A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Lisette Tammik on juba aastaid kandnud rünnakul liidrirolli nii Eesti koondises kui FC Floras. Varem nii Inglismaal, Itaalias kui Hispaanias mänginud Tammik on olnud Eesti naistevutis sedavõrd kaua pildis, et vabalt võib tulla üllatusena, et ta on alles 24aastane!
Eesti naiste koondis, mille liidrite sekka Tammik samuti kuulub, läheb juba sel reedel Tartus peetavas Rahvuste liiga kohtumises vastamisi Kasahstaniga. Uue nädala teisipäeval kohtutakse samuti Tamme staadionil Iisraeliga. Soccernet.ee näitab mõlemaid mänge otsepildis.
Suures intervjuus ajakirjale Jalka, mille Soccernet.ee kokkuleppel toimetusega avaldab, võtab Tammik oma senise värvika karjääri kokku ja räägib seiklustest, kogemustest ja ambitsioonidest. Alustades sellest, kuidas ta ema Helena järeleandmatu võitluse tagajärjel väikese tüdrukuna Operi JK-s hoopis poistega jalgpalli mängimist alustas.
Lisette, mulle tundub, et need naised, kes on lapsena mänginud jalgpalli poistega, mitte teiste tüdrukutega, mängivad suurena hoopis teistsuguselt. Kas poistega mängimine tuli ainult kasuks või oli sel ka negatiivseid külgi?
Minu meelest ei olnud. Mulle tuli küll poistega mängimine ainult väga kasuks. Kui tagasi mõelda, siis võibolla mingisuguste baasvajadustega alati ei osatud arvestada – näiteks välismaal turniiridel käies tuli omajagu tegeleda sellega, et mul eraldi riietusruum ja pesemisvõimalused oleksid. Kui aga vaadata lihtsalt jalgpallilist poolt, siis minu meelest tuleb see kasuks nii tüdrukutele kui ka poistele. Teatud vanuses arenevad ju tüdrukud kiiremini ja siis on tüdrukud poistele parajaks katsumuseks. Ka minul oli periood, kus olin poistest kõvasti üle. Kui aga puberteediiga algab, 12–13–14-aastaselt, siis lähevad poisid kasvuspurdi, jõu ja kiiruse poolest eest ära.
Ma arvan, et segavõistkonnad oleksid noortest alates väga kasulikud. Välismaal olen sageli näinud, kuidas ei ole eraldi poiste ja tüdrukute jalgpallitrennid, vaid kõik ongi koos, sest teatud vanuseni ei olegi vajadust eraldi treenida.
Olid oma võistkonnas ainus tüdruk. Kuidas need olukorrad lõpuks lahenesid, kui sul eraldi riietusruumi või pesemisvõimalust ei olnud?
Kuna võistkond oli alaealisi täis, siis pidi kaasas olema teatud hulk lastevanemaid. Minu isa oli ka selles osas hästi aktiivne, käis sageli kaasas ja leidis ikka mõne alternatiivi. Ööbimised olid meil aga ikka koos poistega ühises klassiruumis ja keegi ei tundnud ennast ebamugavalt, see oli nagu klassireis. Vahel harva tulid mõned pisinüansid, mis tuletasid üldse meelde, et ma olen teistest natuke erinev. Väljakul ei olnud aga vahet, mõned lapsevanemad ainult narrisid oma poegi, et kuidas siis nii, et tüdruk poisist mööda jookseb ja nii.
Aga sotsiaalses mõttes – kui olid võistlusreisid või vaba aeg, kas olid pigem omaette või kambas sees?
Ma olin väga kambas sees! Mul on siiamaani ka üks väga hea sõber, kellega ma sellest ajast suhtlen. Ta elab küll Norras, aga kui ta Eestis käib, saame ikka kokku. Ka teiste trennikaaslastega puutun mingil määral aeg-ajalt kokku. Mingi erak ma seal kindlasti polnud, mind võeti väga hästi kampa. Ega mind tol ajal kodus väga ei nähtudki, olin alati nende poistega kuskil väljakul mängimas. Selles mõttes sulandusin massi.
Millistest su toonastest võistkonnakaaslastest jalgpallurid said?
Pavel Fedorenko jõudis näiteks Flora esindusmeeskonda, kuid otsustas siis ise karjääri lõpetada. Oliver Rass mängib praegu Kuressaares, Kristen Lapa on Floras esinduse ja duubeltiimi piiri peal. Kristo Siimerist sai aga näiteks hoopis laskesuusataja. Põgusalt sai mängitud ka koos Markus Poomi ja Henri Järvelaiuga, kes olid neist aasta vanemad ehk sarnaselt minule 1998. aastal sündinud. Suurema osa ajast mängisin koos 1999. aasta poistega.
Meil oli üsna hea vanuseklass talendikate poistega. Kindlasti andsid nad mulle mänguoskust väga-väga palju juurde. Ma väga tahtsin ja mulle meeldis jalgpalli mängida, olin väga võitlushimuline, nagu ka praegu. Võitlesin poistega täiega ja väga hea tunne oli neile ära teha! See surus mind mängijana väga palju edasi ja arendas tohutult.
2013 oli viimane aasta, kui sa poistega koos mängisid – said pärast hooaja lõppu 15-aastaseks. Millisel positsioonil sa tol ajal mängisid?
Mäletan, et päris alguses olin üldse väravas. Ilmselt ei osanud ma siis veel mitte midagi, aga olin ka väga noor. Sealt alates hakkasin tasapisi väljakul nii-öelda ülespoole tõusma – esmalt olin vasakkaitsja. Ühel turniiril või ühes mängus pani treener mind ootamatult tipuründesse ja lõin seal kohe kolm või neli väravat, siis mängisin tükk aega ründes, aga poistevõistkonna lõpuperioodil olin minu meelest pigem keskväljal, number kümne või number kaheksa koha peal. Peale keskkaitse sain vist igal pool proovida.
Kuidas vastasmängijatest poisid sinusse suhtusid? Kujutan ette, et mõni võibolla hoiab end tüdruku vastu natuke tagasi, mõni teine aga tegutseb veel jõulisemalt.
Jah, ilmselt oli küll nii. Mõni kartis minu vastu jõulisemalt mängida, aga tavaliselt laabus see siis, kui nad nägid, milleks ma võimeline olin – siis nad enam tagasi ei hoidnud. Oli ka neid, kes tahtsid end minu vastu jõuliselt kehtestada. Aga isegi kui poisid olid puberteedieas jõu ja kiiruse poolest üle, siis tehnika poolest ei jäänud ma kunagi neile alla. Selles osas ju arenesin ja kasvasin nendega koos. Bioloogilised mehe ja naise erinevused tulid ühel hetkel sisse, aga muudes aspektides ma maha kindlasti ei jäänud. Need olid hoopis minu tugevused, millega sain füüsilisi puudujääke tasa teha.
Tüdrukutega sa lõpuks ei mänginudki, vaid siirdusid otse Flora naiskonda meistriliigasse. Miks just Flora? Kuidas see valik sündis?
Mäletan, et ise tahtsin tol ajal hoopis Pärnu JK-sse minna, kes tol ajal Eesti naistejalgpalli valitses. Koondise peatreener oli toona Keith Boanas, kellega sain väga hästi läbi – tema soovitas konkreetselt hoopis Florasse minna. Usun, et ta pidas silmas minu heaolu ja tahtis mulle võimalikult head keskkonda, kus areneda, just kompleksi ja treenimisvõimaluste poolest. Pärnu oleks tallinlase jaoks olnud ebamugav variant – neil küll pool naiskonda treenis Tallinnas, aga see ei oleks kindlasti olnud parim variant.
Kuidas 13–14-aastaste poiste seast naistekonkurentsi siirdumine läks? Kui sujuvalt see üleminek sulle tuli?
Põhiline keeruline aeg oli see, kui ma olin ise veel väga noor ja polnud veel füüsiliselt nii kiirelt arenenud. See jõulisus ja kiirus, millega naised mängisid, vajas harjumist – kehaga tehti mulle duellides ära, aga jõudsin selles vallas üsna ruttu järele. Taktikaliselt ja tehniliselt olin aga üsna küps, sest olin juba päris väikesest saati jalgpalli mänginud. Suur osa Eesti naistest, kes toona mängisid, olid jalgpalliga tunduvalt hiljem alustanud, mispärast oli mul eelis. Õnneks näen nüüd, et tüdrukud alustavad ka meil aina nooremalt jalgpalli mängimist, mis on neile väga kasulik.
Juba 2015. aasta lõpus siirdusid Inglismaale Sunderlandi, aga tulid sealt paari kuu pärast tagasi. Miks nii?
Mul oli väga-väga-väga suur soov välismaale saada, sest teadsin, et mida nooremana lähed, seda parem see on. Saingi jalgpalli mõttes väga heasse keskkonda, kuid hariduse pool jäi kripeldama. Inglismaal on natuke teistsugune süsteem, kus tuleb juba meie mõistes gümnaasiumisse astudes ära otsustada, millises suunas edasi õppida. Mina aga ei teadnud tegelikult, mida ma edasi tahaksin õppida – ja see ongi täiesti normaalne.
Valisin siis spordisuuna, mille kohta arvasin, et see tähendab, et Eestis oleksin saanud edasi ainult kehakultuuri või midagi sellist õppida. Kartsin seetõttu Inglismaale jääda – jalgpallurikarjäär ei ole ju kindlustatud, mitte kunagi ei tea, millal vigastused või muud mured võivad vahele tulla. See oli üks suur põhjus, miks tagasi tulin.
Jalgpalli mõttes olin aga väga-väga heas keskkonnas. Tegin näiteks trenni Beth Meadiga, kes mängib praegu Arsenalis ja Inglismaa koondises! Ma ei olnud küll Sunderlandi esindusnaiskonnas, aga sain nendega vahepeal trenni teha, samal ajal mängisin duubelnaiskonna ja ka oma kolledži eest. See oli väga vinge aeg, nad väga tahtsid, et ma jääksin. Treener isegi pakkus, et võin tema juurde elama minna! Muidu elasin ülikooli ühikas. Teine põhjus, miks tagasi tulin, oligi see, et olin veel nii noor, aga mul ei olnud seal nii-öelda tugiisikut. Naistejalgpall ei olnud tol ajal ega ole ka praegu veel nii arenenud, et tüdrukutel oleksid akadeemiad, kus saaks elamise, õppimise ja treenimise ühendada.
Jalgpalli osas sain aga väga hästi hakkama, treenerid kiitsid mu mängustiili ja nägid minus väga suurt potentsiaali. See oli tõeline tipptase! Kogu baas, mis seal oli ... Ka naiskonna käsutuses oli üle kümne ideaalses konditsioonis muruväljaku. Esindusnaiskond mängis minu meelest vahepeal isegi Sunderlandi meeste U23 tiimi vastu, et ennast arendada ja vormis hoida. Lisaks muruväljakutele olid hallid, kus sai halva ilma korral treenida.
Lõpuks oli väga palju erinevaid tahke, millele mõelda, ja see oli 16-aastase minu jaoks natuke liiga palju, liiga suur amps. Mind hirmutas, et olin nii vanematelt kui teistelt endast targematelt kuulnud, et haridus on väga tähtis – mis siis saab, kui tuleb vigastus? Need mõtted jäid mind kummitama ja kasvasid lumepallina. Ma ei tea, kas tahan seda tulevikus üldse õppida – kas pean siis Eestis kogu gümnaasiumi järele tegema? Ma ei osanud ette kujutada, kuidas seda olukorda lahendada, ja tundus mõistlikum Eestis riiklik gümnaasium ära lõpetada ja siis uuesti välismaale vaadata, lootes, et need kaks-kolm aastat midagi olulist ei muuda.
Kui selline võimalus tekib, et mängimise kõrvalt saab õppida ja mängija ise tahab minna, siis see on juba tegelikult päris hea komplekt. Kui saaksin asju uuesti teha, siis jääksin ilmselt Inglismaale. Seda enam, et praegu on tehnoloogia ja arvuti kaudu õppimine tohutult arenenud, koroonaaeg näitas ju samamoodi, et peaaegu kõike on võimalik interneti kaudu teha. Tol ajal aga veel päris nii ei olnud.
Uuesti välismaale läksid 2018. aasta suvel pärast gümnaasiumi lõpetamist, kui liitusid Napoliga. Hoolimata kõlavast nimest oli nende naiskond alles lapsekingades ja mängis Serie C-s. Olid Napolis kaks hooaega – esimesel võitsite Serie C, teisel Serie B. Millised on esimesed muljed või tunded, kui Itaalia ajale tagasi mõtled?
Väga head emotsioonid, samas ka väga õpetlikud olukorrad. Seal sai ikka kogetud igasuguseid huvitavaid asju, selliseid, mis toovad maa peale tagasi. Lisaks täiesti teistsugune jalgpallikultuur. Napoli peale mõeldes tuleb ikka väga soe tunne sisse.
Eesti mängijaid oli Napolis vahepeal korraga neli tükki – lisaks sulle veel Vlada Kubassova, Kristina Bannikova ja Eneli Kutter. Mainisid õpetlikke olukordi – olen kuulnud, et klubi ei hoidnud mängijate tervist seal just kõige paremini. Oli seal tõesti nii?
Nagu tippjalgpallis ikka – tahetakse tulemusi. Võibolla ei olnud seal meditsiiniline pool nii arenenud või midagi sellist, aga naiskonnal oli kindel projekt tõusta Serie A-sse, mille me lõpuks ka täitsime. Sellega kaasnes aga see, et tulemust aeti taga nüüd ja kohe ja mängijate tervis ei olnud kindlasti number üks. Isegi kui kuskilt oli valus ja ei olnud mõistlik täiskoormusega treenida-mängida, tuli seda ikkagi teha. Trennide ja mängude periodiseerimine ei olnud samuti kõige parem – tegime väga palju trenni, kusjuures taastavaid treeninguid ei olnudki. Kokkuvõttes oli see ikkagi õpetlik kogemus. Tahtsin jälle väga välismaale minna ja ei osanud ette kujutada, mida ma enne uurima peaks, mul ei olnud neid teadmisi. Esimese kogemuse sain sealt aga väga hea kätte.
Serie C-s tulid kohati tõesti sisse väga suured võidud, aga tabeli tipus toimus ikka võitlus esikoha nimel. Eestiga võrreldes oli jalgpalliline pool pisut tugevam – seal on ka naised alustanud mängimist väga noorelt, nende mängulugemine on parem. Itaalia on ikkagi jalgpalliriik, kus väikesed lapsed unistavad jalgpalluriks saamisest – Eestis ma sellist asja eriti palju ei näe.
Esimesel aastal võitsite Serie C, teisel hooajal tõusite Serie B-st juba kõrgliigasse, aga sinu aeg Napolis sai sellega otsa. Kas otsus lahkuda tuli sinult või klubilt?
See oli tegelikult üsna valus – mulle anti teada, et mind tahetakseka järgmiseks hooajaks naiskonda. Olin sellega arvestanud, aga tegu oli segase ajaga – see oli ju 2020. aasta kevad, kui koroonapandeemia hooaja üldse poole pealt lõpetas. Olime tabeli tipus ja vahe oli sees, mispärast otsustati meid esiliiga võitjaks kuulutada ja Serie A-sse lubada. Mul olid kõik asjad Itaalias, olin just parasjagu koondise juures, kui kõik lukku keerati, aga alles kaks kuud hiljem tuli otsus, et meid tõstetakse Serie A-sse. See pidi siis järelikult olema mai lõpp või juuni algus, kui mulle öeldi, et mind tahetakse ka järgnevaks hooajaks, mul olid seal olnud ka väga edukad aastad.
Juuli keskel või augustis öeldi mulle aga ühtäkki, et ei, sa ei tule. Ma ei tea siiamaani tagamaid, mis seal juhtuda võis, aga olin järsku olukorras, kus ma ei teadnud, mis edasi saab – olin ju arvestanud, et saan Napolis jätkata. Tundsin, et ma ei ole veel valmis Eestisse tagasi tulema, sest olin tõesti heas hoos – olin märtsist juunini iseseisvalt kõvasti trenni teinud ja füüsiliselt väga heas valmisolekus. Siis tekkis võimalus minna Hispaaniasse, millest haarasin kinni.
Enne Hispaaniat käisid ju veel testimisel Saksamaa tippklubi Potsdami Turbine juures. See oli ka ehk käik, mida nii lihtsalt ei unusta!
See oli väga ootamatu, aga väga positiivne kogemus – nad on ju naiste Meistrite liiga mitu korda võitnud ja Bundesligas ikka esikolmikus olnud. Kutsuti ja mõtlesin, et muidugi lähen ja proovin. Testiperiood läks tegelikult väga hästi, kuigi pidin mängima äärekaitses, sest selgus, et neil olid paljud kaitsemängijad vigastatud. Jäin neile aga just oma ründeelementidega silma. Peatreeneriga vesteldes tuli välja, et nad oleksid mulle hea meelega isegi lepingut pakkunud, aga neil ei olnud vaja ründajat, vaid kaitsjat. Mind prooviti küll kaitses, aga tundsin ka ise, et heast ründemängijast ei ole mõtet hakata kaitsjat vorpima.
Lisaks ei oleks Bundesliga mulle ilmselt stiili poolest eriti sobinud – seal on pikakasvulised ja jõulisemad mängijad, mulle sobib rohkem Hispaania ja Itaalia tüüpi maast mängimine. Mõistsin neid, aga samal ajal tundsin, et minu oskuste taha tegelikult midagi ei jäänud.
Hispaanias Santa Teresas olid lõpuks vaid pool hooaega – jalalabavigastus sundis sind varakult koju tulema. Mille Hispaaniast enda jaoks kaasa võtsid?
Kui saaksin ajas tagasi minna, siis ma ei lähekski üldse sinna mängima! Aeg oli aga selline, et Eestisse ma jääda ei tahtnud ja sisetunne ütles mulle, et pean minema. Ikkagi Hispaania kõrgliiga ja selline stiil, mis peaks mulle sobima: tehniline palli valdav kiire mäng ...
Sinna jõudes sain aga aru, et juba treeningukeskkond ei ole eriti jätkusuutlik. Mängisime ja treenisime kohutaval betoonkunstmurul. See oli kehale hull koormus – ja treenisime seal vahel kaks korda päevas kaks tundi korraga. Ma arvan, et see kõik mulle jalga kuhjuski ja vigastuse tekitas.
Mõnes mõttes panin ennast ise sellesse olukorda – oleksin võinud teha parema taustauuringu, aga tahtsin väga minna, trennid sujusid ja treener oli minuga väga rahul. Tegin näiteks Atletico Madridi vastu väga hea mängu, aga see kõik oli juba vigastuse pealt mängimine. Olin vaimselt ja füüsiliselt juba nii kurnatud, et mul oli targem tulla end Eestisse ravima. Hispaanias ei saanud arstid isegi täpselt aru, mis mul viga oli. Eestis sain tänu Kaspar Rõivassepale asja korda.
Kui Eestisse naasid, teatas Flora, et sinust sai nende ajaloo esimene tasustatud naismängija, 2022. aastat alustasid juba profina. Mis sinust siis saanud oleks, kui Flora oleks öelnud, et neil ei ole võimalik sulle palka maksta?
See tuli mulle üldse väga ootamatult, aga olen väga tänulik. Ma isegi ei tea, mis must saanud oleks – mul läks päris tükk aega, et kõikidest vigastustest terveks saada, sest haiget labajalga hakkas keha teistmoodi kompenseerima, mis tekitas omakorda muid probleeme. Eks see oli selles suhtes ka arusaadav, et nii Itaalias kui Hispaanias olid lausa ebareaalsed koormused. Kui Flora poleks mulle lepingut pakkunud, siis ei teagi, mida ma teinud oleksin – tahan välismaale minna nii, et tunnen ennast nii vaimselt kui füüsiliselt tervena. Ilmselt oleks pidanud tegema plusside ja miinuste nimekirja, kui oleks välismaal mõni variant tekkinud.
Sõlmisid enne eelmist hooaega Floraga kaheaastase lepingu, mis lõpeb seega selle aasta lõpus. Mis saab edasi? Kas soovid Eestis jätkata või piilud tagasi välismaa poole? Vanust on ju veel vähe!
Olen nõus, on vähe! Olen välismaale minemise suhtes väga avatud, aga kuna olen sealt juba teatud kogemustepagasi kaasa saanud, siis tean, et kui mõni pakkumine tuleb, siis vaatan esimese asjana, milline on sealne keskkond, kas klubi tahab kohe tulemust ja kas nad tahavad mind kui mängijat arendada. Naistejalgpall on veel nii lapsekingades, et palgad ei ole ka välismaal veel nii kutsuvad, et sinna pikema mõtlemiseta kohe minna ja sellega oma tulevikku kindlustada. Muidugi – välismaal mängimine on mängijana väga kasulik, aga samal ajal pean mõtlema ka sellele, mis minust siis saab, kui ma jalgpalli enam ei mängi. Meestega võrreldes on palgalõhe jalgpallis veel väga-väga suur. Kaalumist oleks palju. Olen küll endale tõestanud, et saan välismaal kenasti hakkama, aga kõik muu peab ka sellevääriline olema.
Eesti meistriliigas oled sa hetkel ainus profimängija. Kas oled oma võistkonna sees või vastaste poolt tunnetanud ka kadedaid pilke? Kõik on ju kursis, et sina oled ainus, kes meie liigas mängimise eest päris palka saab.
Ma ei tea, kas niimoodi tunnetanud olen, aga mis siin pilti ilustada – eks kadedaid inimesi ikka eksisteerib. Ma ise vaataks seda aga hoopis positiivse külje pealt – võibolla tekitab see hoopis teistes mängijates isu, et ka neil on võimalik selleni jõuda või välismaale pääseda. Et ka naistel on võimalik Eestis profijalgpalli mängida! See on ju ka minu unistus, et lõpuks oleks kogu Eesti liiga profiliiga, see oleks ju üliäge. Väga soovin, et ka teistel tekiks võimalus Eestis proff olla. Kui oled jalgpalli mänginud ja meeldib seda teha, siis see on üldse üks ägedamaid asju, mida teha saab – pühenduda sajaprotsendiliselt sellele, mida armastad.
Kas sinul kui profimängijal tekib Eestis vahel ka see tunne, et koormust jääb väheks? Naiskonnad mängivad ju tunduvalt vähemate mängudega hooaega kui meeskonnad.
Mängude arvu poolest ma ei tunne, et meil vähe mänge oleks, aga pigem tunnen, et meil on vähe kvaliteetseid mänge. Liiga tase on see, mis vajaks putitamist. Las olla isegi vähem mänge, kui need on kvaliteetsed! Isegi siis, kui see tähendaks, et peaksime samade vastastega rohkem mängima.
Flora vaatevinklist saame tegelikult ju päris palju mängida – praegugi tuleb meil tihe periood, kus on tükk aega kaks mängu nädalas, sest mängime ka Balti liigat. Minul koondislasena tulevad veel ka koondisemängud juurde. Kvaliteeti võiks aga kuidagi juurde saada – Balti liiga natuke annab, aga Läti ja Leedu ei ole ka naistejalgpalliga veel nii heal järjel, et need nüüd väga meeletult taset juurde annaksid. Võibolla oleks äge hoopis see, kui saaksime rohkem Soome klubidega mängida, kui nemad ka Balti liigaga ühendada. Kvantiteet ei ole nii oluline kui kvaliteet.
(Intervjuu toimus 19. juulil – toim.). Homme algab naiste MM-finaalturniir. Kelle poolt oled ja kelle võitu ennustad?
Pöialt hoian Itaaliale – mõnus tunne tuleb sisse, kui oma Itaalias oldud aja peale mõtlen. Mingil määral olen ka Hispaania poolt, sest mängisin seal ja mõnede koondislaste vastu olen ka ise mänginud. Võidu osas kahtlustan USA-d: neil on väga head kogemused all ja hea sümbioos noortest ja kogenud mängijatest. Muidugi on ka Inglismaa üks naiskond, kel silma peal hoida. Võibolla kerkib veel mõni üllataja esile?
***
2020. aasta märtsikuus, vahetult enne seda, kui koroonapandeemia maailma lukku keeras (Eestis kehtestati eriolukord mäletatavasti 12. märtsil), pidas Eesti naistekoondis kaks maavõistluskohtumist – 6. märtsil võõrsil Walesiga, 9. märtsil võõrsil Fääri saartega. Fääridelt tagasi reisides tekkis koondist vedanud lennukis ühtäkki paanika – kuskilt tuli välja, et Tammik on koondise juurde tulnud Itaaliast, mille põhjaosas pandeemia juba tol ajal teadupoolest paksu pahandust põhjustas.
"Meil oli vahemaandumine, ootasime pardaleminekut ja keegi koondislastest tegi nalja, et Lisette, sa oled ju Itaaliast tulnud ja ei tohikski lennata. See oli muidugi naljaga tehtud, aga ju siis keegi teistest reisijatest kuulis seda ja kurtis seda kellelegi," meenutab Tammik. "Lennuk oli juba õhus, kui ühtäkki minu juurde tuldi ja mind teistest täielikult eraldati. Tagantjärele oli see muidugi jabur – olin juba nii pikalt koondiselaagris olnud, et kui oleksin nakatunud, oleksid mul juba ammu mingid sümptomid välja tulnud. Siis ei teatud sellest haigusest ju veel eriti midagi. See oli väike lennuk, mind pandi täiesti ette istuma ja jäeti teistega mõned tühjad pingiread vahele, eks ma siis lehvitasin teistele sealt. Veider kogemus!"
Sündinud 14.10.1998
Klubikarjäär: Operi JK, Tallinna JK Kotkad (noorteliigad), FC Flora (2014–15), Sunderland (2015), FC Flora (2016–18), Napoli Femminile (2018–20), Santa Teresa (2020), FC Flora (2021–)
A-koondises: 59/8
Naiste meistriliigas: 130/146
Saavutused: Eesti meister (2021, 2022), Eesti karikavõitja (2018, 2021, 2022), Eesti superkarikavõitja (2018, 2022, 2023), Itaalia Serie C võitja (2018–19), Itaalia Serie B võitja (2019–20)
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Pohlak võtab Klavani kandidatuuri tõsiselt: oleme mõlemad Eesti jalgpalli patrioodid
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?