Luup peale | Aafrika põrgukatel sai noorest koondisest jagu (galerii!) - Soccernet.ee

Luup peale | Aafrika põrgukatel sai noorest koondisest jagu (galerii!)

TÄNA, 00:08

Raul Ojassaar Kigali

Eesti koondis sõidab Aafrikast koju pettumusega: FIFA Series turniiri finaalis ei saadud hakkama marulist kodupubliku toetust nautinud Rwanda koondisega, kellele kaotati 0:2.

Vaata Liisi Troska galeriid mängust artikli alt!

Kohe avaminutil oli pisut tunda, et kohale tulnud täismaja ehk 45 000 tulihingelist Rwanda fänni võisid eestlaste jalad pisut värisema panna. Debütant Kaur Kivila esimesed puuted A-koondislasena olid ebaõnnestunud - karistusala küljele tulles andis ta kohe paha valesöödu vastasele jala peale, kuid õnneks aitas Tanel Tammik hulljulge hüppega olukorra klaarida.

Mängu esimene pooltund oli üldiselt väga sündmustevaene: Eesti suutis pigem mängu kontrollida, kuid ei jõudnud ise võimalusteni, samas seisti kaitses piisava tähelepanelikkusega, et pealelöökide või ohtlike võimalusteni ei küündinud ka võõrustajad. Poole tunni täitudes saabus esimest korda murrang: vastased murdsid vasakult äärelt läbi ning saatsid väravaesisele madala tsenderduse, mille Abeddy Biramahire oskuslikult meie võrku saatis - 1:0!

Teiseks poolajaks tõi Jürgen Henn sisse kaks esiti pingile jäänud põhijõudu, saates platsile Rauno Sappineni ja Patrik Kristali. Esimese paari minutiga suutsidki mõlemad vastase karistusalas ja selle ümber särtsu tekitada, kuid Rwanda nõelas väga valusalt vastu. 51. minutil pääses nurgalöögiolukorra järel terava nurga alt löögile Leroy-Jacques Mickels, kes kihutas palli Kaur Kivilast üle ja seisuks 2:0. Muide, Saksamaal üles kasvanud ja Aserbaidžaani kõrgliigaklubis Zira mängiv Mickels valiti ka turniiri parimaks mängijaks, millega kaasnes ka uhke trofee.

Teise värava järel jätkus üldiselt võimalustevaene kohtumine, mis oli vägagi võrreldav reedese mänguga Keeniaga. Võimalusi tekkis nii ühel kui teisel pool platsi väga vähe ning igaüks nendest oli seetõttu kulla hinnaga. Paraku vedas sageli otsustavatel hetkedel alt pallikontroll, puude või mühklik väljak. Päriselt arvestatavaid võimalusi kas või üks tagasi lüüa Eestil lõpuks ei tekkinudki - pilt oli ka selles mõttes reedega väga sarnane.

2:0 võit tõi Rwandale koduse FIFA Series turniiri võidu ning seda puhaste paberitega: reedel alistasid nad Grenada 4:0, esmaspäeval Eesti 2:0. Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Tavatu koosseisuvalik

Jürgen Henn lubas küll mängueelsel pressikonverentsil rotatsiooni, aga päris nii suurt vahetuste arvu ei oleks osanud ette näha. Võrreldes reedese mänguga Keenia vastu säilitasid algkoosseisus koha vaid neli meest (Erko Jonne Tõugjas, Tanel Tammik ja Kristo Hussar kaitseliinis ning Mattias Männilaan rünnakul), mis tähendas lausa seitset muudatust.

Sellest seltskonnast, kelle seast valitakse tavaliselt valikmängude algkoosseis, oli algrivistuses vaid Markus Soomets - pingile jäid näiteks Rauno Sappinen, Markus Poom, Kevor Palumets, Patrik Kristal, Michael Schjönning-Larsen, Alex Matthias Tamm ja Joseph Saliste.

Kui reedel oli neid kolm, siis sedapuhku oli debütante algkoosseisus koguni neli: Kaur Kivila väravas, Mihhail Kolobov ja Sander Tovstik kaitses ning Rommi Siht keskväljal.

Algkoosseisu keskmine vanus oli vaid 22,3 aastat, kogu väljakul käinud meeskonnal 23,5 aastat. Sisuliselt U23 meeskond!

2. Eesti mängis targemalt kui reedel, ent sellest polnud kasu

Reedesel mängul Keeniaga hakkas üsna teravalt silma, et pärast 21. minuti juhtväravat kaotas Eesti mängu üle kontrolli, teine poolaeg oli juba üsna totaalselt Keenia dikteerida. Hiljem rääkisid koondislased, et mäng anti natuke liiga lihtsalt vastase kontrollida ning samuti vihjati sellele, et keskmäestikutingimustes ei osatud energiat piisavalt hästi jagada. Rwanda vastu oli sellest järeldused selgelt tehtud ning palju rohkem nägime Eesti meeskonda palli hoidmas, seda äärelt äärele kiigutamas ning tempot sellega madalal hoidmas.

Eesti poolehoidja jaoks võis selline mängupilt olla frustreeriv, sest kohati tundus, nagu vastase värava poole ei üritatudki vaadata, aga tegelikult kandis selline taktika nendes oludes hoopis teist valuutat: see lubas energiat säästa ja seda paremini jagada. Seetõttu ei tekkinud selles mängus ka sellist oma kasti vajumist nagu Keenia vastu kogeti. Paraku ei olnud sellest lähenemisest väga kauaks tolku, sest kaotusseisus sobis selline mäng juba selgelt rohkem vastastele ning mängu teisel poolajal, kui meil oli vaja väravaid, ei suutnud me käiku juurde panna.

3. Rünnak taas ümmargune null

Nii reedel Keenia vastu kui esmaspäeval Rwanda vastu paistis paraku silma see, et Eesti koondis ei suutnud sisuliselt üldse tekitada väravavõimalusi. Seda arvestades tundub tagantjärele lausa ime, et me Keeniale ühe väravagi lõime, küll aga mitte see, et see sündis standardolukorrast. Kui usaldada statistikaportaale, siis tegi Eesti kahe mängu peale kokku vaid neli pealelööki, kusjuures kahe teise poolaja peale kokku vaid ühe. Nii ei saagi mänge võita, see on selge.

Omaette küsimus on see, millise kaaluga olid valemis järgnevad faktorid: 1500 meetri kõrgusel mängimine, kehvavõitu väljak, palju puudunud põhimehi ja vastase kvaliteet.

Samas ei tasu märkimata jätta ka seda, et ka vastased ei hiilanud eriliste rünnakulainetega. Rwanda tegi kogu mängu jooksul vaid neli pealelööki, millest raamide vahele läksidki kaks väravat.

4. Kaks meest jäid Aafrikas mänguajata

Rwandasse reisis Eesti koondis kokku 23 mängijaga, kellest teenisid kahe kohtumise peale minuteid 21. Ainsana jäi platsil käimata kolmandal väravavahil Henri Pergil ja keskkaitsjal Robert Veeringul - Pergi asemel said võimaluse Karl Andre Vallner ja Kaur Kivila, Veeringut "ei lubanud" platsile Tanel Tammik, kes tegi vasakpoolse keskkaitsjana mõlemas mängus kaasa 90 minutit.

5. Mida Aafrikast kaasa võtta?

Kuna mõlemad mängud olid Eesti jaoks kokkuvõttes üsna ilmetud, ei ole näppude vahele jäänud asjade nimekiri paraku teab mis pikk. Lisaks keskmäestikutingimustes mängimise kogemusele jääb Rwandas aktiva poolele kindlasti Tanel Tammiku debüüdil löödud värav ja üldiselt kaks üsna korralikku esitust, samuti esinesid kaitses viisakalt Erko Jonne Tõugjas ja Kristofer Käit, kelle aktsiad pigem tõusid. Loomulikult jäävad debüüdid meelde ka teistele "rohelistele".

Protokoll:

30. märtsil kell 20.30 Kigalis Amahoro staadionil

Rwanda - Eesti 2:0 (1:0)
30. Abeddy Biramahire, 51. Leroy-Jacques Mickels

Hoiatused: 31. Abeddy Biramahire - 76. Patrik Kristal
Peakohtunik: Ahmed Hassan Hussein
Abikohtunikud: Hamza Hagi Abdi, Mowlid Rage Ali
Neljas kohtunik: Abdullahi Hagi Hassan (kõik Somaalia)

Rwanda: Olivier Kwizera, Claude Niyomugabo, Djihad Bizimana (90+4. Sven Kalisa), Ange Mutsinzi (90+4. Yunusu Nshimiyimana), Abeddy Biramahire (65. Hakim Sahabo), Leroy-Jacques Mickels (79. Gilbert Mugisha), Bonheur Mugisha, Joy-Lance Mickels (79. Joy-Slayd Mickels), Phanuel Kavita (65. Thierry Manzi), Jojea Kwizera (65. Lague Byiringiro), Gilbert Byiringiro.
Varus: Hugo Bigirimana, Emmanuel Imanishimwe, Obed Uwumukiza, Samuel Gueulette, Joy-Slayd Mickels, Hakim Sahabo, Kevin Muhire, Gilbert Mugisha, Lague Byiringiro, Rene Uwineza, Thierry Manzi, Adolphe Hakizimana, Johan Kury, Sven Kalisa, Yunusu Nshimiyimana.

Eesti: Kaur Kivila, Kristo Hussar (59. Ioan Yakovlev), Mihhail Kolobov (59. Michael Schjönning-Larsen), Tanel Tammik, Erko Jonne Tõugjas, Sander Tovstik (39. Joseph Saliste), Markus Soomets (46. Patrik Kristal), Vladislav Kreida (59. Kevor Palumets), Rommi Siht (84. Alex Matthias Tamm), Mattias Männilaan, Karel Mustmaa (46. Rauno Sappinen).
Varus: Karl Andre Vallner, Henri Perk, Joseph Saliste, Michael Schjönning-Larsen, Robert Veering, Kristofer Käit, Markus Poom, Kevor Palumets, Patrik Kristal, Rauno Sappinen, Ioan Yakovlev, Alex Matthias Tamm.