tegutsema ja numbrid räägivad enda eest. Kogusin paremat füüsilist vormi, sain tagasi äärepoolkaitsja tunnetuse ning seeläbi olin kasulikum nii ründe- kui kaitsefaasis.

Milline on hea ääreründaja saladus?
Esmalt vastupidavus, sest sellega saab olla abiks nii kaitses kui rünnakul. Teiseks kindlasti julgus asju teha ja vastaseid ette võtta, samuti ka kliinilisus. Igal ääreründajal peab olema oma identiteet. Asju tuleb teha õigeaegselt, sest üksinda kolmele kaitsjale otsa jooksmine paneb kukalt kratsima.

Hooaja jooksul lõid sa kuus väravat ning jagasid kuus resultatiivset söötu, viis korda kuulusid sa Premium liiga ja kahel juhul Soccernet.ee toimetuse kuu sümboolsesse koosseisu. Jäid sa nende näitajatega rahule?
Mul on väga hea meel, et näiteks Soccernetis on minu pingutusi märgatud ja ma olen kuulunud nendesse koosseisudesse, lisaks olin ma ju hooaja kokkuvõtetes välja toodud poolkaitsjate kategoorias. See kõik tähendab mulle väga palju.

Kui tulla kahe esimese numbri juurde, siis Eestis mängides on mul alati olnud eesmärgiks kümme ja viis, vahet pole, millises järjekorras. Selle kõige saavutamiseks teen ma palju tööd. Lõppenud hooajast jäid mul ikka kripeldama need olukorrad, millega mul oli võimalik oma saldot parandada.

Siiski oli see statistiliselt minu seni parim hooaeg Premium liigas, kuigi mu mänguvorm polnud vahepeal teab mis hea. Tänavu on mul võimalik kaasa teha terve hooaja ettevalmistus, mistõttu julgen arvata, et uus hooaeg saab olema mu läbi aegade parim.

Mida lõppenud hooaeg õpetas sulle?
Ma arvan, et enim õpetas see, mis on võistkonna keemia. Paljud klubid räägivad meediale, et neil on meeskonnasiseselt ülihea atmosfäär, kõik on omavahel sõbrad ja nõnda edasi, aga see, mida ma kogesin eelmisel aastal Vapruses ... Vot see oli tõeline keemia!

Viimati ma kogesin säärast keemiat, mängides Soome madalamates liigades, kus meil oli selline punt, kes tuli kokku ja nautis teineteisega koosolemist. Pärnus tundsin, et kõik on teineteise eest väljas, kuigi eks ikka oli aeg-ajalt mingeid arusaamatusi. Kõik olid teineteisega kogu aeg avatud, tunti siirast huvi, kuidas kellelgi läheb, millal keegi laatsaretist naaseb, kas inimestel on kõik vajalik olemas. Mängijad hoolisid meeskonnakaaslaste arengu eest. Kui areneb mängija, areneb ka võistkond tervikuna.

Usun, et sellise keemia olemasolus mängis suurt rolli ka taustajõud, kes olid meie vastu avatud ning kes pingutasid selle nimel, et meil poleks trennis tujutsejaid. Peatreener suutis terve hooaja jooksul hoida meil distsipliini, mis minu hinnangul on üpriski keeruline ülesanne, et hoida ligi 23 mängija tuju kõrgel.

On teada, et Liverpooli vägeva keemia taga on peatreener Jürgen Klopp. Kõige eredamalt meenub see, kuidas ta Meistrite liiga finaali eel kandis vastasvõistkonna mängija Cristiano Ronaldo aluspesu, mida mängijad märkasid ja see pakkus neile pingelise matši eel palju nalja, mis omakorda maandas pingeid. Millised olid Prinsi võtted, et teie keemiat paremaks putitada?
Ta oskas läheneda igale mängijale erinevalt. Tema suur trump on lugeda oma riietusruumi ja neid mehi, kes seal parasjagu on. Kui meil olid mängijad enne kohtumist tuimad, siis Igorile meeldis visata mõne terava nalja, mis äratas mehed üles.

Kui riietusruum oli väga energiline, siis oli vaja mehed vahepeal maha rahustada ja vastupidi – selle teostamisel on Igor väga-väga osav. Kindlasti tuleb talle kasuks see, et tal on erinevate keskkondade näol tekkinud suur kogemustepagas.

Soccernet.ee külastajate suurel hääletusel valiti Vapruse publik lõppenud hooaja parimaks. Kui palju sa ise tundsid Vaprate Karude kaasaelamist, sest tegu oli ju ainsa fännirühmitusega, kes oli kohal kõikidel mängudel nii kodus kui võõrsil?
See oli ebareaalne. Kui Rannastaadioni murule kõndides kuulsin aplausi, hõikeid ja viisijuppe, käis mul väike külmavärin läbi. Tundsime, et olime kodus, kus oli vaja oma publiku ees tulemust teha. Meie kapten [Magnus Villota] tuletas meile iga kodumängu eel meelde, et me mängime nende inimeste eest, kes tol päeval tribüünile tulid – seda me ka suutsime.

Võõrsil oli samuti ulme. Ma pole kunagi kogenud seda, et keegi Eestis nii paljudel võõrsilmängudel kohal käiks. Suur kummardus kogukonnajuht Rocco Mõttile, kes organiseeris koostöös fännidega neid võõrsilreise.

Vapruse fännid teevad oma asju koordineeritult, mitte ei räuska ega lõuga. Samuti tegi meele heaks see, kuidas üheksa hooaja jooksul lauldi esimest korda minu nime. See on asi, mis jääb meelde kogu eluks.

Milles peab Vaprus uut hooaega silmas pidades juurde panema?
Ilmselgelt ei soovi keegi Eesti kõrgliigas pingil istuda, kuid kvaliteetne pink määrab edukuse ehk kindlasti oleks võistkonda vaja sügavust juurde. Kui on mitu võrdväärset vahetust, siis see on ju kogu meeskonnale hea asi – tervislik konkurents on edasiviiv jõud. Lisaks paneb hea konkurent ka ennast rohkem pingutama.

Madalamatest liigadest on võimalik häid mängijaid leida. Näiteks Raimond Eino, kes küll on Premium liigas varem pallinud, tuli meile poole hooaja pealt Saku Sportingust keskväljale ja mängis oma koha väga hästi välja.

Tingimuste poolest ei saa mitte kuidagi nuriseda, kui aga midagi soovida, siis üks abitreener või üks massöör lisaks oleks ju igati tore.

Mis oli lõppenud hooajal sinu jaoks kõige keerulisem asi?
Kahtlemata 0:1 kodukaotus Harjule. Sellest jäi meile nii mõru maik suhu ja paistis, et selle pealt see kolmas koht meil läks, ent Igoril õnnestus meid sellest august välja tirida, sest hooaega oli päris palju veel mängida.

Õnneks saime sellest kaotusest uue kogemuse sel näol, et me polnud varem kunagi nii tihedat kaitseblokki üritanud lahti muukida. Tavaliselt on Vaprus see tiim, kes ise kaitseb tugevalt ja siis ülemineku pealt proovib realiseerida.

Eesti naiste koondise kaaspeatreener Sirje Kapper, kes on ühtlasi sinu abikaasa, andis eelmise aasta lõpus teada, et tema teekond Tammeka naiskonna juhendajana lõppeb. Mullu pidite hakkama saama nii, et sina tegutsesid Pärnus ja tema Tartus. Kui raske see teie jaoks oli?
Elasime kuus aastat koos, mullu sai järsku meie vahemaaks kaks ja pool tundi sõitu – see on igale suhtele tõsine proovikivi. Kui mul oli puhkus, siis temal oli koondis, kui tal oli puhkus, siis minul oli kõrgliiga. Oli väga keeruline kusagile koos minna.

Me abiellusime suvel ja ma ei tea ühtegi paari, kes kohe pärast abielu elavad jälle lahus, pigem on ju vastupidi. (Naerab).

Eks me telefoni teel suhtlesime omavahel nii palju kui vähegi võimalik. Mida aeg edasi läks, seda raskemaks see olukord vaimselt muutus. Minu jaoks väga oluline kass Rondo oli samuti Tartus ehk ma olin selles plaanis Pärnus täiesti üksi.

Õnneks ei sea Sirje praegune põhitöökoht talle enam piire, kus ta parasjagu elab, mistõttu saame jälle koos olla.

Kui palju Sirje sulle jalgpalli osas erinevaid näpunäiteid jagab?
See on meie puhul paratamatus, sest mõlema jaoks on jalgpall A ja O. Sirje on mind kõvasti aidanud ja samuti palju kritiseerinud, mina olen teda aidanud ja ka teda kritiseerinud – natuke piitsa ning natuke präänikut. (Naerab).

Lõppude lõpuks oleme nüüd ju abielus, mistõttu tuleb teineteist toetada nii kergetel kui ka rasketel hetkedel. Sirjel oli vahepeal koondisega keerulisem moment, kus mina pidin teda toetama, hooaja algul oli mul raskeid olukordi, mil Sirje suutis mind sütitada. Tahame, et meie mõlema karjäär oleks edukas.

Arvan, et Sirje vajab erilist tunnustust, sest tema oli esimene peatreener, kelle käe all lõpetas Tammeka esindusvõistkond kõrgliigahooaja medaliga. Olen näinud, kuidas Sirje on sinna naiskonda kuuluvate mängijatega aastaid tööd teinud, neist tüdrukutest on ju tänaseks saanud koondislased. Täiesti utoopiline mõelda, et see mängija läks lapsena Sirje juurde trenni ja nüüd on tema käe all Eesti naiste koondises.

Kui ma Tartus mängisin, siis olin nendele tüdrukutele mentor ja viisin läbi ka eratrenne, et nende arengule tõuge anda. Sellepärast jalgpall nii vägev ongi, et me teisi aidates tunneksime heameelt, kui neil läheb hästi. Olen veendunud, et vähemalt neli Tammeka mängijat võiksid teha sammu edasi välismaale.

Sulle vaatab passist vastu vanus 29, mis on jalgpalluri jaoks ideaalne iga. Mis on sinu ambitsioon, kuhu sa tahad veel oma karjääris jõuda?
Kindlasti on selleks varem mainitud 10 ja 5 või 5 ja 10, kuid veel on minu ambitsiooniks mängida klubis, kes tuleb Eesti meistriks. Kas mul on piisavalt kvaliteeti või oskusi, et tulla Eesti meistriks, seda saab iga inimene ise otsustada. Mis rollis ma Eesti meistriks tulen ... seda näitab aeg.

Ehk sa oleksid nõus tulema Eesti meistriks ka varumängijana?
See ei omaks minu jaoks tähtsust, mina ajan taga meistritiitlit. See on minu utoopiline eesmärk. Mõistagi sihin ka välismaale, aga sinna jõudmine on vanuse tõttu raskendatud. Kui võimalus tekib, olen avatud kõike kuulama. Teen tööd kuni profikarjääri lõpuni.

Suurima eesmärgi täitsin koondisedebüüdi näol 2018. aastal, kui sain esindada Eesti U23 koondist. Toona mängisime Londonis Inglismaa eakaaslaste vastu ja me kaotasime 0:1, kuid see oli minu jaoks kõige õnnelikum hetk, sest ma sain kanda koondisesärki. Juba noorena seadsin sihi, et ma tahan ükskõik millisel tasemel koondist esindada.

Kaua sa enda arvates jaksad kõrgtasemel jalgpalli veel mängida?
Kõik oleneb sellest, kuidas ma suudan oma keha vormis hoida ja kui palju tuge ma meeskondadelt saan. Ei tahaks välistada numbrit 35, aga palju sõltub ka eesootavatest hooaegadest.

Jalgpall on ülikihvt. Mind ajab marru, kuidas inimesed eeldavad meilt ulmeasju. Meil on jalgpalliväljakud, meil on mängijad ja osad jalgpallurid on paremad kui teised. Meil pole vahet, milline ilm on õues, sest me jookseme platsile iga ilmaga.

Soovin, et kritiseerijad mõistaksid, et Eestis ei mängita jalgpalli raha pärast, vaid selle emotsiooni nimel, mida suudetakse inimestele pakkuda. Teeme endast kõik, et nad tuleksid oma tavaelust ja rutiinist välja seda spordiala nautima. Meie jaoks pole oluline, kas tribüünil on 300 või 3000 inimest, sest me väärustame kõiki, kes kohale tulevad.

Paljud mehed mängivad vutti poolhobina töö või kooli kõrvalt. Kahte asja ongi raske teha, aga me tegeleme jalgpalliga, sest meile lähevad korda pealtvaatajad, emotsioonid ja armastus selle mängu vastu.