Ja hobuseraud tõigi viimaks õnne (6)
Üheksa aastat kestnud ootuse järel taas Rootsi meistriks kroonitud AIK seekordset triumfi jääb saatma üks lõikavalt valus kaotus ja ühe ootamatu kangelase esilekerkimine. Allsvenskan ei vea draamahuvilisi kunagi alt.
Möödunud aasta märtsis saavutas Stockholmi suurklubi AIK peatreener Rikard Norling ühe väikese võidu, mis jäi suures plaanis märkamatuks, kuid millest pidi saama üks tema karjääri erilisemaid. Tal õnnestus veenda rootslasest isa ja filipiinlannast ema perekonda sündinud noort keskkaitsjat Jesper Nyholmi Aasia saareriigi koondisekutsest loobuma. "Näe samamoodi vaeva, nagu sa oled siiani teinud, ja Rootsi alaliit ootab sind õige pea sooja kallistusega," ütles Norling Nyholmile.
Nende sõnade toel kerkis Nyholm 23-aastasena üheks klubi põhimeheks ja uue hooaja alguseks oli tal silme ees kaks eesmärki. Esiteks, aidata AIK üheksa aastat kestnud ootuse järel taas Rootsi meistriks. Teiseks, Norlingi ettekuulutus täide viia.
Mõnikord harva võib raske vigastus mõjutada lausa kahte karjääri. Kannatanu armid on peenikeste joontena nahal kõigile nähtavad ka aastaid hiljem; meeldetuletus sellest, kui ebaaus võib maailm mõnikord olla; ränkraskest vaevast, mida on tagasituleku nimel nähtud. Põhjustanu armid on peidetud sügavamale ja vajavad teistsuguste spetsialistide hoolt. Kahetsus kõrvetab, sest hiljem ei saa enam midagi muuta.
Mõneminutilist videot on ebameeldiv vaadata, mitte ainult seetõttu, et ükski ühes tükis jalg sellise nurga all painduda ei saa, aga ka süütunde pärast, mis on Michael Omohi näkku ja kehakeelde kirjutatud nii jõuliselt, et ekraani sõrmega puudutades võib seda peaaegu tunda. Nad olid soojendusel rääkinud, koos naernud. Tunnelist kõrvuti väljakule jalutanud. Üksteist emmanud ja edu soovinud. Omoh saatis kanderaami üle Friends Arena muru otse riietusruumi ja jäi seal kiirabi ootama. Parameedikud ei lubanud tal haiglasse kaasa sõita, kuigi Örebro poolkaitsja avaldas selleks tungivat soovi. "Ta on mu sõber ja ma murdsin ta jala," rääkis Omoh vahetult pärast märtsikuist karikamängu Rootsi meediale. "Kui ma oleks punase kaardi asemel saanud kollase, oleksin küsinud vahetust. Mul on halb olla. Ma ei saa selgelt mõelda. Homme sõidan tagasi Stockholmi teda haiglasse vaatama."
Omoh pidi taaskohtumist ootama enam kui kaks ja pool nädalat.
***
Uudist oli raske vastu võtta kõigi klubiga seotud inimeste jaoks, eriti emotsionaalseks muutis see peatreener Rikard Norlingi. "See on meie jaoks šokk," tõdes Norling AIK kodulehele ilmunud avalduses. "Loomulikult on hea, et me selle avastasime, aga praegu on rõõmu tundmiseks veel liiga vara. Minu jaoks on Nisse alati olnud AIK meeskondade nurgakiviks. Nägin teda esmakordselt, kui ta oli 14-aastane ja vanemad sõidutasid teda trenni. Nüüd on ta 38-aastane ja ise kolme lapse isa. Ma näen tema silmadest, et see otsus tuli tema jaoks liiga ootamatult." Veel kaks kuud pärast saabaste varna riputamist rändas Johansson Karlbergis asuvas treeningkeskuses ringi nagu rahutu kummitus, kuni otsustas lõplikult olukorraga leppida.
Rootsi meedias on Wesström oma laiaulatusliku haarde tõttu saanud omamoodi legendiks ja nii mõnigi arvab ilmselt, et mees võiks läbirääkimisi pidada vanakuradi endagagi. Nelja aasta eest aitasid Wesströmi kontaktid tal ühendust võtta David Beckhamiga ja kuigi viimati PSG-s mänginud Inglismaa legend oli ametlikult karjääri lõpetanud, oli ta pakkumistele jätkuvalt avatud. Teiste seas käis tema ukse taga näiteks River Plate. Wesström nägi oma momenti ja pakkus Beckhamile võimalust tungida Skandinaavia turule. Nagu ta on ise öelnud, on kõik Wesströmi otsused "alati tehtud sportlikust printsiibist lähtudes, mitte naljakate mütside müümiseks". Ja Beckham oli AIK-ga liitumisele tõesti ootamatult lähedal. Lõpuks otsustas ta siiski pühenduda oma tulevasele MLS-i meeskonnale Miamis. "Tema kaotus," naeris Wesström Rootsi meedias.
Veebruari lõpus naasis AIK Stockholmi, taskus karikasarjas saadud raske võit kolmanda divisjoni klubi Oddevoldi üle, luuni külmunutena, sest temperatuurinõel näitas tol õhtul Lääne-Rootsis nelja miinuskraadi. Wesströmile ja Norlingile jäi silma Oddevoldi keskkaitsja, pikk, juuksed viikingiharjas, lühikeste varrukatega. Hiilgava vasaku jalaga. Kriisiolukorras langetasid mehed otsuse just tema kasuks, kuigi võimalusi oleks olnud teisigi. Üleminekuakna viimasel päeval sai 29 000 eurot maksnud 26-aastasest amatöörist Robin Janssonist AIK mängija. Kaks nädalat hiljem astus ta Rootsi suurimas derbimängus Djurgardeni vastu Friends Arenale 30 000 silmapaari ees.
Kaks esimest nädalat haiglas möödusid Jesper Nyholmi jaoks justkui vaadates kaleidoskoopi, milles mälupildid muutuvad sujuvalt kellegi teise poolt kinnitust saanud faktideks. Karolinska haigla kõrva-, nina-, kurguosakond, mitte ortopeediapalat. Teadvusel. Ei ühtegi arsti. Jälle teadvusel. Esimene operatsioon. Teine operatsioon. Kolmas operatsioon. Jälle teadvusel. Öine kohutav lehk ja maitsetu lagritsakomm. Paanika. Jälle ei ühtegi arsti. Infektsioon võis põhjustada sepsise? Sepsis. Neljas operatsioon. Viies operatsioon. Kuues operatsioon. Jälle teadvusel. Kus kurat on arst? "Sepsisesse võib surra iga neljas". "Sa ei mängi enam kunagi jalgpalli". Seitsmes operatsioon. Kaheksas. Üheksas. Selleks ajaks, kui Michael Omoh teda vaatama lubati, oli Nyholm koos vanematega kahel korral pidanud otsustama, kas valida operatsioon või lasta jalg amputeerida. "See ei ole sinu süü," kinnitas Nyholm Omohile.
Örebro mängule järgnenud kohtumises tulid AIK mängijad väljakule Nyholmi nime ja numbriga soojendussärkides, kõhul kiri "me oleme sinuga". Ultrafännid Friends Arena põhjatribüünil hoidsid käes suurt plakatit kirjaga "För Nisse & Jesper!". Viha juhtunu vastu kannustas kõiki.
Paar päeva enne seda, kui AIK Djurgardeni vastu palli mängu pani, oli Nyholm äsja haiglast pääsenud ja istus Expresseni ajakirjaniku Anel Avdiciga rehabilitatsioonikeskuses. Ta oli jalgadest kaotanud kaheksa kilo jagu lihasmassi ja tema päevane rutiin koosnes 47 erineva arstirohu manustamisest. Intervjuu lõpus oli tal Avdicile lootusrikas küsimus. "Huvitav, kas nad lubaksid mul põhjatribüünile ratastooliga veereda?"
"Vaatame Jesperile alt üles, sest ta on jätkuvalt positiivse ellusuhtumisega," rääkis Stockholmi jalgpalliportaalile Fotbollsthlm AIK kapten Henok Goitom. "See olukord on täielik pask! Ta ei ole kunagi kellelegi halba tahtnud. Miks see temaga pidi juhtuma? Me korraldame palju üritusi ja tahame, et Jesper, Nisse ja ka Robert [Lundström] neist osa võtaksid, sest nad on jätkuvalt osa meeskonnast. Igaüks neist saab meid kuidagi inspireerida. Kuidas saame meie aidata? Kui oled vigastatud, on lihtne koju jääda ja end isoleerida. Me sunnime [Jesperit] meiega tulema. Me tahame, et ta saaks end tunda meeskonna osana, põgeneda oma praegusest argipäevast."
Goitom on AIK-s teisel ringil, selja taha jäänud kogemused Udineses, Murcias, Almerias ja Getafes jagunevad seinast seina. Aga 34-aastasena on AIK klubimaja vahetus läheduses sündinud Eritrea koondislane kümnetelt erinevatelt meeskonnakaaslastelt ammutanud palju. "Jalgpalli mängimine ei ole töö. Kui sa oled väikesest peale profikarjäärist unistanud ja saad seda viimaks igapäevaselt teha, ei mõtle sa millelegi muule. Kui see kaob, küsid endalt: "kes ma olen, kui ma pole jalgpallur?" Ma olen kindel, et seda mõtleb ka Jesper: "kui ma ei saa olla jalgpallur Jesper Nyholm, siis kes ma olen?" Me peame talle andma midagi positiivset. Peame seda tegema tema nimel."
Tol pärastlõunal alistas AIK vana rivaali 2:0 ja püsis järgmised 15 mängu kaotuseta.
Robin Janssonil ei tuleks pähegi öelda midagi nii labast nagu "ühe mehe õnnetus on teise mehe õnn". See ei ole tema loomuses. Ometi on ta teadlik, et kui Nyholmi ja Johanssoniga poleks nii läinud, ei oleks tema AIK-s. Loogiliselt mõeldes on raske näha, kuidas see üldse juhtus. 3000 elanikuga Lääne-Rootsi linnakeses Bengtsforsis kasvanud Jansson kolis 15-aastasena Göteborgi, et liituda Häckeni noortetiimiga, aga samal ajal nautis Jansson ka maailma väljaspool jalgpalli; sõprade seltskonda, hiliseid õhtuid kesklinnas. Kaua magamist. Tal ei õnnestunud esindusmeeskonna uksele koputada ja varsti otsustas noormees asjad pakkida ja tagasi Bengtsforsi minna.
"Ma ei loobunud jalgpallist, aga olin veendunud, et tippliigadesse ma enam ei jõua," sõnas Jansson Fotbollsthlm-ile. Bengtsforsi eest hakkas ta mängima tugevuselt Rootsi seitsmendas liigas ja leidis peatselt töö kohalikus hobuseraudu tootvas tehases. Kaua magada armastanud kaitsja ärkas nüüd igal hommikul kell kolmveerand kuus, sõitis raudu sepistama ja mängis õhtuti mõnikord vutti ka. Nii möödus neli aastat. Oddevoldile sellest piisas, et Jansson möödunud aasta alguses kolmandasse divisjoni meelitada.
AIK huvi tuli mehe jaoks loomulikult suure üllatusena, aga üleminekuakna viimasel päeval polnud otsustamiseks antud palju aega. Ega seda poleks vaja olnudki. Allsvenskanis mängimisega täitis Jansson oma elu suurima unistuse, mille ta ise oli juba ammu maha matnud. Björn Wesström ja Rikard Norling usaldasid Janssonit, kuigi paljude arvates oli see hullumeelsus. Jansson kerkis oma debüüthooajal proffide seas kiirelt AIK kolmese kaitseliini tugitalaks, juulis andis ta Tarik Elyounoussile hiilgava 50-meetrise resultatiivse söödu ja augustis lõi mees AIK eest oma esimese värava. Viis vooru enne hooaja lõppu oli ta aidanud AIK-l lähima konkurendi Norrköpingi ees saavutada kaheksapunktilise eduseisu.
Rikard Norling on klubitasandil teinud seda, mida Janne Andersson Rootsi koondisega: ühe tähtsa lüli langemise järel on ühiselt toibutud ja edasi mindud. Indiviidid on teed andnud meeskonnale. On tähelepanuväärne, et Rootsi parima jalgpalluri auhinna võitis eelmisel nädalal Victor Lindelöf. Suurest AIK perest räägivad nii Goitom kui Elyounoussi, Jansson kui Nyholm, Wesström kui Enoch Adu.
Neist viimane teenis Allsvenskani eel-eelviimases voorus Östersundi vastu juba neljandal minutil punase kaardi, mängus, millele eelnenud kolm oli AIK viigistanud ja Norrköpingu ohtlikult lähedale lubanud. Kas tõesti pidi muidu niivõrd suurepärase hooaja teinud poolkaitsja libastumine tähendama tiitlist suu puhtaks pühkimist? AIK mängupäeva videos meenutab Adu mulle Michael Omohit; süütundest puretud, õlalepatsutusi saatmas kibedad pisarad. Kahetsus kõrvetab. Meeskond pidas vastu ja võitis mängu 2:1. Sel pärastlõunal polnud ühtegi AIK meest, kes oleks Adu tugeva kallistuseta jätnud. "Kas sa armastad mind?" küsib Elyounoussi Östersundi pisikes riietusruumis Adult naerdes. "Armastan," vastab Adu.
Korduskohtumiseks sõitis AIK Djurgardenile külla üsna hooaja lõpus, 21. oktoobril. Ka seitse kuud hiljem pidi Jesper Nyholm vaeva nägema, et staadionile pääseda. "Närvid on nii palju kahjustada saanud, et tavaliste jalanõude kandmine on üsna valus," räägib Nyholm Aftonbladeti ajakirjanikule Erik Nivale. Aga see motiveerib teda, sest vähemalt tunneb ta nüüd jälle oma jalga. Paar päeva enne derbit, kus Nyholm sai meeskonda riietusruumis toetada, käis ta Püha Görani haiglas oma lühikese karjääri 11. operatsioonil. Novembri viimastel päevadel ootab teda röntgen ja kui pilt on lubav, võib ta jälle sörkima hakata. Ennast ei ole mõtet petta. Võimalused profikarjääri jätkamiseks - vähemalt sellises tippklubis nagu AIK - on väikesed. "Ühes matšis sõitis vastane minu kohal mängivale Robin Janssonile sisse ja ta langes jalast kinni hoides murule," meenutab Nyholm Nivale antud intervjuus. "Ma tundsin seda oma kehas nagu elektrilaengut." Aga tal ei lubata alla anda.
"Meie meeskonnavaim on suurepärane. Ma ei ole kunagi tundnud, et mind oleks unustatud. Nad kuulavad, uurivad, kuidas mul läheb. Nad hoolivad. Henok kutsus mind just välja, aga ma olin päev varem operatsioonil käinud! Aga mul on hea meel, et nad küsivad. Ma olen palju õppinud Nisse Johanssonilt ja nüüd õpin ma palju Henokilt. Oma peas olen ma ikka jalgpallur. Mul on samad unistused ja eesmärgid, mis ennegi."
Kui paslik on see, et hooaja viimases, Allsvenskani tiitli saatuse otsustanud voorus, lõi AIK võiduvärava Kalmari võrku just Robin Jansson? Elyounoussi tsenderdus, Janssoni pealöök - ja AIK tuli meistriks, seitsmendast divisjonist proffide sekka tõusnud mehe hiilgav austusavaldus noorele kaitsjale, kelle koha ta algkoosseisus hõivas. Lõpuks ometi sai vanasõna tõeks ja hobuseraud tõi vähemalt kellelegi õnne. Lõpuvile järel sai viis sekundit meediakuulsust ka Janssoni vanaema, kelle lause "see on minu lapselaps Bengtsforsist, kas te üldse teate, kus kurat Bengtsfors asub?!" jäi saatma AIK rõõmupidu. Võidukarika tõstmise ajaks pani Henok Goitom kaptenipaela Nils-Eric Johanssoni käe ümber ja lubas tal poolelijäänud töö lõpuni viia.
Hooajalõpu auhinnagalal viis Norling koju parima treeneri ja Kristoffer Olsson Enoch Adu ees parima poolkaitsja karikad, Goitom jäi pärast karjääri üht resultatiivseimat hooaega napilt ilma aasta ründaja auhinnast. Pärast sellist aastat jäävad need AIK jaoks ääremärkusteks. On aeg mõelda sõnadele, millega Jesper Nyholm Aftonbladetile antud intervjuu lõpetas: "Nüüd on kõik minu jaoks selge. Ma ei tohi enam mitte midagi enesestmõistetavalt võtta."