Just mõni aeg tagasi vaatasin ma välismaal mängivate jalgpallurite nimekirja rahulolevalt ja tõdesin, et need ajad on ilmselt möödas, kus koondis moodustus suures osas palluritest, kes teadsid ja tundsid ainult koduliiga tempot ja taktikaid (või nende puudumisi).

Ometi oleme me Itaaliaga mängu eel ootamatult olukorras, kus keskväljale pole tavapärastest kandidaatidest kedagi panna. Kui hakata lähemalt vaatama, siis ongi meil koondises viimastel aastatel läbi aetud vaid kolme keskpoolkaitsjaga, kellest kaks ei saa Itaalia vastu mängida.

Mida sellises olukorras teha? Võimalusi on kolm. Esiteks on võimalik kutsuda koondisse mõni koduliigas mängiv pallur, teiseks võib kutsuda koondisse mõne keskväljamehe, kes mängib välismaal, aga ei ole seni koondisekutset saanud. Kolmas võimalus on täita koht mõne koondislasega, kes tavapäraselt mängib mingil muul positsioonil.

Tänasel päeval teame me üsna kindlalt, et Tarmo Rüütli on otsustanud just viimase variandi kasuks ja see on ka mõistetav. Sellises mängus on kindlasti rohkem kasu mängijast, kes on igapäevaselt rahvusvahelisel tasemel jalgpallis sees. Kui vaid sellest loogikast lähtuda, võiks ju kutsuda ka kedagi, kes seni pole koondises võimalust saanud. Suurimaks vastuväiteks siin on see, et mehed, kes on juba aastaid koos koondises mänginud, tunnevad üksteist ja koondise mängustiili/taktikat, samas kui uus mees lihtsalt ei sulanduks meeskonda.

Minu küsimus on tegelikult hoopis see – miks ei ole sellel positsioonil proovitud teisi kandidaate? Kõigil teistel positsioonidel on proovitud vähemalt kolme komplekti jagu mängijaid, keskpoolkaitses vaid Mošnikovi ja Eino Purit kodusest liigast. Vastus on väga lihtne – meie keskväljapaar on lihtsalt liiga hea. Igasugune teine kombinatsioon lõhub koheselt mängu ja Tarmo Rüütlile meeldib, kui meeskond palli hoiab. Ega ei tahaks ka ükski fänn, et Kostja ja Dmitrijev pingil istuksid.

Igatahes oleme me tähtsa mängu eel olukorras, kus Rüütli tavapärasest taktikalisest plaanist võib olla väga raske kinni pidada, sest Itaalia koondise üheks olulisemaks tugevuseks on just keskväli. Kui juba ette arvestada, et keskvälja kontroll saab olema selgelt Itaalia käes, võib arvata, et meie pallihoidmisvõimalus saab olema pigem kaitseliinis, millele järgneb pikk sööt mööda äärt või otse tipuründajale. Samas on võimalik ka variant, et itaallased hakkavad meid survestama nii kõrgelt, et tegelikult jääb meie ainsaks ründavaks taktikaks vanematest aegadest tuntud (ja tänaseni mõnedes Flora süsteemi klubides viljeletav) pikk lahtimäng lootuses, et ründajad suudavad palli mõne aja vastaste poolel hoida ja ehk ka mõne pealelöögi sooritada.

Mina tahaks siiski loota, et sellist umbkaitses istumist me enam ei näe. Tarmo Rüütli juhitud meeskond ei ole seda taktikat seni kunagi kasutanud. Isegi suurepärases vormis targetman’i olemasolu ei ole taktikaliselt tähendanud ainult pika palli ette tagumist. Jarmo Ahjupera on tõesti heas vormis ja Itaalia kaitse ei ole kindlasti selline tornide rivi, mis segaks tal oma trumpe kasutamast, kuid ka tema plussid avanevad kõige paremini ikkagi siis, kui ka teine mängijate laine teda tagant toetab. Teisest küljest on meil ka väga teravad ääreründajad ja aktiivselt rünnakule tõusvad äärekaitsjad, mis annab Eestile võimaluse oma tipuründajat ka äärtelt otsida.

Selle segase jutu võikski kokku võtta lootusega, et me näeme raudkindlat kaitsetegevust, väga palju musta tööd keskväljal, väga palju teravusi äärtelt ja palju tipuründaja poolt kätte saadud ja (kas endale või teistele) löögiks mängitud palle.