Eesti jalgpall on omale aastaid seadnud eeskujuks Kesk-Euroopat. Saksa kultuuriruumi kuuluvat vutti ja Šveitsi liigasüsteemi. Äkki tuleks veelgi enam teha nii, nagu tehakse seal?

Alanud Premium liiga hooajal on mullune autsaider Pärnu Vaprus võtnud võõrsilt punkti tiitlit jahtivalt Tallinna Levadialt. Teist järjestikust kõrgliiga hooaega alustanud Tallinna Kalev teinud viigi ambitsioonika Nõmme Kaljuga. Uustulnuk Harju saanud silma pähe madinast mulluse komeedi Kuressaarega. Aga need ei ole hetkel peamised jututeemad.

Viimased 10 päeva on koduse jalgpalli kontekstis enim räägitud lumest, talvest ja kalendrist. Põhjusel, et praeguseks kavandatud 15 matšist on peetud viis – neist kaks lumesajus. Et talvel lund sajab, ei ole üllatus isegi tänases kliimasoojenemisega võitlevas maailmas. Kuivõrd jalgpallist on aastatega saanud aastaringne spordiala, tuleb leida lahendusi, et talvised tingimused häiriksid võimalikult vähe.

Võib ju küll väita, et Eesti Jalgpalli Liidu statistika kohaselt on lume ja miinuskraadidega alates 2015. aastast peetud Premium liigas 2,31% mängudest, ent see ei peegelda asja täielikku olemust. Kõnealune statistika ei arvesta matšide edasilükkamisi, koduväljakute vahetamisi ja olukorda, kus mõni klubi peabki sobiva staadioni puudumise tõttu esimesed voorud võõrsil pidama.

Lumi mõjutab jalgpalli kõikjal maailmas. Läti kõrgliiga alustas möödunud nädalavahetusel tihedas lumesajus. Leedu kõrgliigas on enamik esimese kahe vooru matšidest peetud sisehallides. Tšehhi kõrgliigas lükati nädalavahetusel edasi Vlasi Sinjavski koduklubi Slovacko matš, sest maha sadas 15-sentimeetrine valge vaip. Isegi Hispaania kõrgliigas on viimastel aastatel lumi mängude toimumist seganud.

Eestis on probleem eelkõige psühholoogilist laadi. Trotsi tekitab tõik, et just jalgpallihooaja alates naaseb talv. Hetk, mil põnevus peaks olema haripunktis, inimeste hinges elevus, on õues külm ja vastik. Kui asi, mis peaks algama, ei alga ja matše lükatakse muudkui edasi – see on muidugi ainuõige, et kui ilm ikka ei luba, siis ei olegi vaja hambad ristis punnitada –, kannatab asja tõsiseltvõetavus ja maine. "Miks nad siis planeerivad neid mänge üldse talve?" on küsimus, mida on mult päritud viimastel nädalatel korduvalt.

Premium liiga hooaeg algaks ja lõppeks igasuguste lumejuttudeta, kui Eestis mängitaks kevad-sügis süsteemi asemel nii-öelda sügis-kevad formaadis. Nagu tehakse enamikes maailma riikides. Viimane ei pea seejuures tähendama suvist pausi.

10-klubiline ja 36-vooruline liiga on asjad, mida on Eesti jalgpallijuhid korduvalt õigustanud Šveitsi näitega. Selle osas on vähe vaielda, et 10 klubi on tänasel päeval siinse kõrgliiga lagi. Tulevikus loodetavasti mitte, aga pelk mängijate hulk ja valik seab hetkel sellised raamid.

Konkreetsema võistlussüsteemi osas sundis koroonapandeemia 2020. ja 2021. aastal katsetama formaadimuutuse ja viimaseks ringiks liiga poolitamisega. Mängijatele, treeneritele ja fännidele see meeldis. Andis vürtsi juurde ning koormus veidi kahanes. Näiteks 2020. aastal läks hooaeg ju tõsisemalt käima alles 19. mail, ent 6. detsembriks tõmmati joon alla. Tänavu alustasime 3. märtsil ja lõpetame 2. detsembril.

Euroopaga tempos püsimiseks on pikk vutihooaeg vältimatu. Koondised peavad võistlusmänge juba märtsis, klubide eurohooajad käivad poolde detsembrisse. Kui tahta areneda, on vaja vutti mängida sisuliselt 11 kuud aastas. Küsimus on vaid selles, kuhu asetada rõhud: milline on ettevalmistuse ja liiga osakaal.

Šveitsi tänavune kõrgliiga hooaeg algas 16. juulil ja lõpeb 29. mail. Talvel kaks kuud ja üks nädal pausi. Sloveenias alustati 15. juulil ja lõpetatakse 20. mail. Talvine paus oli sama pikk kui šveitslastel. Mõlemad mängivad 10-klubilist ja 36-voorulist hooaega.

Miks ei võiks Eesti sama teha? Alustame juulis ilusate ilmadega, lõpetame mais ilusate ilmadega. Keset krõbedaimat talveperioodi detsembri keskelt veebruari lõpuni on paus. Mängijad käivad jõulude ajal puhkusel akusid laadimas ja siis jätkub töö teiseks hooaja pooleks ettevalmistamisega.

Külmaga peetavad mängud ei kaoks kuskile ning kindlasti tuleks mingeid mänge edasi lükata nagu kasvõi praegu Tšehhis tuli, aga liiga algus ja lõpp, mis määravad peamise emotsiooni nii mängijatel väljakul kui fännidel tribüünil, oleks positiivne.

Sügis-kevad formaadile üleminek ei peaks tähendama suurt suvist pausi ja meeletut puhkust keset suve. Meie jalgpall võiks toimida täpselt samade loogikate ja rütmiga nagu praegu, lihtsalt fookusmomentidel oleks ilm soosiv. Juunis on kaks nädalat koondist ja mängijad saaksid jaanipäevalgi paar vaba päeva nagu praegu, aga siis käiks töö edasi.

Välismaal mängivad koondislased on aastast aastasse juunikuise koondisekogunemise järel ajakirjanikele tõdenud, et nädalake saavad kodus olla ja siis lähevad klubide juurde tagasi, et alustada juba uue hooaja ettevalmistust. Vahet pole, kas nad on mänginud Inglismaal, Poolas või Ungaris.

Alates möödunud nädalast, kui mõtteharjutuse korras teema arutelu tekitamise mõttes taskuhäälingu "Pikk ette (ja ise järele)" eetris välja käisin, olen kuulnud kaht suuremat etteheidet. Esiteks: paus keset hooaega on liiga pikk. Ma ei näe, miks see peaks meid siin Eestis segama, kui Šveitsis, Sloveenias, Tšehhis, Taanis või veel mitmel pool mujal ei lasta end sellest häirida.

Teiseks: kahe hooaja vaheline aeg on liiga lühike ja meeskonnad ei jõua end korralikult komplekteerida. Et mitte jälle tuua sama põhjendust eelmise väitega, siis võib-olla ongi meie vuti järjepidevuse viga see, et meil vahetuvad klubides mängijad hooaegade vahel kümnete kaupa? Äkki ei peaks igal hooajal jälle uut satsi ehitama, vaid tegema kolm kuni viis, mitte 10-15 muudatust? Pealegi üleminekuaken ei pea sulguma hooaja algusega. See võib vabalt olla avatud terve juulikuu.

Mõni kindlasti tahaks öelda, et Eesti klubid kaotaksid suvistes eurosarjade eelringides oma eelise, kui võistlema mindaks puhkuse pealt. Siin toonitan üle: päris suur puhkus on ikkagi talvel. Suvel hoitakse end toonuses, lihtsalt saadakse väike mentaalne restart.

Mis oleks taolise hooaja plussid? Lahti saaks näiteks sellest iga hooaja alguse ja lõpu kehva ilma jutust. Jääks ainult hooaja keskel kehva ilma jutt, ent selle mastaap oleks kordades väiksem. Olles jalgpalliharrastajana ise tänavu jaanuaris ja veebruaris õues treeninud, siis väljakud läksid käest ära alles märtsis.

Veelgi olulisem pluss oleks aga see, et Eesti tegutseks samas rütmis suurema osa muu maailma jalgpalliga. Mitmel talvel on siinsed jalgpalliagendid rääkinud, kuidas hea hooaja teinud Eesti vutimeest on keeruline piiri taha viia, sest talvel ei komplekteerita võistkondi. Sügis-kevad formaadis mängivates liigades tehakse peamiselt hädakäike: lapitakse vigastada saanud mängijatest tekkinud tühjasid kohti või täiendatakse meeleheites päästa kehvasti läinud hooaja algus.

Viimasel puhul pole ebatavaline, et päästeoperatsioon siiski ei õnnestu, treener vahetub ja siis teame kõik, mis sellest Eesti mängijast saab. Usun, et muu Euroopaga samas taktis hingamine võiks mõjuda soosivalt eestlaste piiri taha siirdumisele, sest värbamisloogikad ühtiksid paremini.

Samuti kaotaksime ära ühe suure ebaloogilisuse. Praegu mängitakse Eestis liigat kevad-sügis, aga karikasarja sügis-kevad formaadis. Sarnastel alustel toimiv jalgpallisüsteem on ju ainult hea.

Ma ei ürita väita, et sügis-kevad formaat päästaks Eesti jalgpalli või see kaotaks meie mured. Eesmärk on eelkõige tekitada diskussiooni ja panna mõtlema. Tänavune vutiaasta on käivitunud läbi raskuste ning rahulolematuid osapooli on rohkem kui neid, kes rahul.

Nii nagu maailm, muutub ajas ka jalgpall. Näiteks 90ndatel mängiti ju Eestiski sügis-kevad formaadis. 1998. aastal nähti vajadust muutusteks ja mindi üle praegusele süsteemile. Ei ole vaja kahelda, et nii sportlased, treenerid, fännid kui ka EJL soovivad Eesti jalgpalli arengut. Et asjad läheks kogu aeg paremaks. Ja selle hüvanguks on tehtud plaane ja püütud arvestada kõikvõimalike teguritega. Jalgpall on täna maailma kõige konkurentsitihedam spordiala, mida harrastatakse aastaringi. See on reaalsus, milles tuleb toimetada.

Ent ükski kunagine hea idee ja toimiv süsteem ei pea ajale lõpmatuseni vastu. Jaapanis on viimastel aastatel olnud sama diskussioon: veebruaris algavat hooaega on tahetud üha hiljem ja hiljem käima lükata, aga seda pole tehtud. Nüüd arutavad nad sügis-kevad formaadile üleminekut, et käia Euroopa tippjalgpalliga sama jalga. Ja nad asuvad Aasias!

Jalgpalli mängimist alustati vahetusmeesteta ja pikalt sai teha kolm vangerdust. Uus normaalsus on viis. Kunagi polnud suluseisu, aga nüüd on isegi Eestis videokohtunikud, kes tuvastavad tagantjärgi kohtuniku poolt märkamatajäämised või valed tõlgendused.

Ja isegi see Šveits, kes on aastaid mänginud 10 klubiga 36-voorulist liigat, laiendab uuest hooajast oma meistrisarja 12-klubiliseks. Oludega kohanemine on ellujäämise vaatevinklist olulisem kui kunagi varem.