Eesti jalgpallimaastikku šokeeriti esmaspäeval uudisega, et Sirje Kapper ja Anastassia Morkovkina ei jätka naiste A-koondise juhendajatena ning töö võtab üle ei keegi muu kui Aleksandra Ševoldajeva. Või kas šokeeriti ikka?

Kapper-Morkovkina duo alustas tööd 2022. aasta algusel pärast seda, kui Jarmo Matikainen ja Eesti Jalgpalli Liit olid vastastikusel kokkuleppel koostöö lõpetanud. Soomlase ametiajaga kaasnesid omad head ja vead: ühest küljest oli tema lähenemine ülimalt professionaalne ning tippkoondise standarditele vastav, samas suutis ta mingi osa mängijaid viia otsuseni lükata koondisekutseid tagasi. Samal ajal ei toimunud ka erilist tulemustega hooplemist ehk näis loogiline valida uus kurss.

Võib öelda, et 2022. aastaga algas Eesti naiste jalgpalli jaoks uus periood, milles oli varasemast rohkem mõistmist. Olid ju Morkovkina ja Kapper (kes ei tea, siis endine Roops) isegi olnud koondislaste putsades ja mänginud aastaid naiste Meistriliigas ehk nad teadsid, mida mõtleb ja tunneb üks keskmine mängija. Nad teadsid, milliseid ohverdusi tuleb naismängijatel igapäevaselt teha, ja proovisid nuputada, mida on veel vaja, et eestlannasid edasi viia.

Kui Kapper ja Morkovkina uute treeneritena välja hõigati, selgitas EJL-i president Aivar Pohlak: "See oli parim valik, mida meil oli võimalik teha. Kombinatsioon peab olema pädev nii jalgpalli metoodiliselt kui ka emotsionaalselt. Moodustuma peab tervik."

Vaadates nendele kolmele aastale tagasi, siis vähemalt avalikkusele paistis duo töötavat tõesti tervikuna. Kui Kapper keskendus rohkem taktikalistele nüanssidele, siis Morkovkina esindas kogu täiega emotsionaalset poolt. Kindlasti oli ta oma rikkaliku A-koondise kogemusega - 75 mängu ja 40 väravat - abiks mujalgi, kuid isiklikult pole ma näinud mitte ühtegi sellist treenerit, kes lähtuks pea kõiges (enese)usust. Selline kombinatsioon oli tõesti midagi uut ja tundus - arvestades tulemusi ja üldist koondislastelt peegelduvat hoiakut -, et see toimis. Vähemasti mingi piirini.

Balti turniiri võidust* Balti turniiri võiduni

2022. aasta esimene ametlik mäng peeti MM-valiksarja raames A. Le Coq Arenal Kreeka vastu. Kuigi mäng kaotati (1:3), lõid Sinisärgid tsükli esimese värava. Loetud päevad hiljem saadi kreeklannadelt kuivalt kolmeväravaliselt lüüa. Juunis saabus aga oluline murdepunkt, mis tuli ülimalt dramaatilisel moel: Eesti jäi Pärnu Rannastaadionil Kasahstaniga mängides 0:2 taha, ent võttis end viimaseks pooltunniks otsustavalt kokku ja lõi neli tagasi. See võit tõestas, et Eesti koondis on valmis astuma samme minetamaks keerulised ajad. 

Kuigi sama aasta sügisel tuli heidelda ka hirmkõva Prantsusmaaga ning võtta kahe punase kaardiga mängus vastu lausa 0:9 kaotus, ei olnud asi kaugeltki katki. Tegemist oli ikkagi koondisega, kes mängib lisaks Euroopale ka ülejäänud maailmas tipmistele kohtadele. Ning paar päeva hiljem alistati Kasahstan 2:0. Aasta tipphetkeks sai vaieldamatult Balti turniiri võit, mis tuli kaheksa-aastase pausi järel. Ning mitte lihtsalt võit, vaid koduväljakul ja pika puuga: Tartus Tamme staadionil alistati esmalt Leedu 4:1 ning siis Fääri saared 3:1. 

Uus aasta tõi endaga taaskord erinevaid maavõistlusi ning veelgi tähtsama - aegade esimese Rahvuste liiga, mis baseerub tugevuse järgi paika pandud liigatasanditel. Sellega seoses räägiti korduvalt, et Eesti sihiks on mängida end B-tasandile, kuhu viib kas alagrupivõit või teisele kohale jäänuna piisavalt hea väravate vahe. Kuue mänguga kümme punkti teeninud eestlannad jõudsid tugeva Iisraeli kannule teiseks küll, kuid -7 (arvestati vaid mänge esimese ja kolmanda koha teeninud koondisega) polnud play-off'ideks piisav. Nii lõppes aasta pigem negatiivsel noodil.

Seda suurem oli tuhin aastaks 2024, kus ootasid ees EM-valikmängud, mida peeti esimest korda samuti tugevusgruppide järgi. C-tasandile (ehk kolmest kõige nõrgemale) jäänud Eestile loositi vastu Albaania ja Luksemburg ning seekordne plaan - teha vastasele säru ja tõusta kõvemale astmele - kaikus veelgi valjemalt. Reaalsuses korjati nelja kohtumisega vaid kaks viigipunkti, mis jättis eestlannad lausa alagrupi viimaseks. Ebaõnnestumisele järgnes aga taaskord õnn ja rõõm, sest Eesti kaitses edukalt Balti turniiri tiitlit ning tõusis 12-kordseks (rekord, Lätil ja Leedul viis karikat) võitjaks. 

Kuigi üks koondiseaken ootab naisi veel ees, siis siia tuleb tõmmata piir - sest Morkovkina ja Kapperi ametiaeg on lõppenud. Nende saagiks jäi 2022. aastal viis võitu, üks viik ja kolm kaotust väravate vahega 17:21. Järgnenud aastal võideti kolm mängu, viigistati samuti kolm ning kaotati kuus, mis tegid väravate vaheks 16:22. Ning tänavu jõudsid nad koondise viia kahe võidu, kolme viigi (k.a Balti turniiri poolfinaal Leeduga, sest n-ö ametlik lõppseis oli 2:2) ja nelja kaotuseni väravate vahega 10:15. Kõik see kokku tähendab nende kolme aasta peale 10 võitu, 7 viiki ja 13 kaotust.

Need on ju Eesti koondise eesotsas soliidsed numbrid!

Jah. Ja ei. 

Ühest küljest oleme me harjunud hindama kõrgelt iga väravat ja veelgi rohkem võitu, sest Eesti koondiste jaoks tuleb neid harvem kui korjamisi ja kaotusi. Samas, kui tahta endast saada laiemal vutimaastikul kätte võimalikult adekvaatne pilt, tuleb analüüsida, kuidas ja kelle vastu õnnestumised sündisid. Neist kümnest võidust ja seitsmest viigist vastavalt viis ja kolm tulid punktimängudes, mida oli kõnealusel perioodil kokku 15. Ehk laias plaanis pool ja pool ja pool.

Eesti jaoks kuulusid alistamisele Kasahstan (kolmel korral) ja Armeenia (kahel korral) ning viigid võideldi välja jällegi Kasahstanilt ja siis Luksemburgilt (kahel korral). Minnes detaili, siis neist juhtudest vaid kaks olid sellised, kus Sinisärgid said hea või rahuldava tulemuse FIFA mängueelse paremusjärjestuse järgi endast tugevama vastu - 2022. aastal matšides Kasahstaniga. Ülejäänud kordadel näis edu kohustuslik, olgu neid juhte üsna kehva tabelikohaga Eesti jaoks nii palju kui on. Näiteks nagu siis, kui kohtusid 98. kohal olev Eesti ja 143. real olev Armeenia (vaid UEFA liikmesriikide arvestuses kümnekohane vahe) ning eestlannad said kahe mängu peale kokku 9:2 võidu.

Kui tahta, võib uudistada ka mündi teist poolt, millest on osa näiteks maavõistlustes saadud 2:1 võit viis kohta eespool oleva Montenegro üle ja 2:2 viik 35 rida kõrgemal oleva Türgiga (aga samas ka 1:1 viik 40 kohta tagapool oleva Põhja-Makedooniaga ja 0:3 kaotus kaks kohta kaugemal olevale Kosovole). Neid kiiduväärt tulemusi ei võta koondiselt keegi ära ja ei tohigi, kuid nad jäävad oma kaalukategoorialt punktimängudele lihtsalt alla. Sest tihtilugu hõlmavad maavõistlused lisaks klassikalisele võiduhimule ka erinevat laadi katsetamisi - kas taktikaliselt või näiteks koosseisuga, kust võib mõni tavapärane oluline lüli ajutiselt eemal olla. Ehk mäng käib alati mõisa peale, aga mitte selle kõige-kõige uhkema.

Jah, need numbrid on soliidsed küll ning peegeldavad Kapperi ja Morkovkina väga hästi tehtud tööd ühel kindlal suunal. Kui lähtuda Pohlaku hiljutistest sõnadest, oli selleks tööks taastada "Eesti naiste jalgpalli hegemoonia Balti riikides ning vahepeal kaduma läinud enesekindlus", millele lisaks loodi "ühtehoidev ja ambitsioonikas võistkond". Kokku neli rasvast linnukest! Ent võistlusspordi vaatevinklist tähtsamaid - mis esindavad tõusu B-tasandile ja sinna püsima jäämist - tõmmata ei saa. 

Seda viimast Pohlak samas murekohaks ei pidanud. "Ei peagi olema etteheiteid. Tahe on astuda järgmist sammu ja treenerite puhul on sageli niimoodi, et leping lõppeb ja kokku on lepitud mingi periood. Nendel treeneritel oli kaks perioodi. Praegu otsustasime astuda selle sammu," selgitas ta veel ajal, mil tegelikult on üks koondiseaken veel ootamas ja kuivõrd Morkovkina ja Kapperi leping kestab 2024. aasta lõpuni, peaks see kuuluma kogu täiega neile. Ent "see samm" sai ikkagi astutud.

Kui välk selgest taevast?

Jah, mõeldes niimoodi, et kirjade järgi pidi aasta 2024 kuuluma veel Kapperi ja Morkovkinale, tuli esmaspäeva hommikul ajakirjanikele laiali saadetud kutse, et ees on ootamas pressikonverents naiste koondise peatreeneri (ainsuses!) küsimuses, suure üllatusena. Milles on üldse küsimus, kui novembri lõpus ootab ees veel üks koondiseaken, mille kohta Kapper viimati asjatundlikult rääkis, et sinna üritatakse leida mõni vastane maavõistluseks?

Eks see peatreenerite teema oli Soccernet.ee veergudelt ka läbi käinud, aga mitte kordagi võtmes, et kohe läheb asjaks. Jutud keerlesid pigem selle ümber, et kas Morkovkina ja Kapper väärivad uut lepingut. Ning need jutud jõudsid vaevu alata, sest nagu toonitatud, kiiret polnud veel kuhugi. Vähemalt mulje oli selline. Ja nii saigi seda palli rahus veeretada, eeldusega, et küll aasta viimased maavõistlused aitavad veel korra mõista, kuhu Eesti naiste koondis on jõudnud. Ja küll siis saab need jutud uuesti üles tõmmata.

Tuleb välja, et samal ajal käis EJL-is vilgas töö hoopistükkis teises suunas - sest esmaspäeval saadeti enne pressikonverentsi laiali uudis, et "Eesti naiste jalgpallikoondise peatreenerina asus tööle Aleksandra Ševoldajeva". Ehk et juba eesolevas koondiseaknas tulevad näpunäiteid pikaaegselt Tallinna FC Flora juhendajalt, kelle töö klubis lõppeb vaevu enne kogunemist, sest naiste Meistriliiga hooaeg lõppeb alles 22. novembril. 

"Erinevad asjaolud langesid selliselt kokku, et praegu tundus meile olevat sobiv hetk pakkuda Aleksandrale seda rolli," saab noppida välja veel mõnda Pohlaku mõtet. "Aleksandra on viimase kümnendi edukaim treener Eesti naiste jalgpallis ja koondise juhtimine on loogiline järgmine samm. Eesmärk on jätkata Baltimaade esinumbrina, tõusta UEFA süsteemis B-liigasse ja seal püsida."

Just viimase lause teine pool juhatabki meid tõenäolise põhjuseni, miks tuli vangerdus ära teha nüüd, enne tänavust viimast akent. Koondisemängude kalender, mis on niigi päris küsitavalt kokku pandud - naiste A-koondis alustas hooaega veebruarikuise aknaga ning lõpetab novembri-detsembriga - näeb ette, et juba 19.-26. veebruaril mängitakse uut Rahvuste liiga hooaega. Kui Ševoldajeva oleks alustanud näiteks uue aastanumbriga, oleks esimene proovikivi tulnud juba punktimängudes. See ei näi olevat aga kõige ideaalsem stardipunkt perioodile, millele on seatud kindlad ootused - sest kokkulepe sõlmiti neljaks aastaks. Ja noh, mis sa sellest kummist ikka venitad ...

Neli aastat?!

Mis seal salata, naiste A-koondise juhendamine oli Aleksandra Ševoldajeva CV-sse juba ammu hariliku pliiatsiga ära kirjutatud. Ta on kahtlemata Eesti parim naiste treener, kelle edu saab ühest küljest mõõta karikates ja kuu parima treeneri auhindades, aga samas mängijate või muidu asjaosaliste pilkude-sõnade läbi. Näiteks, kui 2022. aastal viis ajakiri Jalka naiste Meistriliiga mängijate seas läbi anonüümse küsitluse, siis ligi 30% vastanutest (suurim osa!) tunnistas, et tahaks mängida just Ševoldajeva käe all.

Eks üsna arvestatav hulk Eesti naismängijaid on seda mingil perioodil tegelikult teha saanud, sest Ševoldajeva on juhendanud ka erinevaid neidude noortekoondisi. Nii olen minagi selle kõrgetele standarditele toetuva perioodi läbi teinud, mis tolles momendis mõjus üsna karmi kasvatusena. Samas, seda hinnalisem oli iga kiidusõna, sest järelikult sai midagi päriselt ka hästi tehtud. Tagantjärele mõeldes oli see selline make it or break it'i juuniorversioon, mis suunas mängijaid endalt ikka ja jälle küsima - kui väga ma seda tahan? Usutavasti pole Ševoldajeva käekiri muutunud ehk midagi sellist võiks nüüd näha ka A-koondises - kõrgeimal võimalikul tasemel, kus on kaalul palju ja peabki olema!

A-koondise juhendamiseks tehtud nelja-aastane leping viitab selgele plaanile ning jäägitule usule, et see saab toimima. Näiteks Kapper ja Morkovkina kirjutasid esialgu alla aastasele koostööle, millele järgnes 1+1 tüüpi leping. See tähendas, et igal sügisel vaadati üle, kas osapooled on teineteisega ikka rahul ning alles seejärel tehti otsus edasiseks. Ševoldajevale on tagatud aga selge töörahu, mille ta sai omal ajal Floraski, kes "alles" kolmandal hooajal viis tiimi esimesele meistritiitlile.

"Olen väga õnnelik selle üle, mis seisus saan koondise üle võtta. Ma arvan, et Sirje ja Nastja tegid väga head tööd. Kui vaadata ja võrrelda nende oldud aja statistikat eelmise kümne aastaga, siis leiame väga suure tõusu positiivsetest tulemustest. Ma usun, et see on kindlasti märkimisväärne," rõõmustas Ševoldajeva pressikonverentsil, tuues sisse ka kübekese statistikat, mille ta liigitas positiivsele poolele. Tasub aga meelde tuletada, et kui aastate eest mängiti valiksarju enam-vähem kelle iganes vastu, siis viimastel hooaegadel on UEFA lähtunud tugevusgruppidest. Ehk kui kunagi oli suurte sahmakate saamine justkui paratamatu, siis nüüd on loogika teine.

Seda enam tähendab see, et Ševoldajeva ülesanne ei tohi olla lihtsalt pinnapealse positiivse statistika loomine. On aeg leida Eesti koondisele uued, kõrgema klassi omasugused, kelle tümitamine ikka ja jälle rõõmu valmistaks. Minu hinnangul otseselt tulist ruttu ei ole, aga arvestades, kuidas EJL otsustas naiste koondise peatreenerisaagas lehte vahetada, võivad ootused mõnel pool ulatuda eriti kõrgele.