Major Tom? Sweet Caroline? Campione 2000? Waka Waka? Freed From Desire? Igaühele oma. Aga fakt on, et muusika mängib jalgpalli suurvõistlustel sageli hoopis tähtsamat rolli kui arvata osatakse.

Kuidas "oma" ära tunda? Linnaväljakutel ja tänavatel tuleb MM-ide ja EM-ide ajal sageli minna lihtsalt laulu suunas. Igaühel, kes end vähegi jalgpallis tegijaks peab, on mõni oma lugu, mis ikka ja jälle üles võetakse. Käimasolev turniir pakub küll ohtralt ameerikalikku kitši ja üle-võlli-teatraalsust, kuid vähemalt ühega on korraldajad siiski täppi pannud.

Nimelt paluti kõigil osalevatel koondistel saata turniiri eel paar pala, mida väravalöömise ja võiduka lõpuvile järel staadioni kõlaritest mängitada. Alati saab kasutada E-Type'i sajandivahetusest pärinevat legendaarset "Campionet" või rahva veidi värskemat lemmiklast, Gala lauldud ja kümne aasta tagusel MM-il ajaloo fonoteegist ootamatult välja hüpanud lugu "Freed From Desire", mis on eriti kergelt iga koondise kangelasele suupäraseks mugandatav. Aga tahaks ju huvitavamalt!

Originaalsus maksab omajagu ning seda on MM-i esimesed päevad juba tõestanud. Näiteks sakslased edastasid korraldajatele väga selge valiku - kui lüüakse värav, peab kõlama Peter Schillingi "Major Tom", kui aga mäng on võidetud, pandagu mängima Die Toten Hoseni "Tage wie diese". Kolmanda palana valiti välja Herbert Grönemeyeri "Zeit, dass sich was dreht", mis oli 20 aasta taguse Saksamaal peetud MM-i ametlik tunnuslugu ning peaks seeläbi samuti häid mälestusi tekitama.

Seejuures jääb vähemalt mulle mulje, et parimaid jalgpallilaule ei saa endiselt kellelegi ametlikult ette kirjutada. Neid loob ja tõstab parnassile enamasti jalgpallipublik ise. Vahel läheb muidugi ka korraldajatel täppi, nagu kinnitab näiteks Shakira surematu "Waka Waka". Kuid ehkki järgnenud turniiridel on proovitud nii- ja naapidi, pole üle aastate kestvat hitti sündinud. Tänavu anti ülesanne uuesti Shakirale ja võeti kampa ka Burna Boy, aga mis seal salata - ehkki tulemus on märksa parem kui mõnel varasemal turniiril, pole koopia kunagi sama hea kui originaal.

Austraallastel on vedanud

Et lugu muutuks riigi ja koondise sümboliks, läheb muidugi vaja ka lihtsalt aega. Kui Men At Worki legendaarne "Down Under", mille saatel austraallased pärast Türgi alistamist Vancouveris pidutsesid, oleks ilmavalgust näinud tänavu, ei seostaks me seda kindlasti praeguseks nii automaatselt Kängurumaaga. Nüüd tabasid juba esimesed taktid aga naelapea pihta ning midagi muud olnuks Austraalia juubeldamise taustaks isegi raske ette kujutada.

Täpselt samamoodi toimib mehhiklaste "La hija del mariachi", kusjuures selle loo täpset nime oskavad ilmselt öelda vähesed, aga seda hetkega Mehhikoga seostada küllap kõik. Muide, kui korraks veel austraallastest rääkida, siis väravamuusika puhul taipasid nad seekord parandada nelja aasta eest tehtud andestamatu vea. Kui Kataris jäeti AC/DC "Thunderstruck" muusikavalikust sootuks välja (kes ja kus selle otsuse heaks kiitis ning miks pole temast pärast seda enam midagi kuuldud ...?), siis nüüd on just see pala nende "väravamuusika".

Kõigile pole austraallaste või mehhiklaste õnne antud, ent nutikamad on ikkagi kõlama pannud mõne kodumaise pala. Lõunakorealisi rõõmustab näiteks seekordsel MM-il värava järel Blackpink, hollandlasi omakeelne versioon Auld Lang Syne'ist, šotlasi The Proclaimers ja brasiillasi nende kodumaal spetsiaalselt selleks turniiriks loodud MM-i tunnuslaul. Noomiva sõrmega võib siinkohal näidata seevastu näiteks šveitslaste või tšehhide poole - mis mõttes on teie valikud lihtsalt "Freed from Desire" ja "Seven Nation Army"? Kas kujutlusvõimet tõesti üldse pole?!

Kuid seni MM-il kõlanud lugudest suurim potentsiaal näib olevat Bosnia ja Hertsegoviina "esindajal" Dubioza kolektivil, kes sai valmis pooleldi naljalaulu "Take me to America". Minut ja viiskümmend sekundit klounaadi, mille sõnadest keegi peale bosnialaste enda aru ei saa, aga mille refrään saavutas teatava kultusstaatuse juba enne turniiri algust. Iseenda mitte ülemäära tõsiselt võtmine väärib alati kummardust!

Eestiski on viimaste aastatega lõpuks pihta saadud, et rahvuskoondise mängude eel kõlagu staadionil eestikeelsed Terminaator, Taukar, Smilers ja kas või Põhja-Tallinn, ent mitte muusika, mis tekitab soojenduse ajal mõnusa tuttavliku tunde ka külalismeeskonna mängijates. Kodu olgu kindlus - ja kodutunnet saab tegelikult väga lihtsasti luua ka teisel pool ookeani.