Kätte hakkab jõudma jaanuari keskpaik ja mullu siinseid väljakuid valitsenud Rauno Sappinen on endiselt Eestimaal. Samas räägitakse - ja on raske vastu vaielda -, et ründajal oleks aeg uutel jahimaadel jalga proovida.

Sappineni puhul ei räägi me ainult ülivõimsast statistikast, vaid ka sellest, et Premium liiga lahjenenud supis jääb vähemalt sel hooajal tugevaid mänge vähemaks. Ja hoos Sappineni ei suutnud tabeli tagumine ots pidurdada juba mullu. 

Toome siia kõrvale võrdluse Andres Operiga, kes siirdus Taani mõned kuud enne 22. sünnipäeva - Sappinen jõuab sama vanuseni jaanuari teises pooles. Isegi kui talvel välisklubi leidmata jääb, võib mürki võtta, et suvel Sappinen ikkagi läheb.

Eesti jalgpalli seisukohast on see kahtlemata tervitatav, aga Flora värskele peatreenerile Jürgen Hennile püstitab Sappineni lahkumine suurima võimaliku väljakutse. Teise tõenäolise mineja Joonas Tamme tähtsust ei tohi alahinnata, aga keskkaitse mehitamiseks on maja-siseselt kandidaadid, kellel Premium liiga kogemust piisavalt ja kes võimalust ootavad (loe: Märten Kuusk, Marco Lukka);  on kodumaal häid keskkaitsjaid, kes ei kuulu tänase päeva seisuga ühelegi klubile (loe: Artjom Artjunin, Vladimir Avilov); ja jääb Madis Vihmann ehk täita tuleb vaid pool paarist.

Kui aga Sappinen läheb? Möödunud hooaja tuttavatest nägudest on Hannes Anier juba klubist lahkunud ja Mark Anders Lepik saab septembris alles täisealiseks. Taliturniiri avamängus täitis seda rolli poolaja jagu Erik Sorga, kes ei ole piisavalt stabiilne-efektiivne, nagu ka duubli teine tuntum nimi Henri Järvelaid. Hallis teisel poolajal tipuründajana mänginud Kristjan Kask ei ole veel lihtsalt valmis.

Ei saa välistada, et Flora võiks koha täitmiseks vaadata välismaa poole, kuid kõrvaltvaatajana tundub, et need ajad on pigem minevikku jäänud. Flora filosoofia kohustab oma noortele võimalust andma ja väljast mängijaid tuues ei ole suuri riske võetud - Sakari Tukiainen ei olnud halb ründaja, aga ei pannud ka kedagi suu ammuli vaatama.

Jõuame mõtteni, mis mind üldse kirjutama ajendas - aasta tagasi Tartu Tammeka vormi Flora oma vastu vahetanud Martin Milleri esimene hooaeg oli igasuguse kahtluseta edukas, kuigi mõneti ootamatu. Tartus õppides ja elades puutusin Milleri esimestel kõrgliigaaastatel Tammekaga rohkem kokku ja ülikoolilinnas teati teda poolkaitsjana, kes võimeline tegutsema positsioonidel kaheksa-kümme, vajadusel ka kuus.

Arno Pijpers nägi mehes aga ääreründajat ja hästi nägi - kindel põhiroll, kümme väravat, esimene meistritiitel, koondisekutse valikmängudeks, esimene koondisevärav ... Paljude üllatuseks sobis Millerile ääreründaja roll kui valatult. Kiiruslikud võimed avaldusid varasemast selgemalt ja oskus õigel ajal õiges kohas olla kuulus vaieldamatult Milleri repertuaari.

Lisame kompotti oskused, mida nägime Milleri Tartu-päevil keskväljal - mängu lugemine ja mõistmine, väljaku nägemine, lühike ja pikk sööt, tehnika on elemendid, milles Miller vähemalt Premium liiga tasemel väga hea on - ja saame kokku mängija, kes võiks edukalt tegutseda ka tipuründajana, vajadusel n-ö valeründajana, kui soovite. Ka gabariitidelt on Miller Sappineniga üsna ühte auku, kuigi kehaliselt (veel) mitte nii tugev. Ka Sappinen lõi Premium liiga ukse esmalt lahti number kümnena.

Milleri uue positsiooni teooriat toetab ka Flora komplekteerimine. Kuus ja kaheksa on sisuliselt sama täidetud kui möödunud hooajal; number kümne peal konkureerib Zakaria Beglarišviliga Herol, kes osalt peab ilmselt leppima kohaga äärel (kus ta juba Taliturniiri avamängus poolaja mängis); ääri mehitavad Heroli kõrval Rauno Alliku, möödunud hooaja sisuliselt vahele jätnud Maksim Gussev, aga ka Järvelaid ja Sorga. Äärele on üritatud sobitada ka Roman Sobtšenkot ja värskelt on õhku kerkinud Frank Liivaku küsimus.

Kõigist nimedest tundub just Miller olema kõige tõenäolisem Sappineni saabastesse astuja. Kui kompotti lisada võimalus, et Andres Operist saab Flora abitreener ehk õpetussõnu jagaks Eesti oma ala parim, võib Millerist saada Premium liiga järgmine järgmine suur komeet. Mees, kellel on kostjavassiljevlikud eeldused keskväljal dirigeerimiseks ja indrekzelinskilik nina väravate peale.

Tõsi, poolteist kuud enne hooaega väljakul kohti jagama hakata on ennatlik. Ehk ei lähe ka Sappinen kuskile. Aga kui pusletükid nii klikivad, kuulsite seda siit esimesena.