Luis Suarez meelitab skandaale ligi igal pool, kus ta väljakule astub, ja nii pole erandiks ka Barcelona kolmapäevane võit PSG üle. Barcelona ajaloolisele võidule pani aluse just Suareze teenitud penalti, mis on talle tavapäraselt äärmiselt vastuoluline. Kes peitub aga jalgpallimaailma vihatuima näo taga?

"Siin te juba olite, professor!" Ma kirjutasin Barcelonast kolm nädalat tagasi ja ei kavatsenud seda niipea uuesti teha. Kõik sai ju ometi öeldud – kolme aastaga silmnähtavalt halliks läinud Luis Enrique aeg Barcelona eesotsas lõppes – mitte lepinguliselt, aga vaimselt – hävitava kaotusega Pariisi pealinnas, mängus, kus ei olnud pärast avavile andmist sekundikski kahtlust, kumb meeskond peaks sellest kaheksandikfinaalpaarist edasi sammuma. Jalgpallisõbra vaatevinklist oli kolmapäeva õhtul nähtu aga midagi erilist, millel peaks kas või vihjamisi peatuma. See oli mäng, mida ei unustata.

ime ‹6› ‹s› 1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus.

Neymar riputas palli kasti ja sellele järgnenud sekund oli pikim, mis jalgpalliajaloos iial tiksunud. Üheskoos näiliselt seiskunud ajaga jäi vaikseks ka hiiglaslik Nou Camp, kuid seekord mitte nii kui tavalistes mängudes, kus üks meeskond lõpu eel maruliselt väravat jahib. Barcelona tuli PSG vastu väljakule lootes, mitte oodates, aga Neymari tõstega kaasnenud vaikus pulbitses 95 000-pealise publiku kollektiivses alateadvuses kisendavast teadmisest. Sellel puutel oli vaid üks võimalik tulem.

Võidujoovastuses Barcelona mängijad olid pärast kohtumist arusaadavalt sõnatud. "Seda on võimatu sõnadesse panna," tunnistas Ivan Rakitic kohtumise järel. "See on liiga hullumeelne, uskumatu. Praegu on väga raske midagi öelda." "Ma lihtsalt viskusin palli peale ja ei teadnud sedagi, kas ma olen suluseisus," sõnas otsustava värava autor Sergi Roberto BeIn Sportsile. "Öeldakse, et fännid on väljakul kui lisamängija, kuid täna oli neid väljakul lausa kümme tükki."

Matšijärgses eufoorias ei taibanud katalaan, kui teravalt tema lisamängijaid puudutavad sõnad lõikasid. Jalgpallimaailm oli just tunnistanud kõigi aegade uskumatuimat tagasitulekut – ja seda mitte ühel, vaid kahel korral. Midagi oli selles õhtus juba algusest peale teistmoodi. Silmnähtav hirm, millega Unai Emery hoolealused väljakul mängu alustasid, nende sügavale oma kasti lähedusse vajumine ning Emery suutmatus panna PSG pallurid mängima matši, mitte koondskoori teadvuses hoides oli perfektne retsept katastroofile, mille Barcelona oskuslikult ära kasutas. Mis hinnaga ajalooline võit aga võeti?

Barcelona viiendale väravale eelnenud olukorra kordust mängitatakse järgnevate aastate jooksul selle kulumiseni, teades, et Barcelona vastased ei väsi Kataloonia meeskonna pallureid sukeldumises süüdistamast ning Barcelona poolehoidjad ei väsi oma mängijaid iga hinna eest kaitsmast. Nii lihtsalt on. Siinkohal pole ka mõtet kordusest hakata otsima, kas olukorra kahe peasüüdlase Luis Suareze ja Marquinhose jalad takerdusid reeglitepäraselt või -vastaselt, sest penalti määrati ja seda tagasi pole enam võimalik võtta. Nii lihtsalt on. Küll on aga mõtet kordust vaadata, et näha, kui teatraalselt Suarez oma näost haaras ning millise meeleheitliku valukarje ta kuuldavale lasi, otsekui Marquinhos oleks teda kerge ja praktiliselt iga positsioonivõitlusega kaasneva kontakti asemel tulikuuma noaga südamesse pussitanud. Nii lihtsalt ei tohiks olla.

Need on hetked, mis jäävad paljude jaoks seda seninägematut tagasitulekut varjutama ning on üheks põhjustest, miks Barcelona mängustiil suure hulga inimeste jaoks vastuvõetamatu on. Sukeldumine on sügavale ulatuv probleem, mis ähvardab jalgpalli tähtsamaid alustalasid – Barcelonat on nende kõigutamises korduvalt süüdistatud ja see on oma jälje jätnud ka klubi mängijatele. Lionel Messist rääkides öeldakse tihtipeale "vähemalt ta ei sukeldu!" nagu see oleks mõõdupuu, mille alusel mängijaid peaks üleüldse omavahel võrdlema. Kolmapäeval fantastiline olnud Neymar on üks mängijaid, kelle nime ja sukeldumise vahele tihtipeale võrdusmärk tõmmatakse. Sergio Busquets ja Jordi Alba...

On selge, et kohtunike mõjutamine on üks jalgpalli osadest – mitte, et see võiks nii olla või peaks nii olema. Tänapäeval ollakse võidu saavutamise eesmärgil nõus tagataskust välja võtma ka kõige räpasemad kaardid. Mängijatel on kohtunike naha alla pugemiseks oma stiil, kuid on üks mees, kelle nime nägemine mängueelses protokollis paneb kukalt kratsima ka kõige staažikamad kohtunikud. Luis Suarez. Geenius ja koletis, rahvuskangelane ja vihatuim mees jalgpallis. Dr. Jekyll ja mr. Hyde.

Kolmel korral vastasmängijatele hambad sisse löönud uruguaylane on tugeva kehaehitusega, kuid samas valmis murule viskuma, vilemeestele ilmekate žestide abil näidates, et süüdlaseks ei olnud ainult tuul. Tihti öeldakse, et sukeldumine, näitlemine ja kohtunike petmine on osa Lõuna-Ameerika mängustiilist, mis nõuab mängijatelt kõike, et vastaste ees vähimgi eelis saavutada. Kas õhkkond, milles Luis Suarez üles kasvas ning jalgpallist esimesed teadmised sai, võib tõepoolest olla üheks põhjuseks, miks me teda tihtipeale koomilise näoilmega teleekraanidel käsi laiutamas näeme? Kes Luis Alberto Suarez Diaz ehk üks jalgpalliajaloo vastuolulisemaid mängijaid üldse on?

Piinatud geenius või jonnakas primadonna

Hans Nijland ja Henk Veldmate maandusid 2006. aasta 10. juunil Uruguay pealinnas Montevideos ning otsustasid vaatamata pikale ja väsitavale lennule samal õhtul külastada kohalike klubide Nacionali ja Defensor Sportingu vahelist matši. Kauged külalised Hollandist ei äratanud mängu algusele eelnenud minutitel erilist tähelepanu, kadudes märkamatult Estadio Luis Franzini väsinud väljanägemisega kontorihoonesse ning istudes tribüünide asemel väljakust marginaalset ülevaadet pakkuvate akende alla. Lärmakas Uruguay publik oli neist vaid meetrite kaugusel, kuid vaiksed eurooplased olid eraldatud betooni ja klaasiga – kahe maailma kokkupõrge, mis juhtus pooleldi ootamatult – tegelikult olid Nijland ja Veldmate kutsutud päev hiljem toimuvale Montevideo klubide Liverpooli ja River Plate vahelisele matšile.

Kohtumine jõudis kesta vaevalt 25 minutit, kui Defensori vasakkaitsja hindas ette mängitud pikka palli valesti ning see jõudis Nacionali paremääreni, kes pettis üliosavalt ära kaks kaitsemängijat ning keerutas seejärel palli vasaku jalaga Defensori väravavahi jaoks püüdmatult tahanurka. Värava taga olnud piirdeaiaga eraldatud Nacionali poolehoidjad rõkkasid kõrvulukustavalt, kuid Nijland ja Veldmate vahetasid vaid ühe pilgu. Rohkem polnudki vaja. 19-aastane Luis Suarez oli just löönud oma karjääri tähtsaima värava ning kohtus mõned tunnid hiljem Hollandi kõrgliigaklubi Groningeni peadirektori Nijlandi ning tehnilise direktori Veldmatega, pannes aluse läbirääkimistele, mis viisid tema läbilöögini Euroopas.

On veidi hirmutav mõelda, kuidas erinevate asjaolude kokkulangemine meid ümbritseva maailma loonud on. Nijland ja Veldmate olid tulnud skautima Liverpooli 18-aastast talenti Elias Figueroat, kuid Suareze võimsa esituse järel oli meestel silme ees vaid üks sihtmärk ning Figueroa mängule nad ei jõudnudki. Nüüdseks 29-aastane Figueroa on Euroopas mänginud vaid pool aastat ja sedagi Kreeka kolmandas liigas, mängides tänasel päeval taas kodumaal Uruguays. See ei tähenda, et sama saatus oleks osaks saanud ka Suarezele, kuid võib-olla oleks tema karjäär osutunud sootuks teistsuguseks. Suareze jaoks oli pääs Euroopasse aga midagi muud, kui lihtsalt võimalus ennast näidata ning raha teenida.

Nagu lugematult paljud teised Lõuna-Ameerika sportlased, kasvas Suarez üles äärmiselt vaeses perekonnas. Kui Suarez oli väike, lahkus ta isa perekonna juurest ning põrandapesijast pereema palgast piisas napilt, et Suarezit ning tema kuute venda toita, rääkimata sellest, et neile mingeid luksuseid lubada. Juba väga varajases nooruses tänavajalgpalli (pelotat) mängima hakanud Suarez kutsuti 11 aasta vanusena Rio de la Plata lahe taguses Buenos Aireses toimunud noortekoondise treeninglaagrisse, kuid perel polnud raha, et seda kinni maksta. Hiljem tunnistas Suarez, et sellel perioodil ei olnud neil võimalust talle isegi jalgpallisaapaid osta.

Ambitsioonikas Suarez nägi teismeikka jõudes, et tema unistus suurtel areenidel mängimisest on hääbumas, ning noormees oli valmis kõigel minna laskma, saama üheks neist Montevideo kadunud hingedest, kes suurlinna tänavatel sihitult päevi õhtusse saadavad. Järgnesid peod ning joomingud, kust Suareze treener teda mitmel korral ära taris, vahele jäänud trennid ja esimesed ilmingud agressiivsest mängustiilist, mis on uruguaylast aastate jooksul iseloomustanud. Ainsaks erinevuseks on see, et toona ei kaasnenud vihapursetega väljakul elegantsed puuted ja tapjalikud instinktid. Noore Suareze karjäär oli lõppemas juba enne, kui see oli alatagi saanud. Siis aga ilmus välja ootamatu päästeingel.

15-aastaselt kohtus Suarez Sofia Balbiga, temast kaks aastat noorema tütarlapsega, kelle vanemad olid pärit üsna heal järjel perekonnast. Siinkohal on raske kahe silma vahele jätta, millise waltdisneyliku pöörde Suareze lugu teeb – ühelt poolt ülimast vaesusest pärit, peamiselt kiirtoidu peal elav ja seetõttu pontsakas (tagatipuks veel silmatorkavalt suurte esihammastega) ulakas nooruk, kes ots-otsaga kokku tulemiseks pühkis vabal ajal harjaga Montevideo tänavaid, ning teisalt heledapäine ja -nahaline tütarlaps, kes ei olnud elus puudust kannatanud ning õppis koolis vaid parimatele hinnetele. See kõlab kui odav klišee, järjekordne teismelistele mõeldud romantikafilm, mille sisu võib une pealt jutustada igaüks, kes lapsepõlves muinasjutte kuulnud või lugenud on. Ometi on Suareze ja Balbi lugu tõsi.

Murtud südamega ründestaar

Suarez korjas tänavaid harjates maast münte, et Balbi kohtingutele viia, mis ei jäänud loomulikult märkamata ka neiu vanematele, kes Suareze kiirelt omaks võtsid. Balbide pool sai noor jalgpallur regulaarselt süüa ning teda aidati koolitöödega, kuid veelgi tähtsamalt nägi ta, milline positiivne mõju võib ühtse perekonna liikmetel üksteisele olla. 2003. aasta oktoobris tabas taas enesekindluse leidnud Suarezit järjekordne krahh, kui Sofia perekond kolis Hispaaniasse Barcelonasse. Balbide pool tõelise kodusoojuse leidnud noormees sattus taas sarnasesesse auku, kus ta viibis enne, ning seekord tundus, et löök oli nokauteerimiseks piisav. Suareze kurbus ja viha lõi välja – sõna otseses mõttes.

Vähem kui kuu aega hiljem mängis Nacionali noortemeeskond otsustavas tiitlimängus Danubioga ning asjaosalised on järgnenut erineval moel varjanud. "Ma tahtsin kohtunikku lüüa," naeris Wilson Pirez, skaut, kes Suareze talendile esimesena silma peale pani. "Me oleksime sel päeval pidanud ta maha lööma. Ta oli kohutav, kõik olid ta peale ülimalt vihased." Suarez teenis veerand tundi enne kohtumise lõppu tehtud vea eest kollase kaardi, mille peale nooruk vilemehele oma arvamuse teada andis, reaktsioon, mis päädis tema väljakult ära saatmisega. Kohtuniku tagataskust ilmunud punane kaart oli Suareze jaoks kui rätik härjale. Raevunud Suarez lükkas kohtunikku ning lõi teda seejärel peaga näkku.

Tõendid sellest intsidendist kadusid Uruguay jalgpalliannaalidest kui tina tuhka, alles jäi vaid legend, mida keegi meenutada ei soovinud. Juhtunu haihtus suitsuna Montevideo öhe, kuid ESPN-i ajakirjanik Wright Thompson nägi selles piisavalt tuld. Ühe parima jalgpalliartikli, mida ma elus lugenud olen, raames lendas tõendite jahil Thompson Montevideosse ning pani ühtlasi kokku pildi Suareze lapsepõlvest ning tema vastuolulist iseloomu vorminud inimestest ja olustikust. On selge, et Uruguays on vaatenurk erinev, kui seda on Euroopas. "Ta ei löönud teda peaga," kinnitas ühe Montevideo ajalehe toimetaja Romulo Martinez Chenlo pärast lühikest arupidamist Suareze endise treeneriga Thompsonile. "Ta kukkus kogemata kohtunikule otsa." Sarnased väljaütlemised on Suarezit alati saatnud – olgu tema järjekordne raevupurse või sukeldumine kui tahes seletamatu, leiavad uruguaylased sellele alati vastuse.

"Sul on valik – kas teed sama usinalt trenni nagu su meeskonnakaaslased või ma ei vali sind enam kunagi võistkonda," olid lihtsad sõnad. See oli viimane võimalus ning kõikvõimalikest mängukeeldudest ja süüdistustest pääsenud Suarez teadis seda ka ise. Järgnes kaks aastat jalgpallile pühendumist, mille tulemusena tuli Suarez 2005. aastal Nacionaliga Uruguay meistriks. Ründajal oli silme ees vaid üks eesmärk. "Tiitlivõit ei tähendanud minu jaoks õnne," ütles Suarez hiljem. "Me olime Sofiaga kaugsuhtes, aga sellele vaatamata ei andnud me alla. Ainus asi, millele ma mõtlesin, oli see, kuidas temaga jälle koos olla." Groningeni saadikud Nijland ja Veldmate said Suareze nõusoleku vaevalt pärast seda, kui mehed ennast tutvustada jõudnud olid. Viimaks Sofiaga taaskohtunud Suarez kolis temaga koheselt kokku ja et võimalust mitte käest lasta, haaras uruguaylane õlekõrrest kramplikult kinni.

Groningeni saabudes kaalus Suarez pea 90 kilo ning tema dieet koosnes jätkuvalt peamiselt karastusjookidest ja McDonaldsi einetest. Pontsakas ründaja ei jätnud Hollandi klubi peatreenerile Ron Jansile just eriti meeldejäävat esmamuljet ning ta andis Suarezele lihtsa ülesande: kaal tuleb langetada 83 kiloni, enne pole esindusmeeskonnaga võimalik treenida. Oma tulevase abikaasa abiga koostas Suarez uue toitumiskava, mis on teda senini saatnud – suhkrused joogid ja söögid visati piltlikult öeldes aknast välja ning tänase päevani joob uruguaylane vaid vett.

Et Sofia rääkis inglise keelt, kuid Suarez polnud koolis võõrkeeltele erilist tähelepanu pööranud, otsustas mees täielikult hollandi keelele pühendada ning õppis selle küllaltki kiirelt ära. 2009. aastal Amsterdami Ajaxi eest mängides oli ta peaosas kuulmisaparaate müüva firma Beter Horeni humoorikas telereklaamis, kus ta küsib poemüüjalt midagi tema "kõrvus kostuva pideva vilisemise vastu". Tehingu lõppedes pakub müüja Suarezele firma punast värvi visiitkaarti, kuid ründestaar lükkab selle tagasi: "Ma olen juba piisavalt palju kaarte kogunud!"

Kaks Luis Suarezit

Montevideos Suareze mentorite ning lapsepõlvesõpradega kohtunud Thompson pani nende sõnadele toetudes kirja omapärase seletuse Suareze vägivaldsele ning ausa mängu reegleid rikkuvale käitumisele, mille siinkohal välja toon: "Nad (Suareze lähikondlased) kaitsevad teda ja leiavad ta ekstreemsetele tegudele seletuse, sest tunnetavad sügaval tema sees peituvat meeleheidet ning ei tea, kuidas seda teisiti sõnadesse panna. Teooria on järgmine: kõik, mis takistab tema võimalusi väravaid lüüa ning seeläbi võita, pole tema alateadvuses vastasmängija sportlik tegevus, vaid agressiooniakt tema naise ja laste vastu. Tema mängustiili nägemine toetab seda mõtet, sest kui kaitsemängija hakkab Suarezele survet avaldama, ei reageeri ta nii, nagu kaitsja üritaks talt palli võtta. Ta reageerib nii, nagu kaitsja üritaks teda taas üksinda Montevideo tänavatele tagasi saata."

Loomulikult ei saa see olla vabanduseks ebasportlikule käitumisele ning reeglite rikkumisele, mis on Suarezit kogu tema vastuolulise karjääri vältel saatnud. Selline seletus oleks lihtsalt totter – nii võiks iga mängija punasest kaardist pääsemise või napist suluseisust löödud värava järel väita, et tegi seda vaid oma perekonna nimel. Küll aga annab see mingitki aimu Suareze ning tema lähikondsete mõttemaailmast ja tema tegude ning tegude toetamise taga olevast motivatsioonist, olgu see meile kuitahes arusaamatu.

Suareze tähelennule Euroopas panid alguse kolm päeva 2006. aasta septembris, mille jooksul näitas ta perfektselt, millised kaks inimest tema sees peidus on ning kui kiiresti nad vahetuda võivad. UEFA karikasarja esimese ringi kohtumises Belgradi Partizanile võõrsil 2:4 kaotanud Groningen vajas kodus edasipääsuks 2:0 võitu ning tunniajase mängu järel mindigi serblaste vastu 1:0 juhtima. Üsna ootamatult otsustas peatreener Jans Suareze aga välja vahetada, millele järgnes uruguaylase järjekordne raevupurse. Tormates peatreenerist mööda, loobus Suarez solvunult tema kätt surumast ning saatis Jansi poole hispaaniakeelse sõnavalingu. Jans murdis vihahoos oma vihmavarju pooleks.

Vaid kolm päeva hiljem võõrustas Groningen kodus Vitesset ja Suarez kuulus taas algkoosseisu. Polnud kahtlustki, et 1:3 kaotusseisu jäänud Groningeni parim mängija oli just uruguaylane, kes tegi kaitsemängijaid väsimatult surve alla pannes tööd ning ärgitas ka oma meeskonnakaaslasi edasi võitlema. 82. minutil võitles Suarez välja penalti, mille realiseeris tema meeskonnakaaslane Koen van der Laak, 87. minutil viigistas Suarez seisu ning lõi üleminutitel Groningeni võimsa tagasituleku krooniks võiduvärava. Mängu järel embasid vaid kolm päeva varem näiliselt vihavaenlasteks saanud Jans ning Suarez soojalt ja auringile läks uruguailane peatreeneri aplausi saatel. Kolme päevaga kurikaelast kangelaseks.

Kolmapäevases mängus PSG vastu lõi Luis Suarez värava ning teenis vastuolulise penalti, tavapäraselt kõige toimuva keskel olles. Kogu mäng oli kui läbilõige tema karjäärist – nii tihti fenomenaalne, kuid tähtsatel hetkedel palju kõneainet pakkuv. Vaevalt, et keegi on unustanud tema tõrjet, mille tulemusena kukkus Ghana 2010. aasta MM-il konkurentsist, üsna värskelt on meeles skandaal, millesse ta sattus koos Patrice Evraga ning spordimaailma piiridest väljunud hammustamisjuhtumid. Suareze puhul ei ole kahetist mõtlemist. Teda kas vihatakse või armastatakse.

On üsna selge, et Suarez on võidu ning oma perekonna nimel kõigeks valmis. Tema lugu on veidi omapärane, sest jalgpall oli tema jaoks mitte niivõrd väljapääsuks kui vahendiks, mida ära kasutades oma muusale järgneda – Suarez ei ole kunagi jalgpalli oma suurimaks kireks pidanud. Uruguay koondise kõigi aegade suurima väravaküti mõtteis on esikohal alati olnud perekond ja tõenäoliselt ei paku talle erilist huvi see, millisena teda väljaspool seda väikest ringi nähakse ning kuvatakse.

See kirjutis ei ole kiidulaul ega ka hukkamõist – leian lihtsalt, et Suarez on üks huvitavamaid ja omapärasemaid jalgpallureid maailmas. Kas tema perekonnaarmastusest tingitud võidutahe on piisav seletus, millega varjata tema polariseerivat iseloomu ja käitumist ning tema sees peituvaid deemoneid? Ma ei usu. Uruguaylaste jaoks aga nii igatahes on. Jalgpallimaailm jätkab temast rääkimist, tema vihkamist ja tema armastamist, kuid Suareze jaoks on tähtsaim eesmärk juba täidetud.