Kivihäll, palee või tuletorniaed: Euroopa ja Aasia vastasseis Istanbulis (0)
Ajakiri Jalka külastas Bosporuse lahinguks nimetatavat Istanbuli madinat, milles on vastamisi linna Euroopa osas paiknev Galatasaray ja Aasia-poolne Fenerbahce. Neist kahest rääkides ei pääse üle ega ümber ka kolmandast suurklubist Besiktasest, mille fännirühmitus Carsi on ühiskondlikult aktiivne ja mille arvamust küsib isegi parlament. Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas.
Istanbuli kolme suurklubi omavahelisest rivaliteedist peetakse kõige olulisemaks Galatasaray ja Fenerbahce vahelist madinat. Ajalooliselt eristab kolme klubi toetajaskonda ja seda, mida nad sümboliseerivad, sotsiaalne päritolu. Türgi akadeemiku Kurthan Fiseki (Fenerbahce fänn) järgi on Galatasaray euroopastunud aristokraatia, Fenerbahce kodanluse ja Besiktas töölisklassi klubi.
Tänapäeval on need eristusjooned hägustunud. Kolme klubi fänne ei erista enam sotsiaalne klass, religioon ega rahvus. Nagu on tabavalt öelnud raadioajakirjanik Bagis Erten: "Kõigil kolmel suurklubil tuleb võidelda iga sündinud beebi pärast."
Kõigil kolmel on vägev ajalugu ja pühendunud poolehoidjad. Ligi 90% türklastest toetavad üht kolmest suurklubist. Sotsioloog Ahmet Talimciler küsitles 1500 Türgi fänni ja selgus, et 62%-le oli meeskond perekonna ja rahva järel kolmandal kohal, kuid 30%-le on lemmikmeeskond "tähtsam kui miski muu". Teise hinnangu järgi on 76% türklastest jalgpallifännid.
Organiseeritud fänlus sai Türgi jalgpallis alguse 1963. aastal, kui Besiktase juurde tekkis ühendus The Amigos. Amigosteks nimetati alguses tribüünidel fännikoore juhendavaid liidreid. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel liberaliseerus Türgi ühiskond, jalgpalliklubidele anti suurem vabadus, millele järgnes nii koondise kui ka klubide edu rahvusvahelisel tasemel.
Kolme suurklubi omavaheline nagin sai hoogu 1970ndatel, kui Galatasaray ja Fenerbahce staadionid olid remondis ja kõik kolm pidasid oma mänge Besiktase staadionil, mille nime järgi hakati seda ajajärku nimetama Inönü sõjaks. Käis võitlus paremate positsioonide pärast tribüünil. Kuna piletile kohanumbrit ei märgitud, püüdsid Besiktase fännid konkurente eemal hoida katusealustest kohtadest, kus oli parim vaade ja akustika. Enne omavahelisi kohtumisi ööbis paarsada Besiktase fänni staadioni ümber, et kaitsta oma eesõigust kohavalikul. Selleks kasutati rusikaid, kaikaid, kive ning vaenutegevuse kasvades taskunuge, lihalõikureid ja teravaid mõõgasuurusi kebabilõikamise nuge.
Pärast 1980. aasta riigipööret läks Inönü sõda põranda alla. Kuni kella viieni hommikul kestnud keelutund tähendas, et ööseks ei saanud jääda staadionit kaitsma. Kuid 5.01 olid "rügemendid" taas tänaval.
Kuigi Galatasaray ja Fenerbahce naasid oma staadionitele, kestsid võitlused edasi. 1980ndate keskel tulid kasutusele Molotovi kokteilid ja tulirelvad. Besiktase fänn Ayhan on seda kirjeldanud teadusajakirjas Soccer & Society nõnda: "Istanbul oli jagatud. See kestis 24 tundi ööpäevas. Me elasime huligaansuses seitse päeva nädalas. Keegi ei läinud öösel koju kartuses, et nende perekonnad võivad kannatada saada. Kõik magasid ühes kohas. Kell kolm või neli hommikul võisid telefonid helisema hakata. Võidi teatada uudiseid lahingutest. Viissada inimest, neist osa relvadega, olid valmis sündmuskohale tormama. Kas olete näinud filmi "Braveheart"? See oli täpselt nagu seal."
Oli traagilisi kokkupõrkeid. Üheks pöördepunktiks sai 1991. aastal juhtunu, kui 40 Galatasaray fänni peksid jalgadega surnuks ühe Besiktase poolehoidja. Galatasaray ja Fenerbahce fännid tegid Besiktase omadele vaherahupakkumise. Abbasaga pargis kohtus 60–70 relvastatud asjaosalist, kes jõudsid kokkuleppele.
Ülemaailmne korjandus päästis Galatasaray
Kui Galatasary 1981. aastal oma uuele staadionile kolis, puudus klubi ühendav fänniorganisatsioon. Tegutseti eraldi ja tülitseti omavahel. 2000. aastal oli klubil 64 toetajate rühmitust, mille liidrid otsustasid koonduda UltrAslani-nimelisse fänniorganisatsiooni, mis loodi 2001. Aslan tähendab türgi keeles lõvi, mis on klubi sümbol. UltrAslanil on selge hierarhia ja kümnendi alguse seisuga üle maailma 226 sektsiooni, mida on kirjeldatud kui jalgpallilist kirikut.
Kui klubi sattus 2003. aastal finantskriisi, korraldas UltrAslan ülemaailmse korjanduse, mille tulemusena anti klubile üle nelja miljoni euro. Seejärel sai ühendus hakkama ennekuulmatu teoga ultrate maailmas: kuna nende fännitooted olid klubi ametlikust kaubast populaarsemad, andis UltrAslan kolmeks aastaks õiguse müüa oma kaubamärgiga nänni klubi kauplustes. Need tegevused päästsid Galatasaray pankrotist.
Euroopas on tavaks, et ultrad ametlikust fännipoest nänni ei osta – iga kaup, mis tuleb klubist, devalveeritakse. Ultratel on klubist eristuv ja sellele vastanduv identiteet. UltrAslaniga on teisiti. Kui tavaliselt on ultratel kuni 1000 liiget, siis UltrAslanil on neid koguni miljon! Nad on ehitanud oma enesemääratluse Galatasaray identiteedile. UltrAslan on end emotsionaalselt sidunud ka rahvuslike sümbolitega. 2010. aastal korraldati palverännak Canakkalesse, austamaks I maailmasõjas hukkunud sõdureid.
Ka Türgi lippu peetakse neutraalseks sümboliks ja ühendajaks. Ususümboleid ei kasutata, sest paljud fännid pole türklased või moslemid. Ollakse rõhutatult apoliitilised ja see on taganud juutide, kurdide, kommunistide, islamistide jt toetuse. Erinevate poliitiliste vaadetega liikmed neutraliseerivad kindla poliitilise platvormi. Paljuski on UltrAslan tänapäeva Türgi peegel.
Kuigi sada aastat tagasi välja kujunenud identiteedid suurklubisid enam ei erista, on rivaliteet äge. 1996. aastal kohtusid Türgi karikafinaalis Galatasaray ja Fenerbahce viimase väljakul. Galatasaray šotlasest peatreener Graeme Souness tuli pärast mängu tribüünile fännide juurde, võttis Galatasaray lipu ja viis selle igapõlise vaenlase kodustaadioni muru keskele. Souness tõusis legendi staatusesse.
2000. aastal, kui Galatasaray oli võitnud UEFA karika ja UEFA superkarika, ärritati Fenerbahce fänne enne omavahelist kodumängu jutuga, et tabloo tuleb laiemaks ehitada – oodata on korvpalliskoori. Fenerbahce võitis 1 : 0 ... 2014. aasta EM-valikmängus Kasahstani vastu keeldus Fenerbahce väravavaht Volkan Demirel platsile minemast, sest Galatasaray staadionil solvasid teda soojenduse ajal Türgi koondise poolehoidjad.
Enne kolme suure mänge arutavad klubide juhid politseiga, kuidas kõike kontrolli all hoida, ja teemaks on olnud ka välisklubide fännidel staadionile tuleku keelamine. 2008. aastal sisenes sellise keelu ajal 200 Fenerbahce fänni Besiktase särkides Besiktase staadionile ja paljastas oma tõelised värvid tribüünil, kus nad olid ümbritsetud vastase fännidest. See näitas, et keelamine on ohtlik. Fenerbahce fännid ärplesid hiljem, et olid politseile oma staadionile minekust teatanud ja saatnud politseile isegi oma nimed ja telefoninumbrid.
Carsi kui poliitiline partei
Kolmest klubist kõige kirglikumad on Besiktase fännid. Ühe uurimuse järgi liikuvat Türgi aktsiaturg üles, kui Besiktas võidab (fännide fanaatilisus). Filmirežissöör Zeki Demirkubuz on nimetanud Besiktase maailma kõige sürrealistlikumaks meeskonnaks. Tema sõnul hoolivad Galatasaray ja Fenerbahce üksnes võidust, kuid Besiktas on "olemuslikult irratsionaalne ja seeläbi põhimõtteliselt humaanne". Besiktase keel on jumalavallatus, luulekeeles aga igatsus, armastus, hullumeelsus, vastutustundetu armastus, mis juhib su surma.
Enne 2002. aastat, kui klubi treeningväljak asus linnas, käidi oma kirge välja valamas isegi treeningutel. Mängude ajal võidakse pöörduda mõne mängija poole lauluga: "Sa nõuad miljardeid dollareid, aga sa pole ära teeninud särki, mida kannad. Võta see seljast ja mängi alasti!" Tribüünil tuleb alluda rituaalidele. Osa hüüete ajal tuleb end koolutada allapoole, tõusta püsti, selg isegi väljaku poole pöörata ja karjuda. Neile, kes keelduvad, kõlab karm noomitus: "Kui sa tahad nii kangesti mängu vaadata, annan sulle plasmaekraaniga teleri." Üks Carsi liige on öelnud: "Pallurid ainult mängivad seda mängu. Meie elame mängus."
Kui Galatasaray ja Fenerbahce fännid paiknevad üle linna, siis Besiktase poolehoidjad on koondunud Istanbuli Euroopa-poolsesse samanimelisse endisesse töölisrajooni, kus praegu on butiigid, disainipoed, mitmekorruselised poed ja söögikohad, juuksurisalongid, kihlveokontorid ja Hayreddin Barbarossa haud.
Besiktase peamine fänniklubi on Carsi (tõlkes: turuplats või linnasüda). Peaaegu iga avalik plats Besiktase linnaosas – kalaturg, Luuletajate park, Kazani kõrtsi esine väljak – on pühitsetud Carsi kohtumispaigaks. Carsi logol on tähed mustad või valged, aga A-täht on punane anarhia sümbol. Paljud eelistavad kirjutades nime cArsi. Kasutusel on ka Carsi sümbol must kotkas ja Che Guevara nägu. Klubi fännid on muuhulgas professorid, arstid, tänavalapsed.
Ahmet Talimcileri sõnul on jalgpall Türgis oopium rahvale. Kui 1980. aasta riigipöörde järel olid poliitilised kogunemised keelatud, kasutas valitsus jalgpalli ära, et täita poliitiline vaakum. 1982. aastal loodud Carsil on mitu poliitilist parteid iseloomustavat tunnust. Ajalehed kirjutavad Carsi seisukohtadest ühiskondlikes küsimustes. Selle esindajad on kutsutud parlamenti ja poliitilistele kogunemistele.
Üks vanem liige tunnistas, et pole Carsis mitte jalgpalli, vaid selle vasakpoolsete sotsiaalprogrammide pärast, kuigi klubi toetajate sekka on oodatud kõik hoolimata poliitilistest vaadetest, rahvusest või usutunnistusest. Elif Batumani sõnul on tegemist Umberto Eco poliitilise teadvuse paroodiaga: parlamendikõnede asemel kritiseerid hoopis pallurite väljaütlemisi, rahandusministri asemel peatreenerit.
Carsil pole väidetavalt liidrit ega hierarhiat. Pole valimisi ega koosolekuid. See pole organisatsioon, vaid jagatud vaimsus. Carsil on siiski olemas sisering, mõned niinimetatud suured vennad (kellest kümme kaotas elu eespool kirjeldatud jalgpallisõdades).
Carsi on ühiskondlikult väga aktiivne. Pärast üht metsapõlengut Antalyas kogus Carsi kahjude likvideerimiseks nii palju raha, et mets nimetati ümber Besiktase metsaks. Carsi liikmed annetavad regulaarselt verd. Kui Nobeli kirjandusauhinna laureaat Orhan Pamuk sattus Armeenia genotsiidi kohta antud hinnangute tõttu poliitilisse ebasoosingusse, reageeris Carsi kohe Pamuki soosiva loosungiga, enne kui Fenerbahce, keda Pamuk pooldab, jõudis üldse reageerida.
Gezi pargi protsess
Carsi oli juhtiv jõud ka niinimetatud Gezi protsessis. Gezi on park Taksimi väljaku lähedal, mis omakorda piirneb Galatasaray fännide kogunemiskoha Beyogluga. 2013. aastal algasid tänavaprotestid valitsuse vastu. Peamiselt jalgpallifännidest koosnenud meeleavaldajad polnud nõus Erdogani partei plaaniga lammutada Gezi park, mille asemele kavatseti ehitada luksuskorterid. Võeti maha 600 puud.
Jalgpallifännid hõivasid Gezi pargi ja Taksimi väljaku ning tõrjusid politsei sealt välja, aidates tutvustada poliitiliseks liikumiseks muutunud protesti valjuhäälsete hõisete, slogan’ite ja huumori abil. Võideldi osalusdemokraatia kaitseks ja autokraatlike tendentside vastu.
Osa Galatasaray, Fenerbahce ja Besiktase fänne moodustasid alliansi Istanbul United. Protestid toimusid peamiselt kolmes keskklassi piirkonnas Beyoglus, Kadiköys ja Besiktases, mis on vastavalt Galatasaray, Fenerbahce ja Besiktase sünnipaigad. Sotsiaalmeedias levinud pildid politsei vägivallast muutsid protesti massiliikumiseks miljonite osalusel mitmes linnas. Esitati improviseeritud poliitilisi nõudmisi.
35 Carsi liiget süüdistati terrorismis ja riigipöördekatses. Nad anti kohtusse, kuid hiljem võeti süüdistus tagasi. Carsist mõnevõrra hiljem protestidega liitunud UltrAslan oli sellest eelkõige huvitatud sellepärast, et Gezi park ja Taksimi väljak on nende peamisi suhtluspaikasid, mille lähedal asub ka Galatasaray lütseum. Politsei vägivald oli UltrAslanile märk, et asi on poliitiline, ja nad taandusid, kuid tegid avalduse, et soovivad pargi säilimist. Suur osa neist jäi siiski protestima.
Huvitav on kolme suurklubi suhtumine kahte poliitikusse: moodsa Türgi rajanud Mustafa Kemal Atatürki ja praegusesse liidrisse Recep Tayyip Erdogani, kellest esimene oli ja teine on Fenerbahce pooldaja. Galatasaray fännid austasid Atatürki mälestust 2009. aastal korraldatud palverännakuga tema mausoleumi Ankaras. Fenerbahce sidemest Atatürkiga on juttu kõrvalloos. Besiktase fännid austavad Atatürki tema inimliku nõrkuse ehk alkoholilembuse pärast. Üks nende tribüünilaule kõlab: "Oma isa jalajälgedes sureme tsirroosi."
Seevastu Erdoganiga on kana kitkuda kõigil. 2011. aastal saabus Erdogan Galatasaray uue staadioni avamisele. Kuna üks võimumees solvas oma kõnes äsja surnud Galatasaray presidenti, vilistati ka Erdogan välja ja ta lahkus enne avavilet. Galatasaray fännid on Erdogani peale tigedad ka juba mainitud surve tõttu Beyoglu linnaosale, mille tänavarestoranides pakutav alkohol on võimudele pinnuks silmas. Besiktase vastasseis Erdoganiga teravnes eriti pärast seda, kui viimane kolis oma kontori Besiktase naabruskonda. Fenerbahce sattus Erdogani parteiga nugade peale, kui kihlveopettuse kahtluse tõttu vahistati nende president.
***
Galatasaray – Galata palee
Galata on kohanimi Istanbulis ja saray tähendab paleed, mis teeb kokku Galata palee. 1905. aastal asutatud Galatasaray sai nime lütseumilt, 1481. aastal loodud institutsioonilt, milles anti prantsuse keeles euroopalikku haridust Ottomani impeeriumi eliidile. Üks klubi loojatest Ali Sami Yen, kelle nime on klubi kodustaadion eri perioodidel kandnud, tutvustas 1907. aastal oma sõpradele palli, mida katvad nahatükid olid lõigatud tema enda kingadelt. Ta sõnastas Galatasaray eesmärgi: "Meie eesmärk on mängida organiseeritult nagu inglased, omada [klubi] värve ja nime ning võita mitte-Türgi meeskondi." Rahvusvähemustest toetavad klubi eelkõige juudid.
***
Fenerbahce – Tuletorniaed
Fener tähendab tuletorni ja bahce aeda ehk kokkukirjutatult Tuletorniaed. 1907. aastal asutatud Fenerbahce kehastab Istanbuli Aasia poole ambitsioonikust, moderniseerumist ja jõukust. Klubi kuulsaim fänn on moodsa Türgi riigi looja Mustafa Kemal Atatürk. Klubi folkloori kullafondi kuulub lugu selle kohta, kuidas oma mereäärset asendit ära kasutades aidati riiki smugeldada relvi ja toetada okupeeritud Istanbulist Atatürki Kesk-Türgis paiknevale armeele. See on taganud Fenerbahcele eelkõige eakamate inimeste toetuse. Rahvusvähemustest toetavad klubi peamiselt kreeklased.
***
Besiktas – Kivihäll
Besik tähendab hälli ja tas kivi ehk kokkukirjutatult Kivihäll. 1903. aastal loodi see võimlemisklubina ühe Ottomani administratsiooniliikme häärberi aias – nimelt käisid kõrval asuva sõjakooli tudengid seal rööbaspuudel võimlemas. Besiktas on ajalooliselt töölisklassi meeskond, mis on tuntud oma fännide kirglikkuse poolest. Rahvusvähemustest toetavad klubi eelkõige armeenlased.
Artikkel ilmus veebruarikuu Jalkas 2019 ja on seal varustatud joonealuste viidetega allikatele. Jalka vanemaid numbreid saab lugeda siit.
