Traditsioonidest, orgaanilisest kasvust ja kodutundest Põhja-Ameerika profiliiga MLS-i näitel.

Väike tüdruk astub tunkedes raudteetöölise hoiatava hääle peale rööbaste juurest veel mõne sammu kaugemale, kuid ei kavatse koju minna. Sellisel päeval nagu täna ei tule see kõne allagi. Tööline loobub manitsustest. Tal ei ole enam aega. Kui tsirkus jõuab linna, on ühtäkki kõigi käed-jalad tööd täis. Tüdruk vaatab, kuidas kirevate logodega kaunistatud miilipikkune rong lõpuks seisma jääb ning mehed sellelt maha hüppavad, kiirustades, sest nüüd on arvel iga minut. Tema ees avanenud vaguniukse vahelt paistavad hobuste lehvivad sabad ning tüdruku niigi suured silmad löövad särama kui tähed.

Rooma ei valminud ühe päevaga, aga tsirkuselinnak peab tühjale väljakule kerkima mõne tunniga. Juba rammivad päikesepõlenud töölised sünkroonis raskete vasaratega vaiu maasse ning elevandid rullivad lahti hiiglaslikku telgiriiet. Ainult klounid, akrobaadid ja loomataltsutajad tunduvad oma igapäevariietes pikast reisist väsinud, ringutades aeglaselt ja häälekalt. Võib-olla nad ei teagi, mis linna nad just jõudsid. Kui sa veedad rongis pea terve aasta, saab see sinu tõeliseks koduks; esinemistest saavad vahepeatused näiliselt igavesti kestval tuuril. Väikese tüdruku jaoks ei oma see mingisugust tähtsust. Täna on nad siin ja nad kuuluvad linnale; kuuluvad talle. Kasvõi üheks maagiliseks õhtuks.

Kolmapäeva õhtul kinnitas Põhja-Ameerika profiliiga MLS, et uue frantsiisi näol saabub tsirkus järgmisena Nashville'i. Ootamatult saab muusika- ja vürtsikate kanatiibade linnast paari aasta jooksul ka jalgpallilinn. "Kas pole mitte vinge?" esitas MLS-i komissar Don Garber 1100-le kantrimuusika kuulsuste halli kogunud inimesele retoorilise küsimuse, nagu oleks juubeldavate huigete asemel võinud vastuseks tulla midagi sootuks sidusamat. "Pagana päralt, me võtame selle vastu," säras mikrofoni John Ingram, mees, kelle rikastele õlgadele Nashville'i jalgpall toetub. Isegi Garber tunnistas, et kiirus, millega Nashville oma koha MLS-is tagas, on enneolematu. Idee tuli Ingramile ja teistele investoritele alles möödunud aasta suvel, ametlik avaldus esitati jaanuaris ning ka siis peeti Tennessee osariigi pealinna 11 konkurendi kõrval ehk nõrgimaks kandidaadiks. Nüüd hakatakse valmistuma eluks profiliigas.

Enne, kui tsirkus linna jõudis, pidi väike tüdruk väga kaua ootama. Ühel õhtul, veel ammu enne seda, kui ta kasvava ärevusega kauguses järjest suuremaks muutuvat rongi piidles, nägi ta mustvalgest telerist žongleerivat klouni ning oli koheselt lummatud. Seejärel tuli vanaisa garaažis tolmukihi alt välja kirev plakat, mis leidis koheselt oma tee tüdruku seinale ning sünnipäevaks kinkis ema talle pildiraamatu, mille avanedes kerkisid tsirkusetelgid paksudel lehekülgedel justkui oleks need päris; sealsamas pimedas toas mõne hetkega üles vinnatud. Säde jäi hõõguma ja kui ta kuulis, et esinejad tulevad viimaks ka tema linna, süttis see kõikehõlmava leegina.

Muusikalinnas algab töö justkui sellesama pika rongi peatudes. "Tere tulemast Nashville'i," ütleb naeratav mees ülikonnas ja viipab käega lageda platsi poole. Seal pole veel mitte midagi, aga sinna, vanale laadaväljakule, mida on aastate jooksul väisanud hulgaliselt tsirkusetruppe, hakkab kerkima 27 000 inimest mahutav ja 270 miljonit dollarit maksev kodu. Veel ei ole teada, mis nime või värve hakkab uus meeskond kandma. Kui Garber pistis Ingramile eile õhtul pihku sümboolse salli, kaunistas seda linna nime kõrval MLS-i kuiv logo, saalis viibinud fännigrupp Roadies kandis hoopis eelmisel aastal otsad kokku tõmmanud Nashville FC atribuutikat.

Noored ja tõusuteel

Nashville'is pole jalgpallitraditsioone. Väikeklubi Metros mängis linnas aastatel 1989-2012 ja Roadies asutati nende matšidel, meeskonna likvideerimise järel hakati toetama vastloodud Nashville FC-d. Eelmisel aastal müüsid selle klubi omanikud aga meeskonna nime, logo ja värvid Nashville SC-le, kes hakkab alates järgmisest aastast mängima USA teises divisjonis USL. See on keeruline virvarr imidžiõigustest ja tulevikulubadustest, mis oleks pidanud isegi USA profiliigade kasumiorienteeritust silmas pidades tähendama erkpunast tulukest. Ometi eelistati Nashville'i lõppvoorus juba aastaid MLS-ikõlbulikele Sacramentole ja ka Cincinnatile, kes meelitas lõppenud hooajal staadionile keskmiselt üle 20 000 inimese.

"Me oleme sellesse linna tõeliselt armunud!" rääkis Garber kolmapäevasel esitlusel. "Kõik siinne sobib meie brändiga – me oleme noored, me oleme tõusuteel, me oleme mitmekesised. Me tahame asju teha erinevalt ja loodame järgmiste põlvkondade najal edasi kasvada." Mulle meenus koheselt Hillary Clintoni dab Elleni jutusaates. Nashville'i eelistati ilmselt põhjustel, mis ei jää USA spordimaastikku tundvatel inimestel arusaamatuks – nii Ingram kui Cincinnati omanik Carl Lindner III on miljardärid, kuid Ingram on oma rahaga käinud seni ümber veidi heldemalt, samuti loodetakse eelmisel aastal liigaga suurepäraselt liitunud Atlanta Unitediga konstrueerida omavahelist rivaalitsemist. Näiliselt põhineb kogu USA spordimudel ütlusel, mille lausus Kevin Costneri tegelaskuju filmis "Unistuste väli": "Kui see ehitada, siis nad tulevad". Loodetavasti.

Ühendriikides ei tule orgaaniline, Euroopa jalgpallisõbrale nii enesestmõistetavaks saanud liigadevaheline kukkumine ja tõusmine niipea kõne alla, sest see peletaks kõik investorid kõrge kaarega eemale. USA jalgpalliskeene on noor ning pole saavutanud vajalikku stabiilsust, et ärimehed oleks nõus oma rahadega riskima. See on kahe teraga mõõk. Rochester võitis kohalike elanike südamed, meelitas kümme aastat järjest staadionile enam kui 10 000 inimest ning neist räägiti kaua kui järgmisest MLS-i frantsiisist. Kui selgus, et liiga ei kavatse Rochesteri laieneda, langes pealtvaatajaskond tohutult, kuni möödunud aastal käis meeskonna mänge vaatamas 2000 inimest. Novembri lõpus teatas Rochester, et ei jätka enam tegevust. See on USA klubide reaalsus – olla MLS-is, olla MLS-i klubi duubelmeeskonnaks või olla mitte keegi. Cincinnatis ja Sacramentos on fänlus arenenud orgaaniliselt, kasvanud immigrantide ja kohalike jalgpallilembusest, aga juhul, kui MLS neid peatselt kaasata ei taha, langeb nii investorite kui fännide huvi ja aken võib kiirelt sulguda.

Asutajaliikme langemine

Vaadata, kuidas MLS sööb omaenese lapsi, on sama õõvastav kui näha mõõganeelaja järjekordset esinemist. Ohio klubi Columbus Crew on üks liiga kümnest asutajaliikmest, kelle fännid toetavad meeskonda tulihingeliselt ka pärast omanikevahetusega kaasnenud probleeme. USA-s ülitähtsat rolli mängiv infrastruktuur on Columbuses juba aastaid tagaplaanile jäänud, järjest vähem on majanduslikke vahendeid panustatud nii reklaamitööle kui mängijate palgafondi. Sellele vaatamata on Crew poolehoidjad ühed MLS-i austatumad ning meeskond traditsiooniliselt üks liiga tugevamaid. Oktoobris teatas aga omanik Anthony Precourt, et tema kindlaks plaaniks on frantsiisi kolimine Columbusest enam kui 1500 kilomeetri kaugusel asuvasse Austinisse.

MLS-i seisukoht oli algusest peale kindel. "Turud üle kogu riigi jahivad võimalusi MLS-iga liituda ning Columbuse olukord on murettekitav. Crew jääb kõiki ärilisi aspekte silmas pidades liiga viimaste sekka ja nende staadion ei suuda enam konkureerida teiste MLS-i staadionitega," väljendas Don Garber Precourtile oma toetust. MLS on kahe käega kolimise poolt, sest see oleks majanduslikult kindlam variant. Viimase kuue aasta jooksul on liigaga liitunud kaheksa pururikaste omanikega tiimi ning algupärased asutajaliikmed mõjuvad kopitanutena. Fakt on see, et MLS-il ei ole Columbuse-taoliseid frantsiise enam vaja.

Loomulikult on see tagajalgadele ajanud mitte ainult Crew, vaid ka teiste klubide toetajad. Kui MLS rajati, räägiti sellest kui kogukondi ühendavast liigast, mille meeskondadega saaksid kohalikud inimesed identifitseerida, mille traditsioone ise rajada. Miks siis rünnata ehk kõige sügavamale ulatuvate juurtega meeskonda? Sellel aastal kasutas MLS reklaamlausena sloganit Home Is Where The Heart Is – Kodu on seal, kus on süda. Õigem oleks kasutada lauset Home Is Where The Money Is – Kodu on seal, kus on raha, sest teine fakt on see, et ükskõik kui palju ei räägitaks traditsioonide loomisest, ühisest kasvamisest, mälestustest ja kodutundest, ei mängi see pikemas perspektiivis mingit rolli. Loeb ainult krabisev. On siis äsja liitunud meeskonnadki aastate pärast muutuste vastu immuunsed?

Viimane USA pinnal rongiga reisinud tsirkus Ringling Bros. and Barnum & Bailey Circus andis oma lõpliku etenduse selle aasta mais. Päevapealt jäi töötuks paarsada inimest, kellest paljud olid üles kasvanud miilipikkuse rongi vagunites ja koridorides. On MLS-gi midagi enamat kui üks suur rändtsirkus, mis väisab üht linna teise järel ning suurendab oma võrgustikku iga aastaga? Väike tüdruk teab, et rongilt maha astuv akrobaat vahetab teksad õhtuks litritega kostüümi vastu ning kloun paneb sporditossude asemel jalga 20 numbrit liiga suured kingad. Mida ta näeb aga siis, kui ta vaatab tühja Nashville'i laadaplatsi?