Või Gernot Trauner mängida üle Virgil van Dijki? Kas Manuel Neuer võiks kuidagigi Giorgi Mamardašvili kõrval kahvatuda?

Ma tean, et järgmisel toimetuse koosolekul vaatab peatoimetaja mind noomiva alt-kulmuga– olen korra sarnase teema avaldamise eest juba (piltlikult) vastu kukalt saanud – aga ma ei vaata kõiki EM-i mänge. Ma tahaks öelda, et mul on minimaalselt hea ülevaade olemas kõigest, mis neis vastasseisudes ja nende kõrval toimub. Aga et ma istun iga jumala kord 90 minutit teleri või muu ekraani ees – ma lihtsalt ei jõua. Ei füüsiliselt ega vaimselt. Aga et asi ei kisuks äärmusesse: ma ikka vaatan ka suurt hulka mänge, aga jah, nagu öeldud, mitte alati.

Oota, ma jõuan oma tuumani. See on veel sissejuhatus.

Kuigi teised hästi tähtsad ja austatud jalkaspetsialistid vangutavad sellise lapsiku jutu peale pettunult pead, siis tunnistan, et mulle meeldib see rütm, millega EM-i jälgin. Arvan, et need väikesed pausid aitavad mul järgmisele matšile värskemana ning uue ambitsiooniga vastu minna (pft, nagu mul tuleks endal areenile astuda). Kardan, et kui ma vaataks järjepanu iga viimse kui minuti Saksamaalt tulevast jalgpallist ära, muutuksin ruttu zombiks. Silmad oleksid kleepunud vaid ühe jala juurest teise juurde vihisevale mänguvahendile ja kui see ühel hetkel 20 meetri pealt ristnurka saadetakse, läheksid pupillid vaid 0,01 millimeetrit suuremaks. Ma pole optometrist, aga ma loodan, et selline kirjeldus aitab suunata mõtet sellele, et ma oleksin emotsioonitu kest.

Võib-olla on see minu ajastu inimeste värk, et jaks lõppeb pigem ruttu. Hukule määratud, tuleriidale või midagi kolmandat-neljandat. Aga eks ma siis lepin sellega, kui keegi valib mind seepeale viltu vaadata. Pft, ma olen ajakirjanik – vähemalt enda arust – see poleks esimene kord.

Sissejuhatus sai läbi. Ma hakkan nüüd vaikselt tuuma poole minema.

Niisiis ma ei saa öelda, et ma oleksin need kõik 270 minutit Inglismaa pakutud jalgpalli ära näinud. Kogukama osa küll – suuresti seetõttu, et töö konkreetselt nõudis. Aga miks ma pole sellest suurt hoolinud? See kõlab veelgi lapsikumalt, kui mu varasem jutt, aga mul on nagu allergia superstaaride vastu. Ma tean, et me, ajakirjanikud, armastame seda sõna. Tunnistan isegi süüd. Aga see pole praegu üldse see koht. Ma olen nendega – allergiatega ikka – oma elus korduvalt rinda pistnud ja seni pole väga meeldinud. Ma ei tea, et teistelgi oleks häid kokkupuuteid polnud. Ja Inglismaa koondises on neid superstaare kamaluga.

Sõna superstaar ja kõik tema sünonüümid-lähisugulased-lehmalellepojad mõjuvad teatud momendis ebaausalt ja kallutatult. Kohati tundub, et kui su eest on mingis momendis mitukümmend miljonit välja käidud ja su nime taga on mingi kuum klubi, siis su oskusi korrutatakse a la 1,5-ga läbi. Ja kui sa tuled Spliti Hajdukist, siis on kordajaks tubli 0,7. Mitte et oskustele saaks mingisugust mõõtu anda, aga neile, kes matemaatikaga sinasõber pole, siis lihtsalt näiteks: kui 20 korrutada 1,5-ga, saame vastuseks 30; kui 20 korrutada 0,7-ga, saame vastuseks 14. Ehk kui sa tuled Manchester Cityst, siis sa oled automaatselt palju-palju kõvem kui see Hajduki vend.

Okei. Ma proovin tempot tõsta.

Lähme siis Hajdukist tulenevalt näiteks Horvaatia ja Itaalia viimatise mängu juurde, kus UEFA valis parimaks 1:1 viigimängu väravaga panustanud Luka Modrici. Real Madridi superstaari, legendi. Samal ajal kui näiteks SofaScore hinnete järgi, mis on pandud paika mingisuguse hästi keerulise algoritmiga, mis arvestab hästi paljusid erinevaid statistilisi näitajaid, oli Modricist (kiiduväärt 7,2) paremaid mehi kokku kuus. Nende seas näiteks Itaaliast pärit Bologna kaitsja Riccardo Calafiori (7,5).

Või siis tulemusega 1:1 lõppenud Šveitsi ja Saksamaa matš, kus UEFA tõi välja Arsenali järel Leverkuseni Bayerisse jõudnud Granit Xhaka (6,9). Samal ajal kui SofaScore’i arust jäi temast ettepoole mõlema koondise peale 12 meest! Välja võiks tuua tema enda leerist Monaco ründaja Breel Embolo (7,0) ning Saksamaa poolelt Stuttgarti vasakkaitsja Maximilian Mittelstädti (7,2).

Et mitte tembeldada UEFA-t superstaari-pimestatuks, olgu öeldud, et Taani ja Inglismaa mängu parimaks valiti Lego sünnimaa poolkaitsja Pierre-Emile Höjberg, kes sai ka SofaScore'ilt kõrgeima hinde. Gruusia ja Tšehhi vastasseisus läks mõlemapoolne tiitel esimest korda EM-il olevaid grusiine räigelt tassinud Giorgi Mamardašvilile.

Nüüd siis lõpuks päris tuuma juurde.

Mind huvitab, kui superstaari-pimestatud me tegelikult oleme? Ma ei räägi enam UEFA-st, aga endast ja teistest jalgpallisõpradest. Mis kordajat me igale Jude Bellinghamile, Robert Lewandowskile ja Hvitša Kvaratsheliale juurde keevitame puhtalt seepärast, et nad mängivad mõne tippliiga suurtegija juures?

Olen tabanud end korduvalt mõttelt, et oh, ta on ju päris asjalik, suunates selle mõne vähem prestiižse klubi esindajale, kelle olemasolust mul enne EM-i liigset aimugi polnud. Näiteks on mulle väga meeldinud rumeenlase Nicolae Stanciu hoiak ja energia, veel enam muidugi enesekindlus üritada pakkuda unustamatuid etteasteid – ja seda päriselt ka teha! Hästi on jäänud meelde ka Taani 25-aastase poolkaitsja Morten Hjulmandi alguses hullumeelsena näinud, ent siis püüdmatuks kujunenud löök Jordan Pickfordi selja taha.

Ja see mil moel 32-aastane Austria koondise keskkaitsja Gernot Trauner ühel hetkel täielikuks tankiks kehastus ja mehi nii muuseas maha koksas. Või see, kuidas ungarlane Andras Schäfer jõudis nende kolme mänguga maha joosta pea kõik võimalikud kilomeetrid, tehes seda mängleva kergusega ning justkui väsimatult, kvaliteedis järele andmata. 

Muidugi, superstaari teeb üldiselt superstaariks see, et ta suudab mängust mängu näidata tipptasemel esitusi ning olla 90% juhtudest (anname väikese libastumisruumi ikka) oma tiimile kasulik. Nende tase ei kõigu ning hea esitus ei tule üllatusena – asjad, mis võib-olla mitte-superstaaride puhul juhtuvad. Aga võib-olla mitte, me ei tea nii hästi, sest me ei jälgi neid mängumehi mõnes tippliigas voorust vooru.

Aga see suures pildis teebki suurturniirid lõbusaks, et me näeme neid Guillermo Ochoa ja Xherdan Shaqiri "sugulasi". Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida ning proovida vältida superstaaridest pimestumist. 

Put Guillermo Ochoa and Xherdan Shaqiri in an international tournament and they will deliver like never before..💪😍 pic.twitter.com/3rpNAcgVT4 — The Football Arena (@thefootyarena) June 20, 2024

NB! Luka Modric on väga kõva jalgpallur ja ta vääris mängu parima auhinda küll! Ja minu arust on meeletult hästi mänginud veel ka näiteks Toni Kroos, Christian Eriksen, Marcel Sabitzer, Fabian Ruiz ...