Läti kõrgliiga juht Maksims Krivunecs ei ole usku kaotanud – tema hinnangul peaksid Baltimaade parimad klubid võistlema teineteise vastu.

Möödunud aasta veebruaris ilmus The Guardiani veergudel artikkel Balti riikidest. Lugu alustati Liivimaa taliliigast, mis tagantjärele vaadates oli kasulik nii Eestile kui Lätile, ent kiiresti läks jutt üle sellele, kuidas kampa tuleks võtta ka Leedu ja (uuesti) katsetada hooajasisest Baltikumi ühisliigat.

Ühise võistluse idee autor on Läti vutiaktivist ja lõunanaabrite kõrgliiga juht Krivunecs, kes esines reedel, 6. juunil Ragnar Klavani presidendikampaania raames toimunud tippjalgpalli konverentsil. Kruiisiterminalis esitletud mõte võeti nii publiku kui Klavani enda poolt soojalt vastu. Klavani sõnul tuleks seda võimalust katsetada, uskudes, et mängud tugevamate klubide vahel tõstavad taset kõrgemale.

"Vaatasin Tallinnasse reisimise eel läbi kõik dokumendid, mis ma olin aastate eest koostanud. Nende lugemine kinnitas mulle, et see on ainus viis, kuidas me võiksime edasi minna. Selle eesmärk pole raha teenimine, vaid konkurentsi loomine. Kui ühendame jõud, siis jõuame kõik palju kaugemale. Mul on väga hea meel, et mul tekkis võimalus enda mõtteid eestlastele tutvustada," rääkis Krivunecs ürituse ajal Soccernet.ee-le.

Lätlase hinnangul tuleks kusagilt minema hakata — eestlased on vastu, leedukad hoiavad ideed laual. Tema sõnul ei ole olemas ühtegi toodet, mis rahvale kohe peale läheks, seega on ta erinevateks mõttevahetusteks igati avatud.

"See on täiesti uskumatu, kui palju vägevaid asju me saaksime üheskoos korda saata. Hetkel on Läti liiga tugevamal positsioonil – eurosarja tulemuste ja rahalise võimekuse järgi – kui Leedu ja Eesti oma, aga me tunneme, et vajame teid. Tavaliselt tahavad nõrgemad sellistest asjadest osa saada," lausus Krivunecs.

Ta lisas: "Jutt ei käi minust või teist, vaid meist. Jalgpall koosneb konkurentsist. Aga mis konkurents see on, kui üks-kaks klubi on tugevad ja teised lohisevad järele? Bulgaarias võitis Ludogorets juba 12. või 13. korda meistritiitli. Olime kunagi Riia Skontoga seal punktis, enam me ei soovi seda."

Formaat on natukene muutunud

Et aru saada, millest täpsemalt jutt käib, tuleb selgitada formaati. Selle osas pole aastaga drastilisi muutusi toimunud, välja arvatud üks. Krivunecsi idee seisneb selles, et Eestis, Lätis ja Leedus mängitakse oma meistrivõistlustel 18 vooru – ühe vastase vastu kodus ja võõrsil.

Suvel liiguvad iga riigi neli parimat Balti liigasse, kus heitlevad teiste riikide klubidega nii kodus kui võõrsil – kokku 16 mängu igale klubile. Uues liigas enim punkte teeninud Eesti klubi oleks siis justkui oma riigi tšempion, kes pääseb Meistrite liiga esimesse eelringi, paremuselt teine edeneks Konverentsiliiga esimesse eelringi.

Samal ajal mängivad ülejäänud kuus oma kaasmaalastega edasi. 10 vooru järel joonistub Eestis, Lätis ja Leedus välja alumise kuuiku tabel, kus viimane langeb esiliigasse, eelviimane läheb üleminekumängudele – kokkuvõttes toimuks tavapärane praktika.

Uus asi oleks see, et oma riigi viiendal ja kuuendal kohal lõpetanud tiimid läheksid sõelmängudele, kuhu tulevad vastu Balti liiga vastava riigi kolmandal ja neljandal real platseerunud meeskonnad, kes selgitavad omavahel ühe europileti lunastaja. Kui nende nelja satsi seas on keegi läbi karikavõistluste saanud europääsme, suundub play-off'i tabeli seitsmes. Seega oleks peaaegu iga koht tabelis väärtuslik.

Arusaamatuks jääb vaid see osa, mis kaasneks Baltikumi parimale võistkonnale. Kas rahaline süst või lihtsalt karikas? "Lõpuks peab sellele kõigele tekitama materiaalse motivatsiooni. Esmalt tahame näha, kuidas tõuseks pileti- ja nännimüük, mis oleks klubidele kaudne tulu. Okei, anname võitjale 50 000 eurot, aga mida see lahendab? Midagi," arutles Krivunecs.

"Hoiame näiteks pool miljonit eurot liiga jaoks, investeerime, et tekiks parem produkt ja seeläbi teeniksid klubid lõpuks suuremat kasumit. Äkki tekitada rahaline auhind superkarika jaoks, siis tabaks kaht kärbest ühe hoobiga. See on mõttekoht," lisas ta.

"Mõelda vaid, kui palju põnevat tööd annaks see kõik ajakirjanikele. Teil oleks 800 mängijat, kelle seast valida, et lugu kirjutada. Kui liiga tõstab oma taset, saate teie ka kvaliteetsemat materjali – taskuhäälingud, videod tiimidega, intervjuud, rivaliteedid. Tuleb vaid lumepall veerema panna," arvas Krivunecs.

Kitsaskohti on jätkuvalt liiga palju

Arvatavasti ei salga ükski vutisõber, et antud mõte on lennukas. Samas on sellel mitu puudujääki või kitsaskohta, mis paneb mõtlema, kas sedavõrd mastaapset asja on mõtet üldse ette võtta, arvestades, et nii Premium liiga, Virsliga kui A lyga on viimaste aastatega oma toote väärtust tõstnud.

Aga vaatame otsa murekohtadele. Ka need pole aastaga muutunud. Alustame rahva huvist, mis võib olla väga leige. Kui tuua võrdluseks Eesti-Läti korvpalli ühisliiga, siis seal kumab läbi see, kuidas Eesti klubide omavahelised duellid meelitavad tribüünidele rohkem rahvast kui Eesti vs. Läti klubide mängud. Krivunecs väidab, et jalgpalli ühisliigas seda ei juhtuks.

"Me räägime ikkagi tippklubidest, kel on välja kujunenud ajalooline taust. Arvatavasti pole seda, et uued klubid mängivad teineteise vastu – asi, mida mitte keegi ei taha näha. RFS, Flora, Levadia, Žalgiris – kõigil on ajalugu ja ambitsioon eurosarja jõuda. Riia derbi polnud algusaegadel samuti väga atraktiivne, aga mida rohkem mängiti, seda rohkem tekkis erinevaid konflikte ja lugusid, mis tekitasid rahvas huvi," lausus Krivunecs.

Ta lisas: "Ma arvan, et Flora ja Žalgirise mäng meelitaks kohale palju inimesi. Peame ka linnad endale kampa võtma, sest nemad võidaksid turismi pealt. Sa saad võõrsil mängida ühe klubi vastu vaid ühe korra, pole ju seda, et hooaja jooksul kohtutakse omavahel neli korda."

Ka 2007. aastast 2011. aastani vältanud Balti liigas oli probleeme pealtvaatajate meelitamisega. Lisaks oli seal üks häda veel. "Meil oli aastaid tagasi Balti liiga. Ent loodetud uute sponsorite asemel tõi see kaasa hoopis suure kihlveopettuste laine," rääkis EJL-i president Aivar Pohlak mullu Soccernet.ee-le. "Arutasime ühisliiga ideed aastate eest ning toona, kuna esimene kogemus oli kehv, olid klubid selle loomise vastu."

Samuti tekib küsimus, mis motiveerib neid klubisid, kes jäävad oma riigis alumisse kuuikusse. Näiteks 2023. aastal oleksid seal 18. vooru järel olnud Paide Linnameeskond ja Nõmme Kalju – arvatavasti poleks neil seal väga põnev olnud. Seevastu Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus – toona kolmandal ja neljandal kohal olnud satsid – oleksid Balti liigas olnud tõenäoliselt suured peksupoisid. Ka logistika oleks väga kulukas, kui näiteks Tallinnast Kaunasesse reisimiseks läheks vaja nii lennukit kui üht vaba päeva.

Erinevates ringkondades on välja pakutud, et tähtsusetu Liivimaa karika asemel võiks toimuda hooajaeelne või -järgne miniturniir, mille võitjale on ette nähtud mingit tüüpi motivatsioonipakett. Äkki sobiks see ka Balti liiga asemele.

Balti ühisliigast räägiti ka aasta tagasi "Pikk ette (ja ise järele)" 254. osas: