Jalka külastas novembris maailma kõige kuumemaks madinaks peetavat Boca Juniorsi ja River Plate'i vastasseisu Buenos Aireses. Ultrate sektoris nähtu ja kuuldu ületas kõik ootused. Tagasihoidliku liialdusega võib öelda, et pärast seda on isegi kõige kõvemad mängud lihtsalt morsipidu.

• Artikkel ilmus esialgselt veebruarikuu Jalkas.
• Fotod ja videod: Oliver Lomp ja Indrek Schwede
  

Kui me jalgpalliajakirjaniku Oliver Lombiga 2025. aasta 9. novembril pärast Superclasico külastamist ühes Buenos Airese baaris istet oleme võtnud, keerleb tühjaks imetud peas küsimus: mis asi see oli? Arvan, et nii juhmi pilguga pole ma kaua aega ilma ja inimesi vaadanud.

Superclasico on teadagi maailma üks võimsamaid – ilmselt kõige võimsam – linnarivaliteete, milles on vastamisi Buenos Airese kaks giganti Boca Juniors ja River Plate. Meie sattume seda vaatama Boca Juniorsi kodustaadioni La Bombonera tuliseimate ultrate keskmes.

Enne mängu teeme aega parajaks staadioni lähedal Matanza jõe ääres ning räägime maast ja ilmast. Sedastame, et meie maailmast arusaamise viis on sarnane: meid ei üllata põhimõtteliselt miski. Imestama ei suuda panna ükski kodumaine juba juhtunud või eesseisev mistahes kaaluga kobarkäkk ega mistahes globaalsed kataklüsmid ja tektoonilised muutused maailmapoliitikas. Ka isikliku eksistentsi haprusest oleme teadlikud. Aga pärast Superclasicot oleme kõnevõime kaotanud. Me ei suuda äsja kogetut sõnadesse panna. Ma proovin, aga ükski superlatiiv ei suuda edasi anda La Bombonera õhustikku ega seal kogetut.

Me kuritarvitame igapäevaselt ülivõrdeid. Kõik, mida läbi elame ja tunnetame, on meie kirjelduse järgi super, mega, kõige-kõigem jne. Kui miski juhtub meid tõeliselt raputama, jäävad igapäevaselt kasutuses olevad ülivõrded lahjaks. Me oleme nad devalveerinud. Istume Oliveriga ja tajume oma võimetust anda teistele usutavalt edasi Superclasico fenomeni. Inimesed kuulaksid, noogutaksid kaasa ja arvaksid, et oli lihtsalt üks tavalisest toredam jalgpalliõhtu. Meile oli see kõike muud kui lihtsalt tore. Pärast Superclasicot on kardetavasti ka kõige vägevam jalgpallietendus lihtsalt morsipidu.

Jalgpall lõi moodsa Argentina identiteedi

Superclasicost arusaamiseks on kasulik mõista jalgpalli tähtsust Argentina ühiskonnas. Aastatel 1870-1914 tuli Euroopast Argentinasse kuus miljonit immigranti, kellest 3,3 miljonit jäi pidama. 1914. aastaks oli kolmandik elanikest sündinud välismaal, neist Itaalias 40% ja Hispaanias 35%. Aastatel 1869–1930 tuli Argentinasse proportsionaalselt selle elanikkonnaga rohkem immigrante kui kuhugi teise arenenud riiki.

Nii suur muutus tekitas küsimuse: mis on Argentina ja kes on argentiinlased? Selles küsimuses vastandusid maapiirkondade gaucho'd ehk Argentina pampade kauboid ja linnadesse kogunenud immigrandid, kelle valdavalt itaallastest ja hispaanlastest tekkinud rahvuslik sulam sai ühisnimeks kreoolid. Iroonilisel kombel hakati juba 19. sajandi keskpaigast alates looma Argentina rahvuslust ümber kreooli müüdi, kusjuures kuvandi poolest esindasid kreoolid pigem rohtlates toimetavaid gaucho'sid, kuid tegelikult elasid nad Buenos Aireses ja olid kontaktis Euroopa, mitte pampadega.

Selle vastuolu lahendas mõneti üllatuslikult spordiajakirjandus, mis ühendas Euroopa päritolu jalgpallurite kreooli ja gaucho kuvandi. Seda muutust kergendas asjaolu, et jalgpallurid olid samamoodi nagu gaucho'd pärit vaestest oludest. Oluliseks peeti ka põliselanike ja sisserändajate segunemist. Argentina kirjaniku, ajaloolase ja poliitiku Leopoldo Lugonese järgi olid nii hispaanlased kui ka indiaanlased mehised rahvused. Nende kaudu ühinesid hispaania vere uhkus ja kohaliku indiaani elanikkonna iseseisvustunne.

Suur tähtsus oli 1919. aastal Buenos Aireses meesteajakirjana asutatud El Graficol. Paari aastaga kujunes sellest Ladina-Ameerika spordipiibliks nimetatud peamiselt jalgpallist kirjutav ajakiri. Selles võtsid sõna jalgpalliintellektuaalideks kutsutud ajakirjanikud, kes sõnastasid moodsa Argentina enesemääratluse. Kuna pampades elavate gaucho'de eluolu tundus kaasaja riigi ja rahvuse kuvandi jaoks naeruväärsena, sai uue tekkiva rahvuse ühendajaks jalgpall. El Graficole oli jalgpall elujõuline kultuuritahk: ta kohtles jalgpallureid ja mänge, nagu kirjandusajakirjad võinuks kohelda kirjanikke ja nende teoseid. Sedamööda õnnestuski El Graficol mütologiseerida jalgpall, mis leidis kiiresti tee filmidesse, kirjandusse ja laiemalt popkultuuri. Võib nõustuda hinnanguga, et ükski teine riik pole sedavõrd intellektualiseerinud oma jalgpalli ega armasta nii tugevasti oma teooriaid ja müüte.

Superclasico – number 1 spordisündmus maailmas

Brittide poolt Argentinasse toodud jalgpall hakkas riigis kiiresti veerema. Peaaegu kõik olulised klubid on moodustatud 20. sajandi esimestel kümnenditel. 1907. aastal oli Buenos Aireses 350 ning viis aastat hiljem 482 jalgpalliklubi. Tänapäeval on kaks kõige kõvemat klubi Boca Juniors (1905) ja River Plate (1901), mille omavahelist linnarivaliteeti tunneb jalgpallimaailm Superclasico nime all. Vähe sellest: Superclasicot peavad paljud kõige kõvemaks madinaks maailmas. 2004. aastal koostas Inglise ajaleht The Observer edetabeli 50 spordisündmusest, mida peab nägema enne surma. Nimekirja tipus oli Superclasico.

Muu hulgas kirjutas ajaleht, et Buenos Airese madina kõrval on ajalooline Glasgow Rangersi ja Celticu derbi nagu algkooliõpilaste jalkamäng. 2016. aastal nimetasid ajakiri FourFourTwo ja ajaleht The Daily Telegraph Superclasico maailma kõige suuremaks madinaks ning 2017. aastal koostas Daily Mirror 50 parima derbi edetabeli, mille tipus oli Superclasico. Ajakiri World Soccer reastas 2008. aastal maailma 50 suurimat vastasseisu ja Superclasico oli teisel kohal pärast Barcelona - Madridi Reali madinat. Aga klassikaline derbi on linnasisene, ja nimetatud Hispaania linnadevaheline rivaliteet seda ju pole. Ning kuna madinate puhul pole küsimus mängu tasemes, vaid selle tulisuses, vastasseisu sisus (põhimõtetes), atmosfääris staadionil jms, siis võingi oma kogemusele toetudes kinnitada, et Barca ja Reali madin on Superclasico kõrval morsipidu. Isegi kahvatum kui isiklikult kogetud linnarivaliteedid Glasgow's, Istanbulis, Belgradis ja Roomas. Ehk samal tasemel Hamburgiga ning parem Moskvast ja Zürichist.

Bocal on riigis fänne 50% + 1 inimene

Mõlema klubi juured asuvad La Boca piirkonnas Buenos Aireses. Hiljem kolis River Plate sealt ära. River sündis kahe klubi ühinemisel: La Rosales oli keskklassi taustaga klubi, mille asutasid keskkooliõpilased. Santa Rosa asutasid noored mehed, kes käisid koos, et juua teed, tantsida ja õppida inglise keelt. Riverit peetakse jõukama ühiskonnakihi esindajaks, millele aitasid kaasa 1931. aastal legaliseeritud professionalism ja Riveri kallid ostud jalgpallurite turul, ja see andis neile hüüdnimeks Millonarios. River mängib El Monumentalil, mis ehitati 1938. aastal.

Samuti La Bocas sündinud Boca Juniorsi asutas viis itaallast, kellele oli jalgpalli õpetanud iirlasest poksija Paddy McCarthy. Klubil on Genovast pärit immigrantide taust, mispärast on nende fännidel tänaseni hüüdnimeks Los Xeneizes ehk genovalased. Boca on töölisklassi taustaga ja nende üks hüüdnimi on Bosteros, mis tähendab hobusesõnnikut ja mida kasutavad Riveri fännid. Nimelt ehitati nende staadion La Bombonera 1940. aastal maa-alale, kus varem asus plaaditehas, mille üks tooraineid oli hobusesõnnik (bosta). Boca fännid omakorda nimetavad Riverit Kanadeks – Las Gallinas. Hüüdnimi sündis 1966. aastal, kui River juhtis Montevideo Penaroli vastu 2:0. Siis peatas Riveri väravavaht ühes olukorras palli rinnaga, paisutades seda nagu kana, ning hakkas vastast pilkama. Uruguaylasi ajas see nii vihale, et nad võtsid end kokku ja võitsid 4:2. Boca pole lasknud seda mängu Riveri omadel kunagi unustada.

Kahe klubi kuvandit süvendab staadionite ümbrus. El Monumental paikneb järvekeste ja suurte parkide ning laiade avenüüde kõrval. Staadioni sisemuses on avarad ruumid. La Bomboneral ja selle ümbruses on kõik vastupidi: kitsaste ja lagunenud tänavate keskel asuv staadion on üles ehitatud kihtidena, mis sarnaneb šokolaadikarbiga (bombonera ongi tõlkes šokolaadikarp).

Boca fännibaas on suurem. Nagu nad ise kujundlikult ütlevad: neil on Argentinas toetajaid 50% elanikkonnast ja sellele lisaks veel üks inimene.

La Maquina – argentina kultuuri kehastus

Enne professionalismi seadustamist 1931. aastal oli Boca edukam kui River. Sealt edasi haaras juhtohjad River, mis sai järgmisel kümnendil endale hüüdnime La Maquina (masin). Selle põhjustas klubi suurepärane ründeviisik Juan Carlos Munoz, Jose Manuel Moreno, Adolfo Pedernera, Angel Labruna, Felix Loustau, mis on tänaseni Argentina jalgpalli tuntuim ja armastatuim kooslus. Viisik otsis väljakul ruumi ja söötis lakkamatult. La Maquina sündis 1941. aastal riigi meistrivõistluste eelviimasel päeval. River oli tiitli kindlustanud, aga Boca tuli külla ja River võitis 5:1. El Grafico pühendas sellele 14 lehekülge. Järgmisel aastal andis legendaarne spordiajakirjanik Borocoto sellele nime: La Maquina. Kui 1920. aastatel oli El Grafico kritiseerinud masinlikku stiili kui britilikku, siis nüüd ülistati seda sujuvuse ja ühistöö pärast. Fännid laulsid kenasti riimitult:

Sale el sol,
sale la luna,
centro de Munoz,
gol de Labruna
(Tõuseb päike, tõuseb kuu, keskel on Munoz, värava lööb Labruna.)

Maailma ühe kõigi aegade parima jalgpalluri Alfredo Di Stefano kõigi aegade viis parimat mängijat olid La Maquina kõik viis ründajat. Riveri selle ajastu mäng oli La Nuestra – meie stiil, parim jalgpall maailmas. Boca Juniorsiga viis maa meistritiitlit võitnud ja hiljem El Graficos ajakirjanikuna töötanud Ernesto Lazzatti on öelnud, et mängis La Maquina vastu, aga vahel tahtnuks olla tribüünil neid vaatamas ja nautimas.

La Maquinast sai argentina kultuuri kehastus, mis ühendas tango ja jalgpalli, moodustades kreooli ideaali. Nii nagu Argentinas on palju jalgpalliteemalisi tangosid, ei puudu sealt ka la maquinita (väike masin) nimeline tango. La Maquina liige Munoz: "Tango on parim treening, sa säilitad rütmi ja muudad seda edasi astudes, õpid profiile, treenid vöökohta ja jalgu."

Viisiku kõige tehnilisem mängija oli Moreno. Temast on mingi naljalugu, kuidas teda polnud isegi väljakul, aga ta valiti ikkagi mängu parimaks. Uruguay mängija Walter Gomezi kinnitusel olnud Moreno parem isegi Pelest: "Milline meisterlikkus palliga, milline jõud, milline täpsus, milline stiil! Pele higistas, Moreno mängis frakis."

Boca ründaja Pancho Varallo arvates võinuks Moreno olla parem isegi Maradonast, kui ta korralikult treeninuks. Moreno oli kõva pidutseja, keda nähti ilusate naiste seltsis tangosaalides. Tema arvates oli tango parim treening: "Jah, ma armastan ööelu. Mis siis sellest? Ma ei puudunud kunagi treeningult. Ärge tulge mulle rääkima, et peaksin piima jooma: sel ajal kui jõin piima, mängisin halvasti."

Loustau, kes olevat ühel mängul teinud väljakule sattunud ratsapolitseiniku hobusel jalge vahelt ja seejärel skoorinud, on meenutanud, kuidas Moreno oli olnud alkoholimürgitusega haiglas ja arst rääkinud, et kui ta mängima pannakse, sureb mees 20 minuti järel. Moreno tuli ja oli mängu parim. La Maquina ründeviisiku legendi suurusest annab ehk hea pildi asjaolu, et viie aasta jooksul mängiti üheskoos ainult 18 mängus.

River Plate'i hiilgavale La Maquinale on Bocal vastu panna trumpäss: selles klubis mängis aastatel 1981-1982 ning 1995-1997 jumal ise – Diego Armando Maradona.

Superclasico riigi meistritiitlist tähtsam

Paljudele fännidele on pearivaali võitmine omavahelises mängus tähtsam kui riigi meistritiitli võitmine. Maailma madinatest raamatu kirjutanud Andy Mitten edastab Boca Juniorsi muuseumitöötaja arvamuse: "Ma eelistan seda, et Boca võidab Riverit ja nurjab nende šansid võita meistritiitel, sellele, et Boca kaotab Riverile ja võidab ise meistritiitli." Sellele vastandub Riveri endise tippmängija Ariel Ortega arvamus: "Tahan teha selgeks, et ma ei vaheta kunagi meistritiitlit ühe võidu vastu Boca üle."

Superclasico on üleriigiline sündmus. Raadio tulek sadakond aastat tagasi kinnistas Buenos Airese kultuurilist domineerimist riigis: eetri kaudu kanti riigi igasse nurka tangot ja jalgpalli. Inimesed provintsis hakkasid toetama Buenos Airese klubisid. Mõistagi on kõige enam üleriigilisi fänne Bocal ja Riveril. Ajakirjanik Juan Sasturaini sõnul on kõik need, kes pole Boca fännid, tema vastu: "Bocas on midagi sotsiaalselt ärritavat, ma ei tea, miks. Võib-olla seepärast, et neil on nii palju fänne igast ilmakaarest."

Sasturain kinnitab, et Boca on Argentina suurima toetusega klubi, kuid ta ei oska vastata küsimusele, kumb on suurem: "Ajalooliselt on River stiilne ja ründav; Boca on selle vastand - süda ja jõud.“

Möll tänavatel ja turvaväravates

Mängupäeval, 9. novembril 2025 asume Oliveriga varakult teele. Staadioni lähedal Matanza jõe suudmes sirutame jalgu ja rüüpame õlut. Räägime maast ja ilmast. Siis hakkame liikuma La Bombonera poole. Ühel tänaval rapub tee ääres kaks bussi: need on täis hüppavaid Boca Juniorsi fänne ja nende valjuhäälset skandeerimist. Mängu alguseni on neli tundi.

Kõik väiksemad tänavad staadioni ümbruses on jalakäijate päralt. Piki rahvast tulvil tänavaid grillitakse liha ja vorste ning müüakse suupisteid ja jooke. Siin-seal lauldakse väiksemates rühmades fännilaule. Suuremad kogunemised ja ühislaulud on ristmikel ja staadionile lähemal paiknevatel tänavatel. Liigume selle möllu vahel laveerides edasi ja jõuame esimese piletikontrollini. Kokku on neid viis-kuus, lugemine läheb lihtsalt sassi. Ühes kontrollpunktis kogeme rahva temperamenti. Läbipääs on jagatud kümmekonna koridori vahel. Koridoriotstes on tee tõkestanud politseinikud. Me ootame, kuni enne meid sama teekonna läbinud hulk inimesi on läbi saanud järgmisest kontrollpunktist. Korraga avatakse üks äärmine koridor ja seal seisnud inimesed pääsevad liikuma. Ülejäänud järjekorrad ikka seisavad. Oliver on meie koridoris esimene – tema vastas on politseinik. Mina seisan Oliveri selja taga. Meie taga muutub rahvas rahutuks ja valjuhäälseks. Korraga hakkavad tagumised liikuma ja lükkavad eesseisjaid edasi. Meid tagant tõukav mass nügib meid vääramatu jõuga ning kõigi koridoride politseinikel on piisavalt taipu, et eest ära astuda. Järgmise kontrollpunktini on paarsada meetrit.

Kahes staadionile lähemas kontrollpunktis peab pileti tuvastama turvaväravatehnoloogia. Oliverile astub ligi üks Boca fänn ja teeb ettepaneku, millest ei saa keelduda: kui Oliver oma piletit läbi piiksutab, liibub mees Oliverile selja tagant külge ning kui värav avaneb, astub see tandem kui üks mees järgmisse tsooni. Järgmine turvavärav läbitakse samamoodi: Oliveri pilet teeb piiks ning ta astub koos tema külge kleepunud fänniga tõotatud maale – me oleme Bomboneral!

Neli-viis inimest ühel ruutmeetril

Tõuseme treppe mööda üles, et leida oma kohad ja asuda nautima vaatemängu, mille peamised osalised - fännid - on juba tribüünil kohad sisse võtnud. Me ei süvenenud oma piletitesse ega selgitanud välja, kus meie kohad võiksid asuda, sest peamine oli piletite olemasolu ning selle kõrval pakkus väikest närvikõdi, kas need vahendajate kaudu ostetud pääsmed on ikka ehtsad. Kõigel muul polnud tähtsust.

Selgub, et oleme sattunud otsatribüünile, kus asuvad need kõige marulisemad kaasaelajad: ultrad. Tribüün, millel puuduvad istekohad ja millel on lihtsalt astmed, on rahvast pilgeni täis. Oleme päris üleval ja allapoole, väljakule lähemale liikumiseks puudub ruum. Otsustame siiski laskuda. Haagime end sappa ühele sama kavatsusega mehele. Peagi oleme sunnitud seisma. Läbi inimeste on võimatu minna. Korraga viipab üks naine meie poole - tulge! Oleme kiired õppijad ja saame selgeks, et parim edasiliikumise viis on kummarduda. Puusadest allpool jalgade juures on rohkem ruumi kui maskuliinsete meestekehade või rinnakate naiste vahel. Seal "allilmas" on oma elu: näeme istuvaid lapsi ja endile puhkusehetki lubavaid täiskasvanuid ning loomulikult igat masti juba tekkinud laga.

Lõpuks jõuame umbes tribüüni keskele. Seal peatub meile viibanud naine ja oleme oma kehaga tekitanud endile pisut ruumi. Esimesed kaks minutit seisan ühel jalal, sest teise mahapanemiseks puudub koht. Keha on tasakaalust väljas ja püüan nii õrnalt kui vähegi võimalik toetuda naabrile. Ma ei liialda, kui väidan, et kohas, kus me ankrusse jääme, seisab ühel ruutmeetril neli kuni viis inimest. Olenevalt inimeste suurusest. Meie ümber on üllatavalt palju naisi ja lapsi. Püüan ettevaatlikult oma asendit korrigeerida ja lõpuks leian teisele jalale toetuspinna.

Poolteist tundi mänguni ja milline hullumaja!

Kui me kohad sisse võtame, on mängu alguseni poolteist tundi. Me oleme suure möllu keskel. Ümberringi ei lakka laul ega skandeerimine. Tribüün pulbitseb. Muidugi püüame olla osa sellest ja vähemalt kaasa plaksutades või ülestõstetud kätega massiga kaasa õõtsudes mitte rikkuda meeleolu.

Korraga tekib mingi tõuklemine. Ilmselt on keegi mõne tormaka liigutuse või liikumisega kedagi müksanud ja sellest tekkiv tasakaalutus laieneb kohe ümbruskonnale. Kõigun üpris korralikult ja püüan oma kohale jääda. Tunnen, et vajun allpool olijatele peale, ning peast käib läbi mõte: niimoodi siis inimesi surnuks tallataksegi... Aga see ohtlik õõtsumine ja inimeste ärevad hääled mööduvad mõne sekundiga.

Meil oli piisavalt oidu ja valmisolekut, et osta Boca Juniorsi särk ja minna sellega mängule. Tagantjärele mõeldes ei kujuta isegi ette, et ultrate seas tribüünil olnuks seljas mingi neutraalne või kogemata kombel Riveri värve meenutav punane või valge särk!

Koduklubi särk on sellistes mängudes austusavaldus fännidele, kelle territooriumil sa viibid, teisalt kannad seda omaenda turvalisuse huvides. Jalgpalliga seotud kriminaalsed vahejuhtumid on Argentinale omased. Üks tippaasta oli 1992, kui fikseeriti 502 jalgpalliga seotud vahejuhtumit, mille käigus kaotas elu 12 inimest; oli ka 660 vigastust ja 6036 vahistamist. Tehisaru kinnitusel on sel sajandil olnud üle saja jalgpalliga seotud surmajuhtumi - see arv hõlmab nii staadionil kui ka väljaspool seda tapetuid. Boca ja Riveri fännide kaklusi on toimunud üle riigi. Kuigi meie info kohaselt pidi just sel Superclasicol pärast pikemat pausi olema lubatud ka külalismeeskonna fännide kohalolu, siis tegelikult Riveri fänne tribüünidel pole. Ilma külalisfännideta on ka kaks ülejäänud meie külastatud kohtumist.

Me teadsime, et staadionid võivad olla ohtlikud. Raha eest on võimalik sisse smugeldada nii külm- kui ka tulirelvi. Meiegi suhtes kogen mõne fänni umbusku ja mulle näib, et keegi küsib teistelt kätega žestikuleerides, mida need kaks siin meie hulgas teevad. Meie lähedal on ka üks tuikuv ja end pilve tõmmanud ebameeldiv tüüp, kes teeb paar-kolm katset tulla seisma minu koha peale. Kuna ta sellega häirib ühtlasi mu paremal käel seisvat tursket pereisa, kes aeg-ajalt võtab kukile väikse poja, loobub ta plaanist.

Aga on ka sõbralikkust. Vasakpoolne naaber soovitab mul korduvalt tuge otsida mõnekümne meetri pikkustest Boca värvides viirgudest, mis kokkurullitult moodustavad alt kuni ülemise tribüüniotsani ulatuvad köied. Need köied täidavad otsatribüüni mõnemeetriste vahedega ja neid hoiavad pingul vabatahtlikud, kes tõusevad õla kõrgusel asetsevatele raudtorudele, kus nad seisavad terve kohtumise vältel seljaga väljaku poole olles ja laule kaasa üürates.

Mingil hetkel enne lahtilööki hakkavad altpoolt käest kätte liikuma Boca lipud, mida lehvitada. Neid lippe on palju ja kuna osa pealtvaatajaid, nende seas naised, on tegevuses, et end rahvamassis tasakaalus hoida, on mu naabruses üllatavalt palju neid, kes võtavad lipu edasiandmiseks, aga nende naabruses pole kedagi, kes seda tahaks. Edasiandjad on hädas.

Pool tundi mängitud: oleme peaaegu valmis lahkuma!

Lahtilöögi lähenedes lähevad askeldamine ja möll tribüünil kõvemaks. Üle meie pea rullitakse mitu hiigelmõõtmetes plagu. Me oleme nagu telgis. Mängu alates rullitakse need tagasi, kuid see-eest tõmmatakse lahti Boca värvides lipuviirud, mis jätavad vaate mängumurule ahtaks: näeme vaid väga väikest osa väljakust.

Kui mängitud on umbes 25 minutit ja me oleme palli ja mängijaid näinud vaid episoodiliselt - ultratele polegi tähtis mäng, vaid kohalolu, kuuluvus- ja küünarnukitunne, meeleolu loomine jms -, hakkame kellegi lahkuja tuules tagasi üles ronima. Ühest küljest on jalad ligi kahetunnisest seismisest ja toetuspinna pidevast kohendamisest väsinud ning teisalt tahaks natukenegi mängu näha.

Olime naiivsed, sest üleval tribüünirinnatisel pole vaadatavus parem: seal seisavad inimesed kahes-kolmes-neljas reas ja nende vaadet piiravad samuti lipuviirud. Kõnnime läbi kogu sektori ega leia paika, kust mängu näha. Läheme selle hullumaja keskelt väljapääsu poole suunduvatele treppidele, mis asuvad staadioni välisküljel. Oliver viskab õhku mõtte: läheks minema ja vaataks mängu mõnest lähimast kõrtsist või kohvikust või baarist. Võtan selle pealtnäha jabura mõtte päris tõsisele kaalumisele.

See on kummaline olukord: me tulime üle Atlandi selleks, et teha teoks aastaid peas keerelnud plaan. Me oleme maailma ilmselt kõige vingemal klubimängul. Ja me kaalume lahkumist, kui mängitud on umbes pool tundi. Me oleme nii küllastunud emotsioonidest, mille saime ultrate keskel viibimisest ja nendega ühte sulandumise katsetest. Saime juba enne mängu algust kätte kõrgemotsioonid ja meie kõvakettale rohkem ei mahu.

Mul käib peast läbi isegi selline mõte, et taoline lahkumine oleks superstiilne! Kaks jalgpallihullu, kes näinud nii mõndagi maailma jalgpalli suurt vastasseisu, teevad sääred Superclasicolt! Milline lugu rääkimiseks ja millised pikad uskmatud näod neilt, kes seda lugu kuulavad!

Aga me jääme. Mõeldes sellele, et võib-olla juhtub sellel mängul midagi erakordset ja siis oleks meie lahkumine sündmuskohalt eriti narr. Nii palju kannatame ikka ära, et kuigi me mängu ei näe, joome selle karika siiski põhjani.

Esimese poolaja üleminutil avab Boca skoori. Tormame treppidelt tagasi tribüünile, et kaasa elada publiku rõõmule. Ka teise värava ajal teise poolaja alguses oleme väljapääsutreppidel. Spurdime jälle tribüünidele ja sinna me jäämegi. Lihtsalt seisame tribüünirinnatise taga ja ootame mängu lõppu. Boca võidab 2:0.

Mis asi see oli?!

Staadionilt lahkudes peatume ühes baaris. Nüüd jõuan tagasi selle artikli algusesse: meie, kaks tarkpead, kes enne mängu sedastasid, kui vastuvõtmatud oleme üllatustele, istume nagu kaks märga varest. Üllatatud, raputatud, nõutud. Peas tiirleb abitu küsimus: mis asi see oli?!

Jutustan Oliverile alla andnult, kuidas ma ei oska Eestis kellelegi edasi anda äsja kogetut. Sest sõnad on devalveerunud. Keegi ei usuks ega viitsiks süvenedagi. Ja kõige suuremaid läbielamisi ja elamusi ei saagi kogu nende eheduses vahendada.

Hiljem, kui põikame ka naaberriikidesse Brasiiliasse ja Paraguaysse, sattume teleris või telefonis surfates peale äsja nähtud Superclasico tipphetkedele ja lühikokkuvõtetele. Võimsad droonikaadrid fännitribüünist, mille keskel me viibisime, vajutasid meil suu lahti: kas me olime tõesti seal?! Kas me olime selle hullumaja epitsentris?

Tegelikult oli ju ka Istanbuli madina atmosfäär Galatasaray-Fenerbahce mängul ultrate seas võimas, aga seal olid istekohad ja piletita inimesi sisse ei pääsenud. Tribüünil oli iga istme kohta üks inimene, olgugi et terve mängu seisti oma klapptoolil. Superclasicol, nagu omast kogemusest nägime, trügis sisse ka piletita fänne ning otsatribüün oli mitmekordselt ülerahvastatud. Ilmselt oleks kaasaelamise temperatuur seal madalam olnud, kui fänne oleks olnud hõredamalt.

Anname endile aru, et kogemus sõltub kohast staadionil. Kusagil küljetribüünil oma istmel suht segamatult mängu vaadates on üks kogemus ning ultrate keskel midagi hoopis muud. Järgmist Superclasicot tahaks vaadata Monumentalil. Sealt edasi uuesti Bomboneral, aga küljetribüünilt oma istmelt. Aga kui peaks valima, kus olla elu ainsal Superclasicol, saab vastus olla ainult üks: Bomboneral ultrate keskel!

Boca Juniors
Asutatud: 1905
Staadion: La Bombonera (mahutavus 57 200), tõlkes: šokolaadikarp. Ametlik nimi: Estadio Alberto J. Armando
Tiitlid: Argentina meister (35 korda), Argentina karikavõitja (4), Copa Libertadorese (6), Copa Sudamericana (2), Intercontinental Cupi võitja (3)
Hüüdnimi: Los Xeneizes (genovalased)
Riveri kasutatav hüüdnimi: El Bosteros (hobusesõnnik)

River Plate
Asutatud: 1901
Staadion: Estadio Monumental (mahutavus 85 018)
Tiitlid: Argentina meister (38 korda), Argentina karikavõitja (3), Copa Libertadorese (4), Copa Sudamericana (1), Intercontinental Cupi võitja (1)
Hüüdnimi: Millonarios
Boca kasutatav hüüdnimi: Las Gallinas (kanad)

• Kokku on Buenos Airese kaks kanget ametlikes mängudes nii kodu- kui ka välismaistes sarjades mänginud 265 korda. Boca Juniorsil on 93 võitu ja River Plate'il 88 võitu. Viike 84.

Kadunud Buenos Aires

Kunagi kutsuti Buenos Airest Lõuna-Ameerika Pariisiks. Ta oli Euroopa linn Atlandi taga. Briti jalgpalliajaloolane Jonathan Wilson kirjutab, et kogu Buenos Aireses on õhkkond, mis soovib, et minevik poleks kunagi lõppenud. Wilsoni sõnul on lihtne ette kujutada, kuidas linna puiesteel jalutab madala vildist kaabuga härrasmees, kelle ühes käes on vihmavari ja teises elegantse kübaraga daam.

Kirjeldatu jälgi märkasin ja nautisin minagi. Igas endast lugupidavas kohvikus on kelneritel seljas valge triiksärk, millele sekundeerivad musta värvi vest, püksid ja kingad. Nende ilme võib olla väsinud ja tülpinudki, kuid hoiak on väärikas. Paremates kohtades avavad klientidele uksi uksehoidjad. Nõnda on see ka hotellides.

Kunagi kadunud maailma ilmestavad numbridki: 20. sajandi kolmel esimesel kümnendil kuulus Argentina maailma kümne jõukama riigi sekka. Argentiinlasi nimetati lõunajänkideks ning nende riiki võrreldi Kanada ja Austraaliaga.

Tänapäeval on Buenos Aires endiselt roheline linn koos parkide ja bulvaritega, kuid kesklinna arhitektuur on räsitud olemisega. Euroopalikkust leidub siiski üsna sageli kindlatel tänavalõikudel ja jõukamates linnaosades. 1978. aastal, sõjaväelise hunta valitsusajal riigis ning enne kommunistliku režiimi kokkukukkumist Ida-Euroopas kirjutas New Statesman: "Argentina ebaõnnestumine on sajandi suurim poliitiline müsteerium."

Jalgpall on tee poliitikasse

Argentinas on jalgpall ja ühiskond läbi põimunud. Jalgpalli kaudu saavad jõukad ja ambitsioonikad rajada teed rahva südamesse ja poliitikasse. Värske näide on Mauricio Macri, kes oli poliitiliste ambitsioonidega ärimees. Aastatel 1995-2007 oli ta Boca Juniorsi president. See oli klubi üks edukamaid perioode. Ta soovis klubi etteotsa asuda juba neli aastat varem, kuid isa veenis teda jääma oma firmasse, mis tootis Argentinas litsentsi alusel Fiati ja Peugeot' autosid. See ei takistanud Boca fännil Macril maksta palka klubi peatreenerile Cesar Luis Menottile, kes oli 1978. aastal tüürinud Argentina koondise MM-tiitlini. Samuti ostis Macri klubile mängijaid. Just Boca Juniors andis talle nähtavuse ühiskonnas. 2007. aastal sai Macrist Buenos Airese linnapea, kaheksa aastat hiljem riigi president. Tema ajajärku nimetatakse El Macrismoks, mis tähendab suurt sünergiat jalgpalli, kultuuri ja poliitika vahel Argentina ühiskonnas.

Boca sai värvid Rootsi lipu järgi

Legendi järgi sai Boca Juniors oma värvid 1906. aastal, kui mängiti Nottingham de Almagro vastu, kellega olid neil sarnased särgid. Lepiti kokku, et võitja säilitab oma värvid ja kaotaja võtab uued. Kaotanud Boca otsustas, et võtab värvid esimese laeva lipult, mida nähakse Buenos Airese sadamasse sisenemas. See laev oli Drottning Sophia, millel lehvis Rootsi lipp.

River sai legendi järgi nime asutamiskoosolekul, kui keegi märkas, et sadamasse toodi laadimiseks suuri kaste, kuhu oli peale kirjutatud River Plate. On ka teistsuguseid versioone, kuid neis kordub sama motiiv: sadamakastidel olnud nimi River Plate.

San Lorenzo on paavsti klubi

Vägev elamus on ka 16. novembril külastatud San Lorenzo ja Sarmiento liigamäng. San Lorenzo ajalugu algas 20. sajandi algul, kui Buenos Airese liiklus intensiivistus ning mängupaikasid jäi vähemaks. Ühel päeval sattus preester Lorenzo Massa tunnistajaks olukorrale, kus tramm oleks peaaegu alla ajanud teistega koos jalgpalli mängiva poisikese. Õnnetuste vältimiseks lubas preester poistel hakata mängima kirikuaias.

Klubi asutamisel 1908. aastal keeldus preester Massa esialgu tunnustamast tema nime andmist klubile, kuid soostus siis tingimusel, et see tähistab ühtlasi Argentina iseseisvusvõitluses tähtsat San Lorenzo lahingut.

Ka tänapäeval on San Lorenzo seotud taevaste jõududega, sest tema tuntuim fänn oli 2025. aastal surnud paavst Franciscus. Ta sündis Almagros ehk siis piirkonnas, mis on klubi asukoht (klubi täisnimi on Club Atletico San Lorenzo de Almagro). Tulevase paavsti isa mängis San Lorenzo korvpallimeeskonnas ja koos emaga käis ta neid mänge vaatamas. Paavstina oli tal kombeks tunnustada neid, kes kandsid Vatikanis Püha Peetruse väljakul San Lorenzo särki, ning pärast klubi võidukat mängu signaliseeris ta skoori sõrmedega.

Kui San Lorenzo võitis 2013. aastal riigi meistritiitli ja 2014. aastal Lõuna-Ameerika tähtsaima klubiturniiri Copa Libertadorese, sõitis mängijate delegatsioon karikaga Rooma ja kohtus paavstiga.

Meie Oliveriga - San Lorenzo särk seljas - veedame mängu eel tunnikese staadioni kõrval fännialal, kust ei puudu muidugi grillahjud ning kus kodufännid väikestes rühmades kogunevad ja aeg-ajalt laulu lahti löövad. Sealsamas on paavst Franciscuse puuskulptuur ja palvela koos altariga. Mängu eel tõmbab fännitribüün lahti suure plagu, millel muu hulgas Franciscuse nägu.

Kaasaelamine on täismaja ees kulgeval mängul intensiivne. Laul, hüüded, skandeerimine. See kõik oleks vägevam, kui meid ei segaks Superclasicol saadud positiivne šokk...

Argentina staadionite atmosfäär on eriline

Peale Superclasico ning San Lorenzo kodumängu Sarmineto vastu (1:1) käime vaatamas ka Cordobas paikneva Belgrano väravateta viiki Union de Santa Fe vastu. Ka see mäng läheb täismajale ja fännide lakkamatu kaasaelamise tähe all. Briti jalgpalliajakirjanik Tim Vickery on seda edasi andnud sõnadega: "Üldiselt on Argentina staadionitel valitsev atmosfäär miskit, mida vaadata. Brasiilias sõltub tribüünide müratase sageli sellest, mis väljakul toimub.

Inglismaal on fännid tegevusele lähedal, kuid tänapäevane istekohtade paigutus ei soodusta alati laulmist ja tavaliselt on õhkkonnas tunda irooniat. Argentinas seda pole. See on puhas emotsioon, kütkestav kollektiivne pidu, mis trummipõrina saatel vastu pööritab. Bocas on klubi ajaloo ja staadioni tähtsuse poolest, naabruskonna ja töölisklassi eluviisi esindajate ning staadioni arhitektuuri pärast atmosfäär ainulaadne."

Ärge kiirustage Superclasicot vaatama!

Kes iganes plaanib minna kaasa elama Superclasicole, peaks silmas pidama üht olulist aspekti. Enne seda võiks külastada põnevaid linnarivaliteete Euroopas. Neid on igas riigis ja neil on huvitav ajalugu, mille kohta leiab tänapäeval lihtsasti infot. Liikuda võiks väiksematelt madinatelt suurematele. Superclasico jäägu hilisemaks, kui on juba nähtud ja kogetud. Vaadata kohe Superclasicot tähendab rikkuda ära hilisemad jalgpallielamused. Sellest kuumemad või sellega samaväärsed derbid võivad olla ilmselt ainult Põhja-Aafrikas, kuhu ei ulatu UEFA regulatsioon kohustuslike istekohtade jms kohta. Potentsiaalselt võivad Superclasicole konkurentsi pakkuda Kairo (Al Ahly - Zamalek) ning Casablanca (Raja - Wydad) madin. Aga arvestades Egiptuses ja Marokos valitsevat islamit, võivad need staadionid olla võõrale ohtlikud.

Argentinos Juniorsi staadioni võimas Maradona-grafiti

Diego Maradona esimese profiklubi staadion kannab enesestmõistetavalt tema nime ja selle välisseinad on kaetud kümnete maalingutega jalgpallikuningast. Ka lähematel tänavatel on suuri grafiteid ja üks baar on täielikult pühendatud talle: peaaegu iga detail on seotud Maradonaga. Müügil on isegi temanimeline õlu koos samateemalise korgi ja etiketiga. Jalka seal olles tuleb keegi, kes pakub peremehele mingit eset, millel seos jalgpallijumalaga. Vesteldakse üpris kaua ja otsitakse silmade ja žestiga uuele esemele kohta baaris.

Madinalood Jalkas

Varem on Jalka külastanud selliseid madinaid:

Glasgow, Rangers - Celtic (Jalka 5/2018), Istanbul, Galatasaray - Fenerbahce (Jalka 2/2019), Belgrad, Crvena zvezda - Partizan (Jalka 2/2020), Moskva, Spartak - Dinamo (Jalka 4, 5, 6/2020), Rooma, AS Roma - Lazio (Jalka 7, 8/2020), Hamburg, St Pauli - Hamburgi SV (Jalka 2/2023), Zürich, Grasshopper - FC Zürich (Jalka 5/2025).

Lisaks on Jalka külastanud riigisisest vastasseisu Barcelona - Madridi Real (Jalka 5/2010).

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.