Tänapäeva ühiskond on paratamatult ülimalt keeruline koht, kus elada. Üksainus vale sõna võib esile kutsuda tagajärjelaviini, mille kulgu on raske ette ennustada – kas see pühib oma teelt kõik või vaibub juba esimese künkaga silmitsi astudes. Üldiselt on aga nii, et mida kõrgemat positsiooni esindab see lausuja, seda kaugemale epitsentrist tuleb rusude kokku korjamiseks minna.

Minu jaoks on hakanud oma elu elama Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku spasibo ehk vene keeles öeldud "aitäh", mis Estonia kontserdisaali kaikuma ei jäänud, küll aga jõudis see nende paarisaja (kui mälu ei peta, siis mingisugune selline arv oli ekraaninurka kirjutatud) inimese kõrvu, kes jälgisid jalgpalligalat tol hetkel otseülekandes. Selle spasibo sai Eesti aasta 2024 naisjalgpallur Vlada Kubassova, kes tõsi, mõnes seltskonnas kindlasti räägibki meelsamini vene keeles, aga vaevalt Estonia kontserdisaali laval, kus ta väärikat auhinda vastu võttes esindas laiemalt ka Eesti naiste jalgpalli. Ja hetked hiljem laususki Kubassova – pisut väriseval häälel, mis toitus kõrgenenud positiivsetest emotsioonidest – ilusas eesti keeles tänusõnad lähedastele.

Aga mingil põhjusel arvas Aivar Pohlak, kelle mikrofon oli auhinda üle andes usutavasti kogemata peale jäänud ning selline tähelepanu polnud planeeritud, et Eesti aasta naisjalgpallurit tuleb panuse eest tänada spasibo-ga.

Ärge saage valesti aru. Kui näiteks mõni kõrgliigade parim oleks võõrleegionär, siis tuleks ingliskeelne "aitäh" tõenäoliselt automaatselt üle huulte, sest on ju teada, et tema meie keelt ei mõika ning ega ei peagi. See, et mängu järel tuleb mõnda intervjuud võtta võõras keeles, on mõne nurga alt isegi tore ja mõjub rikastavalt. Samas tahaks muidugi pakkuda, et "tere"-d ja "aitäh"-id saavad mujalt tulnud mängijate ja treenerite jaoks selgeks mõne nädalaga – võib-olla olekski ühe siira "aitäh"-iga Estonia kontserdisaali lavalt alla astuda hoopis ehtsam.

Jah, inglise ja vene keelel on Eesti ühiskonnas suur vahe ning tähelepanu põhjendamatul (!) vene keele pruukimisel vähemalt tunnetuslikult võttes varasemast suurem. Puudutagu see eestikeelsele haridusele üleminekut, teadustust Balti jaamast väljuvate rongide osas või kasutuskeele valikut Eesti riigi rakenduses – kui on vähegi võimalik, lähtutakse ikka riigikeelest, ja kui nii väga mitte, lisatakse sekka pigem rahvusvaheliselt tuntud inglise keel, mitte enam aga vene keel.

Ja ikkagi, mingil põhjusel arvas Aivar Pohlak, et Eesti aasta naisjalgpallurit tuleb tänavuse panuse eest tänada spasibo-ga. Sõnaga, mis oleks pidanud olema sulaselges eesti keeles "aitäh" (või "tänan" või mistahes sünonüüm). Sõnaga, mis võib-olla pääses valla omaalgatuslikult ja siis oli juba hilja.

Ma ei tea, milline laviin oleks seepeale õiglane, aga päris niisama sellisest episoodist üle jalutada ei ole okei. Eesti Jalgpalli Liidu president on eeskuju, kel on selge roll ühiskonna suunamisel ja kujundamisel ning kes vastutab selle eest, et Eesti jalgpall käiks Eesti ühiskonnaga ühte jalga. Olgu see mõttekohaks – sest kurssi annab muuta, moel või teisel.