Pühapäevast FCI - Tammeka Premium liiga mängu külastas haruldaselt vähe inimesi. Tõsi, samal ajal Kadriorus ja Hiiu staadionil toimunud mängud olid esmaspilgul oluliselt suurema sportliku või kogukondliku tähendusega. Samas pidid mitmed neist inimestest, kes olid tulnud tuulisele Sportland Arenale, juba teadma, et FCI omanik Andrei Leškin oli otsustanud liita oma klubi linnarivaali Tallinna FC Levadiaga. Miks lõppesid Infonetina tuntud vutiklubi mängud vaid aasta pärast meistriks tulemist ja käputäie inimeste ees? Kas seda oleks saanud vältida?

Kas klubi eesmärk on tekitada fakte või teha ajalugu?

Nagu paljud teised jalgpallihuvilised, vaatasin ka mina vutiliiga viimasele voorule järgnenud pressikonverentsi, kus esinesid Andrei Leškin ja FC Levadia omanik Viktor Levada. Mehed rääkisid, et FCI parimate paladega täiendatud Levadia ambitsioon on tulla Eesti meistriks või jõuda Euroopa liiga põhiturniirile. See sõnum polnud iseenesest uudne. Midagi sarnast on nad rääkinud juba aastaid.

Ma olen alati mõelnud, et sellised eesmärgid on loogilised ja vinged. Samas mõtlen ma ka, et miks need mehed ei räägi ambitsioonist olla oma linnas kõige populaarsem klubi? Või rahva poolt armastatud klubiomanik?

Minu ambitsioon jalgpallijuhtimises on näiteks teha kõik endast sõltuv oma meeskonna/naiskonna/mis iganes valdkonna võidu toetuseks. Sama palju tahan ma aga muuta Tartut ja Eestit paremateks ja ettevõtlikumateks paikadeks ning klubi kogukonda kuuluvaid inimesi tervemateks ja õnnelikumateks.

Võites tühjade tribüünide ees, tekitad sa sellega palja fakti võidust. Kui sa võidad aga klubi armastavate rahvahulkade ees, teed sa ajalugu. Ma tahan, et Eesti jalgpallis tehtaks ajalugu, mitte lihtsalt fakte.

Üksi võidad, üksi kaotad ...

Ma austan Levadat, Leškinit või samuti tippvutist lahkuvat Sillamäe Kalevi presidenti Aleksandr Stardubtsevit. Need nüüdseks keskealised mehed on pannud jalgpalli palju aega, raha, kontakte, küllap tervistki. Ma austan neid, ehkki me ei ole vist päris ühel meelel sellest, millised on ühe jalgpalliklubi edu mõõdupuud.

Selle jalgpalliaasta ehk üks emotsionaalsemaid hetki juhtuski seal Oru hotelli pressiruumis, kui hallineva peaga Andrei Leškin taandus telekaamerate, fotograafide, reporterite ja stream'i vaatajate ees jalgpallist. See mees tõi aastate jooksul Eesti vutti palju ressursse, tema klubisse tulid jalgpalli mängima sajad lapsed. Nüüd aga lõpetas ta oma jalgpalliklubi otse-eetris otsekui lambilülitit vajutades. Tuli kustu, tuba pimedaks. Kõik.

Vaadates neid kahte Oru hotelli laua taga istunud Premium liiga tippklubide, ühtlasi ka suurte noorteklubide omanikku, küsisin endalt ka, et kui nende meeste ümber oleks rohkem inimesi, kas neil oleks lihtsam? Ma saan aru, et Leškin taandub jalgpallist ja teised kaaluvad seda, kuna neil on raske. Kas neil poleks aga lihtsam, kui nad jagaksid seda koormat? Kui nende ümber oleks rohkem inimesi, kes mõtleksid, vastutaksid, otsustaksid ...

Kui organisatsiooni juhtimine sõltub rohkematest inimestest, ei saa selle tõusud ja mõõnad olla nii kiired ja sügavad. Keda ja mis tingimustel on aga Levada, Leškin, Kuno Tehva, Pelle Pohlak jt klubide omanikud valmis nägema enda kõrval juhatuse või MTÜ liikmetena ja spetsialistidena?

Kes juhivad, et tekiks professionaalsus?

"Väsisin ebaprofessionaalsusest. Väsisin asjadest, mis võtsid mu vaba aja ja mille nimel pidin kogu aeg pingutama," oli ehk üks märkimisväärsemaid avaldusi, mille 47-aastane telekommunikatsiooniettevõtja Leškin klubi kadumist kajastama saabunud meedia ees tegi.

Mullu JK Tammekale strateegiat koostades kaardistasin ma põhjalikult, millega tegeleb üks Eesti jalgpalliklubi ehk mille nimel tuleb pingutada. Klubi juhtimise jagasin ma kümnesse valdkonda ehk funktsionaalsesse alasse.* Neisse kuulub omakorda kokku ligi sada alamfunktsiooni ehk regulaarset tegevust. Arvestades, et Tammeka, mida ma strateegia jaoks kaardistasin, on tõusnud treenitavate arvult Eesti kolme kuni viie suurema klubi sekka, ei ole mul põhjust arvata, et teiste kõrgemateks liigadeks litsentseeritud klubide tegevused oleksid põhimõtteliselt teistsugused.

Tulles tagasi härra Leškini mõttele lokkavast ebaprofessionaalsusest: kui klubi professionaalsus tervikuna kujuneb nendes kümnes valdkonnas tehtavast tööst, siis ühtlaselt kõrge taseme saavutamiseks on järelikult vaja juhtida kvaliteetselt kõiki kümmet valdkonda.

Selleks läheb aga vaja inimesi ja pühendumust koguses, mille eest polnud FC Infonet ilmselt valmis maksma raha. Ilma suurt raha maksmata saab sellist juhtimise kvaliteeti ja kompetentsi aga ehk vaid pööraselt kaasates. Kaasamine on aga oma klubi unistuste viimine tarkade inimesteni ning oma klubi otsustusõiguste jagamine.

Nentis ju härra Leškin oma avalduseski, et tema unistus oli tulla lihtsalt tribüünile mängu vaatama ja kvaliteeti nautima. Aga ainus võimalus leidmaks vähese raha eest kvaliteetseid juhte ja spetsialiste, kes omaniku eest seda kvaliteeti loovad, ongi kaasamine.

Rahvaklubi vs. ühemeheklubi

Ma usun, et edukate ettevõtjatena on suurklubide omanikud nende küsimuste üle ka isekeskis aru pidanud. Küll aga on jalgpalliavalikkuses arutletud klubide strateegilise juhtimise üle üsna vähe, mille edendamiseks ka käesolev lugu.

Premium liiga esimese poole klubidest on ilmselt Flora ja Kalju otsinud kõige rohkem tasakaalu kitsa omanikeringi ja rahva kaasamise ning meeskonna tippsoorituse ja eri valdkondade arendamise vahel.

Ma olen seni küll pigem laia omanikeringiga rahvaklubi mudeli fänn, kuid samas täiesti nõus, et sportlikult saab võita ja samas edukalt ühiskonnale tagasi anda ka nii-öelda ühemeheklubi. Aga selleks peaks see üks mees ikkagi nägema enda kõrval, eri juhtimistasanditel sisulisi rolle ka teistele meestele, naistele ja noortele. Muidu tuleb ühel päeval jälle väsimus ja klubi kaob kui lambilülitist vajutatult.