Õed Kellid on esimest korda koos A-koondises, valmis oma keemia ja tehnikaga tikitakatama üle igasuguseid vastaseid. Juba see samm on unistuse täitumine, aga koos väljakule mahtuda oleks tippude tipp!

Aleksandra ja Nicole Kelli kerkisid koondisesse Tartu JK Tammekast. Mõlemad on kutse saanud varemgi, kuid koos võeti see vastu esimest korda. Ka on peaaegu kaks aastat vanemal Aleksandral kirjas debüüt - 2024. aasta veebruarist - ja üks mäng lisakski, ent 17-aastane Nicole läheb laupäeval Leedu vastu jahtima seda esimest.

Õed säravad südamest, kui koondis aasta viimaseks aknaks koguneb. "Me oleme väga õnnelikud selle võimaluse eest. See, et me oleme kahekesi ühes koondises, on selline üks sajale võimalus. Ma ei tea, võib-olla järgmine kord seda enam ei juhtu," alustab augustis 19. sünnipäeva tähistanud Aleksandra.

"Minu jaoks on see unistuse täitumine. Ma olen reaalselt unistanud sellest, et me oleme mõlemad A-koondises. Ma olen õnnelik selle usalduse eest, mida meile antakse. Et me saame koos siin olla ja areneda," lisab sünniaastalt U19 koondislane Nicole, kelle esimene A-koondise kutse saabus tänavu suvel.

Kerime ajaratast tagasi

Kuigi nii võiks arvata, siis pole jalgpall õdede jaoks kaugeltki esimene pikaaegne spordiala. Nooremas põlves olid mõlemad iluvõimlejad, Nicole lisaks tantsija, kuid jalgpall meeldis kõvasti rohkem. Aleksandra jõudis selle juurde läbi kooli kehalise kasvatuse õpetaja ning Nicole haakis end peagi sappa. Vanemad polnud esialgu mõtte fännid, kuid ajapikku tulid nad tütarde soovile vastu.

"Mäletan, et meil oli iluvõimlemises mingi kontsert ja ma nutsin, et ma ei taha minna. Ütlesin vanematele, et ma ei lähe kuhugi! Ema ütles, et ma lõpetaks selle nutmise, aga isaga jõudsime kokkuleppele, et kui käin ja teen kõik ilusti ära, siis on see viimane kord ja võin siis jalgpalli minna. Ja nii ma läksingi," meenutab Aleksandra.

Nicole lisab, et tema jaoks saabus pööre sarnaselt. "Mulle ei meeldinud tantsimine absoluutselt. Ma lihtsalt ei tahtnud seda teha. Ütlesingi emale, et mulle lihtsalt päriselt ei meeldi see ja ma ei taha seal käia, sest see ei too mulle rõõmu. Aeg läks mööda ja ta ütles, et okei, mine siis proovi jalgpalli. Ja mulle see meeldis!" võtab ta oma loo alguse kokku.

Õdede sõnul polegi jalgpall neil peres eriti au sees olnud. Isa vend olla olnud Eestis üsna kõva jalgpallur, aga Eesti passi koondisesse pääsemiseks polnud. Ka ei tehta täna koduseinte vahel jalgpallist eriti juttu. Õed, kes elavad samas toas nii kodus kui koondises, saavad seal rahus oma jutte ajada.

"Mul on tunne, et ema ei saa jalgpallist väga hästi aru, aga ta üritab küll ja küsib igasuguseid küsimusi. Vahepeal, kui ma vastan talle midagi ja ta ei saa aru, siis ma lähen natuke närvi selle peale," naerab Aleksandra, kes nakatab ka Nicole'i. "Ei, ega isa ka väga hästi kursis ei ole," lisab ta.

Kaksikud? Ei, lihtsalt kui lahutamatud õed

Kohati mõjuvad vähem kui kaheaastase vanusevahega Aleksandra ja Nicole kui kaksikud. Nad naeravad ise ka, et saavad ülihästi läbi ja on kui lahutamatud, kuigi palju räägitakse, kuidas õed-vennad aina tülitsevad. Nad on lausa nii sarnased, et mängivad samal positisioonil ja teevad paremaks saamise nimel tihedalt ühiseid lisatrenne.

"See ongi see põhjus, miks ma ütlen, et ei tea millal saame jälle koos siin olla - sest oleme mõlemad poolkaitsjad," arutleb Aleksandra. "Samas on meie ühine keemia midagi erilist, mis võiks tulevikus koondises väga palju aidata. Ma arvan, et mõtlemise poolest oleme väga targad - väljakunägemine, ideed, loovus."

Nicole noogutab kõrval. "Meile väga meeldib, kui meid pannakse trennis ühte võistkonda, aga seda juhtub harva. Nii harva! Aga meile väga meeldib, sest saame üksteisest nii hästi aru," jätkab noorem õde. "Trennis eriti, muidugi mängus ka, kui me satume ühte kohta, siis tuleme väikeste söötudega ilusti tikitakatades välja," lisab Aleksandra.

Just vanem õde ongi see ühine eratreener, kelle käe all pole ühtki puhkepäeva. Ta selgitab, kuidas põhimõtteliselt tehakse midagi lisaks iga päev. Olgu see nii, et trenni minnakse tund varem ja sealt tullakse ära omakorda tunnike hiljem. Või läheb Aleksandra 11. klassis käiva Nicole'i juurde kooli ja sealses jõusaalis tehkse midagi koos.

Inspiratsioon tuli esialgu rohkem videote pealt, ajaga tekkis Aleksandrale üsna rikkalik harjutuste pagas. "Nüüd tuleb see rohkem kogemusest ja arusaamisest, mida meil on vaja paremaks teha. Et kui eelmises mängus oli skännimine halb, siis võtan selle peamiseks teemaks. Eraldi tehnikat harjutame muidugi ka," lisab ta.

See, et tegelikult treenib Aleksandra kui omaenda konkurenti, eriline teema tegelikult ei ole. Õed kinnitavad, et kristlastena ei soovi kellelegi halba, veel vähem oma lähedasele. "Selle aasta alguses oli tegelikult olukord, kui mul jäi hooaja algus vigastuste tõttu vahele, ma tahtsin väga koondisesse ikka saada, aga kutsuti Nicole. Mul oli väga valus, aga samas sain aru, et ta teenis selle välja ja praegu ta peabki ka siin olema," meenutab Aleksandra.

Oh, kui saaks koos väljakule ...

A-koondise puhul mõistavad Kellid, et platsile pääsemiseks tuleb veel kõvasti tööd teha. Aleksandra toob välja, et ta on küll õest füüsilisem ja jõulisem, aga murekohaks on mängu intensiivsus ja kiirus. Ta lisab, et selles küljes saab kahtlemata juurde panna ja nii, et koondisekutse tuleks iga kord. Kaks aastat noorem Nicole pakub, et oleks töötada vaja just füüsilise poolega.

"Aga lihtsalt ühel päeval ma tahaks olla Eesti koondises särav õdede duo. Et me olemegi võistkonna põhimängijad. Aga selleni on veel minna ja minna," loodab Aleksandra. Õdesid on Eesti A-koondises koos väljakul olnud varem kaks paari - Kadri ja Kaire Kimsen ning Liis ja Riin Emajõe.

Seda, et ühel hetkel võivad nüüd Tammekas olnud ja edasist klubikarjääri samuti samas klubis jätkavad õed lahku minna, nad ei karda. Koos olles tunnevad nad küll, et on mugavam ja parem vaib ja see muudab neid enesekindlamaks. "Kahekesi on kuidagi parem, aga peab ära harjuma ka selle tundega, et ega me terve elu ühes kohas koos tegelikult olla ei saa," märgib Nicole.

Õdede järgmist sammu pole veel ametlikult välja hõigatud, kuid Aleksandra sõnul hakkasid mõtted muutuse suunas tekkima juba enne Tammeka taandumist kõrgliigast. Selle üle, et enam kui 20 aastat Eesti naiste jalgpalli tipus olnud klubi äkitselt laguneb, on neil aga kahju - kasvatas Tammeka ju neist mõlemast tänased koondislased ning ajaloolise hooaja 2023 pronksmedalistid.

"Minu soov oli muidugi minna välismaale, aga pärast sellist ebaõnnestunud hooaega on raske kuhugi liikuda kasvõi puhtalt mentaalse poole pealt. Siis tekkis üks variant, suhtlesin klubi ja selle inimestega kaua ning kuna mu agent oli olnud vait, siis mõtlesin, et kui on variant, siis lähengi sinna," kirjeldab Aleksandra. "Ja see keskkonnavahetus on võib-olla ka väga-väga vajalik. Olime ühes kohas olnud nii kaua," lisab Nicole.

Eesti naiste koondis peab laupäeval sõprusmängu Leeduga. Sportland Arenal toimuv matš algab kell 14, Soccernet TV näitab sellest otsepilti.