Üks minu esimesi jalgpallimälestusi pärineb USA-s peetud MM-ilt. Finaalmängust, kuigi õigem oleks öelda, et iseenda matšist unega (kellele ma kaotasin). Aga kui ma penaltiseeria lõpus vanema venna räuskamise peale toibusin ja nägin, et Brasiilia oli võitnud, siis ütlesin ma "jess!" ja tegin näo, nagu oleksin terve mängu ärkvel püsinud.

Miskipärast, ilmselt silmapaistvate kollaste särkide tõttu, olin toona tõesti Brasiilia poolt, aga veelgi arusaamatum oli seitsmeaastase põngerja sisemine sund poole ööni teleri ees kannatada (vaatan nüüd, et see mäng pidi lõppema rohkem kui tund pärast südaööd).

Sama arusaamatul kombel veedan ma nüüd, 32 aastat hiljem, terve öö teleri ees, et vaadata otsepildis Haiti-Šotimaad ja teisi unelmate vastasseise. Kahjuks on selge, et maksimumprogrammi ma kaasa teha ei jõua, aga seadsin enda lati poolele kõrgusele ehk 52 kohtumise peale.

Miski minus hellitab iga suurturniiri algfaasis lootust, et äkki õnnestub ikkagi ära vaadata kõik mängud. Olgu, grupiturniiri viimase vooru üheaegseid mänge eraldi vaadata ei tahakski, need on ju päris nupust nikastanutele.

Aga miks? Mis on see, mis tõmbab suurturniiri ajal kogu maailma magnetina teleri ette, ka sellistes riikides nagu Eesti, mis ei ole ise kunagi MM-ile pääsemisele isegi lähedal olnud?

Eks jalgpall olegi üks erakordselt vaatemänguline ja telegeenne spordiala, kuid mulle tundub, et peamiseks tõmbenumbriks on just tippjalgpalli ümbritsev hullus ja soov sellest osa saada. Rohkem kui mäng, suurem kui elu ja muud sedasordi liialdused mõjuvad realistlikena, kui sajad tuhanded inimesed teleekraanil paistavad seda kõike koos sinuga uskuvat.

Meenuvad 2002. aasta MM-finaalturniiri ajal jooksnud reklaamid, mis rääkisid futboliidist kui ravimatust haigusest. Rääkimata sellest, et meie enda koondise fänniorganisatsiooni nimeks on Jalgpallihaigla. Jalgpall ei ole selle kummardajate jaoks lihtsalt ajaviide või toode, ratsionaalsest tegevusest rääkimata, see ongi puhas hullumeelsus!

Kaugel fännil on võimalik tunda end osana sellest hullusest, kehastudes enda keskkonnas äärmuslikuks jalkahaigeks, vaadates otsast lõpuni kõiki mänge, karjudes teleri ees, proovides nähtut hoovis järele teha, targutades taktikalistel teemadel ja ajades oma lähedased selle kõigega teistmoodi hulluks.

Kui suurturniiri globaalne vaatemäng kujutab jalgpallihulluse tulipunkti, siis selle kauged kummardajad moodustavad kohalikud kolded, mis võiks omakorda toita sealseid jalgpallikultuure.

Aga kui palju on täna selliseid hulle, kes jaksavad vaadata 104-mängulist turniiri täispikkuses? Kes soovikski seda teha (peale juba lootusetult haigete), kui mängud on kõikuva tasemega, neid hakivad kohustuslikud reklaamipausid ja avaviled lükkuvad edasi tilulilu tõttu, millel pole jalgpalliga midagi pistmist?

Ning kui turniiri grandioossete mõõtmete ja FIFA ahne piletipoliitika tõttu ei vaata pahatihti tribüünidelt vastu mitte taltsutamatu kirg, vaid leigevõitu publik ja glamuursed vipid, siis kust peaks nakkuse üles korjama uued potentsiaalsed haiged?

Selline lähenemine purjetab jalgpallifännide hulluse peal, aga lüpsab seda igal võimalusel rahaliselt, saagides oksa, millel ise istub. Või kas MM suudab ka steriliseeritud vaatemänguna maailma endistviisi köita?