Hispaania koondis on viimasest 25 mängust kaotanud vaid ühe. Ometigi vilistas kodupublik nad eile õhtul Sevillas välja, sest Rootsi vastu ei suudetud EM-i avamängus enamat 0:0 viigist. Ebaõiglane?

Lihtne on öelda, et aastas miljoneid teenivad mängijad pidagu lõuad ja teenigu edasi. Aga ei maksa arvata, et see ei jätnud Hispaania koondislaste hinge oma jälge.

"Kui meile ka vilet lasti, siis küllap sellest, et rahvas oli närviline. Pole vaja olla, meil on veel kaks mängu ees ja toetus kulub hädasti ära," sõnas kaitsja Marcos Llorente.

"Kõik tunenvad end halvasti, et nii palju võimalusi raiskasime. Aga kui samamoodi mängime, võidame kümnest mängust üheksa," sekundeeris talle kolleeg Aymeric Laporte. "Alvaro Morata ei saanud seekord palli väravasse, kuid järgmises mängus lööb ta võib-olla kolm tükki ja paneb kriitikute suu kinni." Mõelgem korraks selle üle: turniiri avamängu järel tuleb juba rääkida kellegi suu sulgemisest, mitte rajatud vundamendile maja ehitama asumisest ...

Vilega ja buu-hüüetega väljendasid pahameelt needki, kellele ei meeldinud Inglismaa koondise rassismivastane ühele põlvele laskumise protestižest. Inglased olid sunnitud suisa päev enne mängu välja saatma ametliku palve, mis pani fännidele südamele, et meeskonda siiski toetataks, selle asemel et neile turniiri avamängu eel vilet lasta.

Negatiivsusest, isikliku pettumuse valamisest asjaosaliste kaela on saanud justkui jalgpalli pärisosa. Või mis jalgpalli - kogu igapäevaelu. Uudis sellest, et järjekordne jalgpallur on mängu järel, kus tal ei õnnestunud väravat lüüa, langenud vihakõne ohvriks, näib juba nii tavaline, et ei pane isegi enam eriti kulmu kergitama. Ebanormaalsuse järkjärguline normaliseerumine on aga ehk suurim oht, mis meid inimkonnana varitseb.

EM-i eel torkas silma, et nii mõnegi koondise käekäigu suhtes ollakse kodumaal juba ette negatiivselt meelestatud. Selle üle kurtsid näiteks nii horvaadid kui ka slovakid, kaks Euroopa mastaabis väikest riiki, kellele EM peaks olema suur pidu, mitte koht järjekordseks nurisemiseks. Sama käib tegelikult vuti suurriikide nagu Inglismaa, Hollandi või Hispaania kohta. Kas inglased selleks "jalgpalli kojutulekut" ootasid, et Wembleyl vilekoor valla päästa?

Taanlase Christian Erikseniga juhtunu liitis oma traagilisuses jalgpallimaailma ja tekitas paradoksina hoopis sooja tunde, sest vähemalt korraks seisid kõik, kellele see mäng vähegi korda läheb, sama tihedalt kõrvuti nagu Itaalia koondis hümni lauldes: käed ümber üksteise õlgade, ühe asja eest väljas. Paraku ei läinud kaua, kuniks vallandus juba järgmine, hoopis sapisem arutelude laine, kus teemale läheneti kümnete erinevate nurkade alt, ent kõige tagant piilus välja üksainus, pahatihti otsekui kõige tähtsam küsimus: kes on süüdi? Rahaahne UEFA? Klubiomanikud? Teleülekande tootjad? Keegi peab ju olema!

Ilmselt otsisid samamoodi süüdlast omadele vilet lasknud Hispaania fännid. Loodetud oli ju ometigi võitu, see jäi nüüd aga saamata. Seega: buu! Sobiva tausta oli loonud juba koondislaste valik ja sellega kaasnenud kriitika, mille kaudu kodumaine meedia kriitikakatlal usinalt tuld all hoidis.

Sõna on muidugi vaba. Ent halvasti ütlemise asemel vahel lihtsalt ütlemata jätta: seegi on oskus. Tõsi, tihtipeale raskelt õpitav. Ja muidugi võib ka eelnevat mõttekildu võtta kui ebavajalikku virisemist. Erikseniga juhtunu tõestas aga oma kibemagusal moel: südamesoojus seob tegelikult inimesi alati rohkem kui kõigest negatiivse otsimine.