Kerjusena kuningate keskel (2)
Portugali jalgpalli kõrgliigas jagab praegu suure kolmikuga maid klubi, millel polnud mõnda aega tagasi logo, särki ega kodustaadionit. Nimele ja ajaloole neil õigust ei ole. Kuidas on see saanud juhtuda?
Margarida Amaral sammus väljakule temast näiliselt kaks korda pikemate meeste käevangus. Nii lihtsalt läheb inimese kehaga, kui see elab 91-aastaseks. Restelo staadionile kogunenud publikust said teda mäletada vaid väga vähesed, sest Amaral oli laulja ja näitlejana tuntud viimati 1970ndate alguses. Aga kui ta pühapäeval suu avas, juubeldasid kõik.
Lissaboni klubi Belenenses on Boavista kõrval ainus, kes suutnud Portugali suure kolmiku hegemooniat väärata; aastani 1982 oli Belenenses Benficat, Portot ja Sportingut mitte arvestades viimane, kes ei olnud kõrgliigast veel kordagi välja langenud. Sellel aastal tähistab see ajalooline klubi oma sajandat sünnipäeva. Kahtlemata oleks nad soovinud seda teha ilusamates oludes.
Vanadaam haaras ühe teda toetanud mehe käest paberilehe ja viipas sellega graatsiliselt publikule. Margarida Amaral oli 1950. aastatel see, kes laulis linti Belenensese hümni ja nüüd oli ta seda jälle liigamängu eel Restelo staadionil esitamas. Ovatsioonid tema häält ei summutanud.
Täpselt aasta tagasi võõrustas Belenenses selsamal Restelo staadionil Portot 13 000 silmapaari ees. Miks oli seekord pealtvaatajaid vähem kui pooltuhat? Ja miks tuli Belenenses seekord väljakule Portugali tugevuselt kuuendas liigas?
***
Portugali jalgpallihooaeg on olnud tormiline. Nagu ikka. Sporting pääses Bruno de Carvalho küüsist ja hiilgav Bruno Fernandes ohustab Frank Lampardi rekordeid. Benfica alistas nädalavahetusel Feirense 4:1, mille peale saatis väikeklubi meediale kohtunikke siunava avalduse: "Täna nägime järjekordset Portugali jalgpallile piinlikkust valmistanud kohtumist. Kuhu on kadunud spordi ausus?" Porto üritab iga hinna eest olla konkurentsivõimeline nii kodus kui Meistrite liigas.
Suvise MM-i, Sportingu probleemide ning Benfica ja Porto jagelemise tõttu on Belenensese lagunemine jäänud suurema meediatähelepanuta. Lühidalt öeldes siugles Belenenses kuue astme võrra madalamale ja jättis oma läbipaistva kesta tippudele vaatamiseks maha. Nagu basilisk.
Alates eelmise aastatuhande lõpust on Portugali klubid kohustatud esindusmeeskondade haldamiseks kasutama SAD-d (Sociedade Anonima Desportiva; sisuliselt aktsiaselts). SAD kontrollib ainult profitiimide tegemisi, näiteks hoolitseb tele- ja imidžiõigustega kaasnevate läbirääkimiste eest. Teised alad ja noortevõistkonnad on klubi enda hallata.
Idee seisneb selles, et kuna SAD peab igakuiselt avaldama finantsraporti, säilib läbipaistvus ja klubi jalgpallivõistkonna kaudu ei saa mingeid kahtlaseid tehinguid läbi viia. Reeglina on see lihtsalt formaalsuseks, sest klubi on nagunii SAD enamusosanik. Nii ka Belenensese puhul. Kuni aastani 2012.
Restelo staadionil on Tejo jõe kaldal kuninglikud naabrid. Sealsamas asub Portugali pealinna üle valvav poole aastatuhande vanune Belemi torn; läheduses kõrgub Avastuste monument, mis tähistab riigi kuulsamate monarhide, teadlaste ja maadeavastajate, eesotsas Vasco da Gama ja Fernao de Magalhaesi elu. Sealsamas asub maailmakuulus Jeronimose klooster, mida külastavad igal aastal miljonid turistid; Lissaboni botaanikaaed ja Portugali presidendipalee. Restelo kõrgematelt tribüünidelt avaneb Tejo jõele kaunis vaade.
Portugali meistritiitel 1946. aasta kevadel lisas Belemi linnaosa klubi koheselt kuninglikku seltskonda, sest just Belenenses oli Real Madridi valitud vastaseks 1947. aasta detsembris, kui nende omavaheline mäng pühitses sisse vastavatud Santiago Bernabeu staadioni. Ajaloolisest matšist annab tunnistust vimpel, mis on aukohal Restelo pisikeses trofeeruumis – rauduksega suletud toas, mille kaks auhinnakappi on paari viimase aastakümne jooksul saanud juurde vaid mõned täiendused. Restelo on Belenensese auks ja uhkuseks. Nende koduks kuningate keskel.
Kõigil, kes pole Benfica, Porto või Sporting, on Portugalis raske. Meedia ja rahva tähelepanu, raha, sponsorid - kõik ringleb vaid suure kolmiku ümber ja teised on sunnitud noppima võrgu vahelt pudenevaid üksikuid palukesi. Mured tulevad ja kipuvad jääma, isegi siis, kui sinu ajalugu on selline nagu Belenensesel. Viimane tõsine finantskriis tabas klubi vahetult pärast 2012. aastal esiliigasse langemist ja raske olukorraga toime tulemiseks otsustasid klubi liikmed 51 protsenti Belenensese SAD-st müüa firmale nimega Codecity.
Paari rahuliku aasta järel, mille jooksul sai Belenenses kätt proovida ka Euroopa liiga alagrupiturniiril, hakkasid Restelo kohale kogunema tumedad pilved. SAD presidendiks saanud Rui Pedro Soares tülitses tihti klubi uue presidendi Patrick Morais de Carvalhoga, süüdistades teda hilinenud maksetes ja lubadustest kõrvalehiilimises.
Oma osa said ka fännid. Hooaja 2014/15 eelviimases voorus võõrustas Belenenses Portot, kes pidi tiitlikonkurentsis püsimiseks kindlasti võitma. Soares, kes teenis mõned hooajad varem FC Porto "aasta fänni" auhinna, üritas Belenensese toetajaid takistada klubi lippude ja bänneritega staadionile sisenemast. Aga mis kõige hullem, Soares proovis erinevate seaduslünkade abil Restelot Codecity nimele kirjutada.
Pärast seda, kui klubi oli SAD-ga tulutult üritanud läbirääkimisi pidada, läksid Belenensese SAD ja Belenensese klubi teed sel suvel lõplikult lahku. Sisuliselt otsustasid sociod, et õudne lõpp on parem kui lõputa õudus ja hääletasid klubi SAD-st eraldamise poolt. See on Portugali jalgpallis ainulaadne juhtum.
Praegu kõrgliigas seitsmendal kohal olev Belenenses SAD on tegelikult tühi kest; meeskond ilma koduta, ajaloota, identiteedita. Uhkelt Portugali tugevuselt kuuendasse divisjoni langenud Belenenses säilitas õiguse nii särgile, staadionile, ajaloole, logole, nimele kui ülejäänud klubile tervikuna. Belenenses SAD-le jäid vaid mängijad ja peatreener.
***
Pärast seda, kui terve elu Belemis veetnud Margarida Amaral oli pühapäeval mõnesajale inimesele hümni ette kandnud ja klubi omanikud tutvustanud ümmarguseks juubeliks loodud laulu, virutas Belenenses SL Olivaisi väravasse üheksa vastuseta jäänud palli. Selliselt on möödunud kogu senine hooaeg. 23 vooruga on meeskond kogunud 21 võitu, ühe viigi ja ühe kaotuse; nende väravate vahe on 99:11.
"See, mis juhtus, peaks olema mõeldamatu," rääkis aastatuhande lõpus klubi enam kui 200 mängus esindanud ja hiljem Belemis treenerina töötanud Filgueira sügisel ajalehele Record. "Ilma inimesteta ei tähenda klubid mitte midagi."
Hooaja avapäeva hommikul külastasid paljud Belenensese klubi sociod sekretariaati, et oma liikmekaarte uuendada. Paljud otsustasid klubi oma taskust toetada. Üks vanem härrasmees käis lauale 1700 eurot, selleks, et "heastada mitu aastat kadunud lojaalsust", nagu ta ise ütles.
Sel õhtul tuli paari tuhande inimese silme ees Restelo murule klubi jalgpallidirektori Jose Taira poolt kuue nädalaga moodustatud meeskond - peamiselt noormängijad ja amatöörid, sekka näiteks kolmandast divisjonist värvatud vasakkaitsja Jorginho ja klubi seitsme hooaja eest esiliigas esindanud Alex Figueiredo ning Ricardo Viegas; ultrate bänneri all, millel oli kirjas "a nossa paixao nao tem divisao". Meie kirel pole divisjone.
Kõigi osapoolte jaoks on see keeruline situatsioon. Kõrgliigas mängiv Belenenses SAD, kes võttis märtsi alguses kasutusele Belemi torni kujutava logo, rendib praegu Portugali jalgpalliliidult rahvusstaadionit. Jaanuaris võõrustati seal Tondelat murul, mis ei kannatanud mingisugust kriitikat. Keegi ei taha, et nad seal mängiksid, ehk kõige vähem meeskond ise - sest 40 000 mahutavad tribüünid on reeglina täidetud 40 korda väiksema arvu inimestega.
Peatreener Silas ja mängijad on kahe tule vahel. Nagu ka need toetajad, kes neid austavad ja jätkuvalt neile edu soovivad. Üks Belenensese poolehoidja võrdles hooaja alguses situatsiooni lahutusega, mille järel kolivad välja nii isa kui ema.
Suurem osa Belenensese poolehoidjaid loodab kahtlemata, et klubi ja SAD liituvad kunagi taas ühtseks tervikuks. Sellele eelneb aga palju paberimäärimist ja Morais de Carvalho on kinnitanud, et Rui Soaresega enam läbirääkimisi ei peeta. Ehk jõuab amatööride sekka langenud meeskond selleks ajaks omal käel tagasi tippu. Selline eesmärk Portugali ajalooliselt neljandal klubil vähemalt silme ette võetud on.
Päeval, mil Belenenses kuuendas divisjonis oma teekonda alustas, viibis Morais de Carvalho loomulikult Restelol. Tervitussõnu jätkus tal nii Portugali jalgpalliliidu presidendile kui kõrgliiga pealikule. "Meie jaoks ei ole mingit kahtlust, kes Belenensest esindab," ütles ta ajalehele Publico. "Ei ole kahtlust, mida tahavad fännid ja klubi liikmed. Soovin, et Fernando Gomes ja Pedro Proenca oleks täna siin koos minuga istunud. Nad peavad seda nägema. Aga kui nad tahavad teeselda, nagu poleks midagi juhtunud, on see nende teha."
Kui 23. septembril jõuab ametlikult kätte Belenensese sajas sünnipäev, mängib see ajalooline klubi Portugali viiendas liigas. Kas Margarida Amaral Restelol veel mõnda kõrgliigamängu näeb, on raske lubada. Aga vähemalt saab ta kindel olla, et tema klubi kodu jääb nende kindluseks.