Wayne Rooney lõpetas kolmapäeval koondisekarjääri Inglismaa kõigi aegade edukaima väravakütina, kuid arvamused tema pärandist jagunevad kahte vastandlikku leeri.

Michael de Guzman väljus Borneo saare džunglitest naerulsui ja teadmisega, et võib hädise geoloogipalgaga hüvasti jätta. Teda ootasid ees päevad häärberites, sportautodes ja luksusjahtides, sest indoneeslane oli saare idaküljel sattunud kullasoonele. De Guzman võttis kähku ühendust kanadalasest ärimehe David Walshiga, kes saabus Borneole skeptilisena, kuid nähes De Guzmani edu, otsustas projekti investeerida.

Kolme aastaga kasvas nende firma Bre-X Minerals väärtus kuue miljardi dollarini ning lisaks teistele tahtis oma osa saada ka Indoneesia president Suharto. De Guzmani jaoks hakkas projekt aga üle pea kasvama, sest mingeid kullavarusid tegelikkuses ei eksisteerinudki.

Sõltumatute audiitorite ja geoloogide veenmiseks viilis indoneeslane kullaproovidesse osakesi oma abielusõrmusest ja kui see oli de Guzmani jaoks oma ülesande täitnud, ostis ta läheduses kulda sõelunud kohalikelt üle nende leiud. Osakeste iseärase lihvitud kuju seletas de Guzman ära enda välja mõeldud vulkaaniteooriaga ning et nii meedia kui investorid jahtisid olukorrast omakasu, ei kahelnud tema sõnades eriti keegi. Vähemalt seni, kuni pettusele viimaks järele jõuti ja taibati, et nii nagu vanasõnaski, pole kuld kõik, mis hiilgab. See ei ole aga ainus kord, mil tagapõhjata kullapalavik on ühe riigi suve pea peale pööranud.

Kas loovad mõne jalgpallikoondise poolehoidjad oma mängijatest suursugusemaid illusioone kui Inglismaal? Kas on meedia mõnes riigis altim oma mängijaid etteruttavalt üle kuldama ning ebaõnnestumise korral mutta tampima kui Inglismaal? Kui Inglismaa ei jõudnud suurüllatusena 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustele, veeretas liigasüsteemi toonane esimees Lord Mawhinney süü koondislaste kaela.

"Me pole veel rääkinud mängijatest ja sellest, kuidas nad ei suuda pinge all toime tulla," alustas Mawhinney peatreener Steve McClareni vallandamisele järgnenud pöördumist. "Viimaste aastate jooksul olen uskunud, et tegemist on meie "kuldse põlvkonnaga", kuid kui see tõesti nii on, peame kullastandardi võimalikult kiiresti selja taha jätma."

Mawhinney jättis toona muidugi mainimata, et "kuldse põlvkonna" hüüdnime autoriteks olid kõrgematel toolidel istujad ise, eesotsas uue millenniumi esimestel päevadel Inglismaa jalgpalliliidu tegevjuhiks saanud Adam Crozieriga, kes pidas võltsprohvetlikku hüüdnime heaks turundusnipiks. Peatselt võttis sellest kinni ka Inglismaa meedia ning järgmiseks kümneks aastaks nimetus külge jäigi. Ilusa nime rikkus muidugi ära see, et "kuldne põlvkond" eesotsas David Beckhami, Michael Oweni, Steven Gerrardi, Frank Lampardi, Paul Scholesi, Rio Ferdinandi, Gary Neville'i, John Terry ning veel paljude teistega kõige säravamate medaliteni ei jõudnudki - seda ei noorte ega täiskasvanute hulgas.

"Kogu "kuldse põlvkonna" nimetus on mängijate jaoks kohutav," sõnas Frank Lampard eelmise kümnendi lõpus. "On hea, kui meeskonnal ja mängijatel lasub teatav pinge, aga "kuldseks põlvkonnaks" nimetamine - inimesed justkui ootasid, et me läbi kukuks. Selle nime saab anda vaid siis, kui midagi on ka võidetud. Vaadake 1966. aasta meeskonda - nemad tulid maailmameistriteks, see oli tõeline kuldne põlvkond."

Oma pettumust neile püstitatud ootuste üle on avaldanud mitmed teisedki toonased mängijad, kaasa arvatud Rio Ferdinand ("me ei mänginud Inglismaa särgis vabalt") ning Gary Neville ("kui aus olla, polnud "kuldne põlvkond" meie vaatevinklist just eriti kuldne"). "Nad lisasid selle nimetuse alla pidevalt uusi mängijaid, kuid me ei võitnud ühtegi turniiri ega olnud selle nimetuse vääriline," tõdes kassikuldse koondise paremkaitsja.

Neville’il oli õigus – koondisega liitunud uutel mängijatel ei jäänud muud üle, kui samuti rasket taaka kandma hakata. Kellegi jaoks pole see aga olnud nii keeruline kui Wayne Rooney’le, mehele, kes sellesse põlvkonda ju tegelikult ei kuulunudki. 17 aasta ja 111 päeva vanusena esmakordselt koondise särki kanda ei ole ühegi mängija jaoks kerge samm, see on veel raskem, kui koondiseks on pidevalt meedia tähelepanu keskmes olev Inglismaa ning ülesanne muutub kontimurdvaks, kui veel teismeeas ründaja õlgadele pannakse kogu riigi ootused.

Endine Inglismaa tipuründaja Ian Wright nimetas Rooney't noormehe koondisedebüüdi järel BBC saates Match of the Day Inglismaa päästjaks ning messiaseks, lisades seejärel süütult, et ta "ei tahaks asjade käigust siiski ette rutata". Wright ei olnud loomulikult ainuke. Päevaks, mil Inglismaa 2004. aasta EM-i avamängus Prantsusmaa vastu murule jooksis, oli 18-aastasel Rooney'l kirjas juba 13 koondisemängu. Alagrupikohtumised Šveitsi ja Horvaatia vastu ei aidanud leeki summutada.

Šveitslaste vastu lõi Rooney mõnelt meetrilt peaga väravasse Joe Cole'i tõste ning virutas seejärel 13 meetrilt palli posti, kust see Šveitsi väravavahi Jörg Stindli kukla kaudu sisse põrkas. Horvaatia võrku sahistas Rooney esimest korda võimsast kauglöögist, millele Tomislav Butina küll näpud vahele sai, kuid mida tal tõrjuda ei õnnestunud. Rooney teisele väravale andis ilusa söödu aastate eest sarnase meediatsirkuse saatel esile kerkinud Michael Owen. Nooruki neli väravat tegid temast alagrupiturniiri säravaima tähe ja Inglismaa ootas kannatamatult, millistesse kõrgustesse koondis kerkida võib. Veerandfinaalist Portugali vastu oli mängitud 27 minutit, kui Rooney jala murdis ning väljakult lahkuma pidi.

"Me oleks võinud 2004. aasta EM-i võita," kirjutas Gary Neville Telegraphis 2014. aastal. "Kõigist suurvõistlustest, millest ma vahemikus 2002-2010 osa võtsin, oli see turniir, mille me oleks tõesti võinud võita. Rooney oli esimesel pooltunnil pidurdamatu, Portugal ei saanud temaga hakkama. Me kontrollisime mängu. Me oleks pidanud Portugali alistama, isegi pärast Rooney vigastust." Tagantjärgi vaadates oli Rooney esimene suurturniir ühtlasi tema parim. Leek põles eredalt, aga kiirelt.

2006. aasta kevadel oma teist hooaega Manchester Unitedi särgis lõpetanud Rooney sai aprillis vigastada ning liitus Inglismaa MM-koondisega, kui polnud veel täit vormi saavutanud. Taas kohtus Inglismaa veerandfinaalis Portugaliga ning taas pidi Rooney väljakult enneaegselt lahkuma, kuid seekord punase kaardi tõttu. 2008. aasta EM-i valikturniiril lõi Rooney kaks väravat, neist ühe ka Eesti võrku, kuid Austriasse ja Šveitsi jäi inglastel sõitmata. 2010. aasta MM-valikturniiri läbis katastroofilist eksimust heastada üritanud Inglismaa peaaegu perfektselt ning Rooney oli üheksa tabamusega ka Euroopa tsooni parim väravakütt. Finaalturniiri kahes esimeses mängus ei suudetud aga enamat viikidest USA ning Alžeeria vastu.

Mingis mõttes saab Rooney Inglismaa-karjääri jaotada kaheks: enne mängu Alžeeriaga ning pärast mängu Alžeeriaga. See oli murdepunkt, mis võimaldas teda seni võrdlemisi hästi kohelnud meedial kiirelt narratiivi muuta. Lõuna-Aafrikasse koondist toetama lennanud poolehoidjad ei olnud Inglismaa mänguga rahul ning andsid sellest kohtumise lõpus vilekooriga teada. "On tore näha, et oma fännid meid välja vilistavad – see on lojaalsus," lõrises maruvihane Rooney väljakult ära kõndides telekaamerasse. Toimetajatel üle kogu Inglismaa oli õnnepäev.

Kaks aastat hiljem sai Rooney viimases EM-valikmängus Montenegro vastu punase kaardi, mistõttu pidi ta finaalturniiri kaks esimest mängu vahele jätma. Järjekordne pettumus veerandfinaalis, seekord Itaalia käe läbi. "Rooney mängib hästi ainult Manchesteris," jätkas endine koondise peatreener Fabio Capello tuttavat diskursust.

Brasiilias toimunud MM-i ajaks oli Rooney koduse ajakirjandusega saavutanud teatava vaherahu ning võis turniiri ehk pingevabamalt alustada, kuid sel korral ei pääsenud Inglismaa alagrupistki edasi ning meedia võttis taas Rooney ette. Eelmisel suvel juhtunud fiasko koorem lasub samuti pea täie raskusega kunagise kuldse poisi õlgadel.

Aastate jooksul on tundunud, et Rooney kannab pea üksinda karistust selle eest, et nõndanimetatud "kuldne põlvkond" ei osutunudki tagasivaatavalt kuldseks ning et verevahetus ei toonudki endaga kaasa rahvusvahelisi triumfe. Ajakirjanduses on lihtne süü peamiselt ühe mängija kaela veeretada, ka juhul, kui terve meeskond pole piisavalt kõrgel tasemel.

"2006. aasta finaalis (Itaalia ja Prantsusmaa vahel) oli väljakul 15 maailmaklassi mängijat," analüüsis Neville kolme aasta eest. "2010 oli Hispaania hiilgeaeg. Kui me võrdleme ennast nende võimsate meeskondade vastu, ei olnud me "kuldne põlvkond". Me elasime nende varjus. Loomulikult peaksime kahetsema, et meil ei õnnestunud suurvõistlustel võidutseda, kuid me ei pääse lihtsast lõppsõnast: me ei olnud piisavalt head."

Kahtlemata mõlgub kõik see ka Rooney mõtteis. "Üheks mu vähestest kahetsustest on see, et ma ei saanud ühelgi suurturniiril olla osa edukast Inglismaa koondisest," sõnas mees vahetult pärast koondisekarjääri lõpetamist kolmapäeval. Otsus tuli tema jaoks siiski õigel ajal. Pärast Rooney taasliitumist Evertoniga on väljakul näha olnud peegeldusi samast noorukist, kes pea 15 aasta eest Inglismaad oma plahvatuslikkusega võlus.

Evertonis on Rooney prii kõigest sellest, mida talle viimase kolme aasta jooksul Manchester Unitedis ette heideti ning kammitsaist vabanenud mehel võib veel nii mõndagi varus olla. Seda nägi ka koondise peatreener Gareth Southgate, kes tunnistas, et võib Rooney’le suvise MM-i eel uue kutse saata.

"Ma ei näe põhjust, miks me peaks ukse kinni lööma," tõdes Southgate neljapäeva õhtul. "Loomulikult peame arvestama sellega, mis seisus on tema ning ka koondis, aga oleks rumal praegu kindlalt "ei" öelda. Wayne on alati rasket koormat kandnud ning teistel mängijatel on ehk olnud lihtne tema selja taha peituda. Pärast Steven Gerrardi lõpetamist on ta seda pidanud üksi tegema ja see on olnud ebaaus. Inimesed vaidlevad praegu selle üle, kas Rooney on Inglismaa legend või mitte. Ta on väljakumängijatest rekordinternatsionaal ja Inglismaa kõigi aegade suurim väravakütt. Mida veel saavutada, et legendiks saada?"

Paljudele sellest ei piisa ja pole kahtlustki, et mida iganes Rooney ja koondis järgmisel suvel ka ei otsusta, satub nüüdseks juba endine Inglismaa kapten taas ühe leeri hambusse. Rooney on selleks tõenäoliselt valmis. Erinevalt Michael de Guzmanist, kes suutis kullapalavikku taluda kolm aastat, kuni end helikopterist välja heitis, on Rooney vastu pidanud neli korda kauem. Olgu teda ümbritsev koondis kui kassikuldne tahes.