Kui kõik läheb plaanipäraselt, saab Eesti naiste koondise väike, aga vägev "sajaliste" seltskond peagi seitsmenda liikme. Kaitsja Kelly Rosen on jätnud selja taha klubihooaja, mida ta ise peab senise karjääri üheks raskemaks, ent just koondisemängudele mõeldes seda kasulikumaks.

Flora naiskond tuli sel hooajal juba kaheksandat aastat järjest Eesti meistriks, aga kui keegi arvab, et teekond tiitlini oli järjekordne lust ja lillepidu, siis Rosen kinnitab: kaugel sellest. Pärast aastaid Aleksandra Ševoldajeva käe all võtsid naiskonna juhendamise talvel üle Ljubov Maksimova ja Reivo Vinter, kuid viimane püsis ametis väga napilt. Päris pikalt kestis seetõttu aeg, kus Maksimova sai tuge vaid väravavahtide treenerilt Mattias Traublumilt, alles hooaja teises pooles liitus tiimiga Magnus Rosen ja lõpuks ka Karl-Sander Eensoo.

Ent raskused, teadagi, karastavad. Äsja 30-aastaseks saanud koondise raudvara on õppinud kõike kogetut positiivseks pöörama. Lootusrikast pilku tuleb säilitada ka Eesti naiste jalgpalli tulevikule mõeldes, ehkki tänavu jättis kõrgliigahooaja pooleli Ararati naiskond ja aasta lõppedes taandus sealt esiliigasse Tartu Tammeka. Alaliidus tüdrukute piirkondlike treeningute projektijuhina töötav Rosen valutab ametist tulenevalt mõistagi praeguse seisu pärast omajagu südant, aga näeb samas, et järelkasvu on tulemas.

Ning Rosenit ennast innustab jätkama veel üks siht. See oli vahepeal oli küll muutumas vaat et kammitsevaks kinnisideeks, kuid on nüüdseks mosaiigis õigele kohale asetunud. Laupäevases maavõistluses Leedu vastu väljakule jooksmine märgiks tema 97. koondisemängu. Sajani on seni jõudnud Eesti eest vaid kuus naist, Rosen oleks seitsmes. Ja kaheksa Eesti meistritiitlit ei pea ju samuti veel lage tähistama ...

Kelly, palju õnne nii äsjase sünnipäeva kui ka veel kord tiitli puhul! Kuigi – kas meistriks tulemine juba rutiiniks ei kipu muutuma?
Aitäh! Teiste jaoks vist kõrvalt vaadates jah ... Minu jaoks mitte. See hooaeg oli vaimselt minu jaoks üks raskemaid. Nii palju muutusi oli – just väljaspool platsi. Alustasime ju Reivo ja Ljubaga, vahepeal olid Ljuba ja Mattias kahekesi. Siis tuli mu vend appi, hooaja lõpuks ka Eensoo, kes sai vist kuu ajaga Eesti meistriks. (Naerab.) Ei teagi, kas keegi on varem nii lühikese ajaga üldse Eestis meistriks tulnud!

Tabelis oli Flora ja Saku vahe lõpuks ikkagi 20 punkti. Mis selle aasta siiski nii keeruliseks tegi?
Meil oli meeletult palju vigastusi sel hooajal. Äkki 2021. aastal oli samamoodi – aga siis hooaja alguses. Toona oli meil viimane mäng Sakuga viimase vooru rekordpubliku ees, kus 2:1 võitsime. Siis olin ise hooaja alguses vigastatud ja oli tunne, et ma ei saa ju midagi teha. Nüüd oli teistmoodi, sain asja sees olla.

Aga pärast Meistrite liiga mänge oli aeg, kus naiskonna keskmine vanus – need, kellega saime mängida ja treenida – oli ikka väga nooruslik! Jälle uus olukord ja selles mõttes väljakutse, aga mulle kaitsjana väga meeldis. Ma sain väga palju rohkem kordusi, mida eelnevatel aastatel pole nii palju olnud.

Kõrvalt võib ju tunduda, et kaitsjale sobibki hästi, kui tööd on vähe?
Just, ja siis tuled mängid rahvusvahelisi mänge ja ... Selles mõttes on hooaeg mind väga hästi nendeks mängudeks ette valmistanud. Mu enda esimese hooajapoole vorm oli, ütleme otse, kehv. Ma usun, et see paraneski tänu rohkematele kordustele.

Nii et tiitlite arv peas veel segi minema ei kipu?
Ei! See on hästi selgelt teada. Kaheksa. Järjest. Ilus number!

Kogu aasta oli samas Meistriliigale natuke nukker, sest Ararat loobus poole pealt ja Tammeka taandus nüüd ise Esiliigasse. Mis pilguga sa seda kõike vaatad?
Araratist oli mul selles mõttes kahju, et nad juba hooaja algusest väljaspool arvestust võistlema pidid. Samas on muidugi paratamatu, kui sa mingeid kriteeriumeid ei täida. Meie karika poolfinaal nendega Lilleküla murul oli sel hooajal üks raskemaid mänge! Suur kiitus neile, nad osutasid hooaja alguses kõikidele võistkondadele väga tugevat vastupanu. Kindlasti nõrgestas neid see, et liidrid suvel ära läksid, ja siis tuligi juba kollaps.

Tammeka osas ka – kurb. Muidugi on kurb! Pika ajalooga Meistriliigas olnud klubi ... Aga naiste Meistriliiga tase on tänavu olnud madalam. Kõik mängijad teavad seda. Ma arvan, et ei tee kellelegi liiga, kui nii ütlen. Eks ole näha, kes need kohad täidavad. Või võib-olla on vaja süsteemi muuta? Ei tea, mis järgmisel aastal saab.

Päris ametlikult ja lõplikult pole seda veel kinnitatud, aga kõigi märkide järgi tuleb uueks hooajaks kõrgliigasse Paide naiskond. Sealt on juba juhtkonna tasandil ka välja öeldud, et minnakse kulla peale mängima. Pigem positiivne ambitsioonikus?
Absoluutselt! Samamoodi tuli ju Ararat ja ütles ka, et nad lähevad tiitli peale. Esimesel aastal suutsidki nad üllatusi pakkuda, aga oli veel noorust ja kogenematust. Me ise võitsime neid ka korra väga napilt 4:3.

Rosen jätab tagasihoidlikult siinkohal mainimata, et selles mullu augustis toimunud mängus lõi 90+1. minutil Flora võiduvärava ei keegi muu kui ta ise.

Aga mingites mängudes nad lagunesid. Sel aastal samas tegid jällegi sammu edasi. Ma arvan, et kui nad oleksid saanud tänavu õigetel alustel mängida, oleksid nad küll suutnud esikolmikusse põnevust tuua.

Paide osas – väga äge! Las tuleb keegi ja astub Florale kandadele. Liiga oleks põnevam, see tooks loodetavasti pealtvaatajaid ja võib-olla kunagi ka mõne sponsori ja ... (Muigab.) Et ei ole ainult üks klubi.

Aga ikkagi – Paide tuleks kõrgliigasse otse teisest liigast, sest Esiliigast on raske leida neid, kes sooviksid tõusta. Teeb murelikuks, et mingid trepiastmed on vahelt puudu?
Kuna ma ju ise ka alaliidus töötan, siis kindlasti see puudutab mind lähedalt. Esiliiga ja kõrgliiga tasemevahe on praegu liiga suur. Kuigi Elva näide meil ju on – hooaja lõpus nad suutsid Tabasalut üllatada.

Kogu klubipüramiid peab ikkagi olema ehitatud selliseks, et asi oleks jätkusuutlik. Pärnu Vaprus tuli ju ka II liigast ja sai väga kenasti mitu aastat hakkama. Aga siis selgus, et pealekasvu ei ole. Ja siis on projekt lühiajaline.

Vapruse naiskond liitus Meistriliigaga 2020. aastal, sai kahel järjestikusel hooajal neljanda ja seejärel kuuenda koha, ent pidi tunamulluseks hooajaks moodustama ühendnaiskonna Viljandi Tulevikuga, jäi viimaseks ja langes liigast välja.

Paide puhul on õnneks näha, et neil on oma akadeemia ning jätkusuutlikkus on sellega tagatud. Mis puudutab teisi võistkondi, siis üldist pilti vaadates on jalgpall noorte hulgas tõusuteel. Arvan, et ühel hetkel on meil liigal jätkusuutlikumad ja võistkonnad tahavad tõusta. Hetkel, jah, on vaja veidi kohti täita.

Sul endal, tundub, jalgpalli mängimisest veel isu täis saama ei hakka?
(Rosen muigab.) Ma põnevusega ootan koondisenädalat. Et saaks veel korra täiega pingutada ja siis puhata. Kui ma peaks hetkel otsustama, siis ütleks, et paneks veel edasi. Aga kunagi ei tea. Ega see kliima ... õue ei kutsu, noh!

Aga Pärnu võitis kunagi tiitli ka kaheksa aastat järjest. Tahaks ju paremini. Ja koondise eest on üks ilus number ka päris lähedal.

Kui väga sa selle sajanda mängu peale oled viimasel ajal mõelnud?
Kuskil kuklas on ta kogu aeg olnud. Mingil hetkel muide tundsin, et see pärsib mind ka. Sellega seoses on Kerdu (koondist psühholoogilise poole pealt abistav Kerdu Lenear – K. J. K.) väga palju aidanud mul suunata mõtteviisi ja fookust enda tegemistele. Praegu ma tean, palju mul sinnani jäänud on, aga pole nii, et pean selle numbri täis saama.

Kui 75 mängu täis sai, oli ka aasta lõpp. Tegin ühe aasta veel ja sain aru, et polegi ju enam palju jäänud. Siis hakkas see tunne tekkima, et tegelikult oleks ju päris uhke sellise numbrini jõuda. Aga eesmärk omaette ta ei ole. Teen trenni edasi, kui tervist ja jaksu on. Kui treener paneb mu väljakule ja need mängud täis tulevad, on tore, aga ma ei lähe vägisi kangutama.

Kui kerge või raske on üldse klubihooaja lõpu järel veel koondiseaknaks keskenduda?
Selles mõttes pole meie jaoks uus olukord, et igal aastal on pärast hooaja lõppu veel üks koondisemäng. Eelmisel aastal oli kaks mängu, esimene oli ... noh, katastroof! Aga tegime väga kiired järeldused.

Eesti kaotas mullu novembri lõpus Ševoldajeva debüütmängus Kosovole 0:8, ent suutis kolm päeva hiljem sama vastase 2:1 alistada.

Leedu on ju uues MM-valiksarjas meiega samas alagrupis. Saad naaaatukene veel tuttavamaks nende mängijatega. Tead ju küll kõiki, aga üks asi on vaadata video pealt ja teine ise nende vastu mängida ja tunnetada, mida ja kuidas nad teevad. Eks see on mõlemale peatreenerile ka huvitav moment – kas avada kõiki kaarte või veidi kavaldada?

Meil on ka päris noor koosseis ja palju uusi tulijaid. Kindlasti on see koht, kus anda neile võimalusi ja tuua nad koondise keskkonda. Võib-olla ka avaldada veidi kiitust selle eest, mida nad on hooaja vältel teinud. Kõik, kes siin on, on teinud hea hooaja ja väärivad kutset.

Kõrvalt näib, et meie noored koondislased on väga ambitsioonikad. Kuidas sulle tundub?
Nad ei oleks siin, kui nad ei tahaks ega pingutaks. Meil on koondises olemas eeskujud, kes on välismaale läinud ja jäänud või siis käinud ühest välismaa klubist teise. Võib-olla see kunagi tundus utoopilisem, aga praegu on väga aktuaalne. Nii et endiselt soovitan – kellel võimalik, minge välismaale!

Eesti ja Leedu maavõistlus saab laupäeval Sportland Arenal avavile kell 14.00. Soccernet.ee näitab mängu otsepildis.