EM-finaalturniiri avamäng Rooma olümpiastaadionil osutus väga ühepoolseks. Itaalia kontrollis ja valitses kohtumist Türgiga algusest peale ja ei lasknud end häirida ka 0:0 viigiga lõppenud avapoolajast, vaid jätkas järjekindlalt proovimist ja jõudis sihile. 3:0 võit oli mängupildi põhjal otsustades pigem liiga väike kui suur.

Türgi valis passiivse mänguplaani. Arvestades Itaalia vägevaid seeriaid – 27 mängu kaotuseta ja 8 võitu järjest nii, et endale pole lastud lüüa ainsatki väravat – oli see ootuspärane otsus. Aga Türgi õnnetuseks puudus neil Plaan B juhuks, kui Plaan A tulemust ei too. Kui Itaalia juhtima asus, ei suutnud Türgi muutunud olukorrale adekvaatselt reageerida, vaid lagunes.

• Itaalia peatreener Mancini tänas vahva võidu järel Rooma publikut

Esimene poolaeg kuulus täielikult Itaaliale, kes sooritas 45 minuti jooksul 14 pealelööki ja jättis türklased selles arvestuses nullile. Teravustega tehti algust 3. minutil, kui Domenico Berardi söötis ja Ciro Immobile lõi, aga küljevõrku. 18. minutil avanes hea võimalus Lorenzo Insignel, aga pealelöök läks tagumisest postist kaugelt mööda.

21. minutil nõudis Ciro Immobile käe fikseerimist tema kauglöögi blokeerinud Caglar Söyüncüle, aga kohtunik Danny Makkelie ei nõustunud. Minuti hiljem oli itaalial mängu esimene nurgalöök, millega leiti üles Giorgio Chiellini. Keskkaitsja pealöögi tõrjus lati alt Ugurcan Cakir. Järgnenud nurgalöögi puhul oli Türgi kaitsetöö taas puudulik, aga nende õnneks rauges situatsioon suluseisu tõttu.

Türgi kaitses väga suurte jõududega, kohati oli neil enda karistusalas koguni üheksa väljakumängijat. Itaalia otsis kannatlikult soodsaid löögipositsioone, aga nende leidmine oli keeruline. 43. minutil üks säärane avanes, kui trahvikastis tekkis Immobilele veidi ruumi. Itaalia ründaja tulistas madalalt, aga täpselt Cakiri suunas ja Türgi väravavaht püüdis hõlpsalt.

45. minutil leidis aset esimese poolaja suurima poleemika tekitanud episood, kui Leonardo Spinazzola tsenderdus tabas karistusalas Ceki Zeliki kätt. Makkelie näitas, et penaltit pole. VAR kontrollis olukorra üle, aga kohtunikku monitori juurde situatsiooni üle vaatama ei kutsunud. Ilmselt põhjusel, et käsi loeti loomulikus asendis olevaks. Itaallased sellega muidugi nõus ei olnud.

Teine poolaeg algas tuttavas võtmes ning 53. minutil sai Itaalia juhtvärava kätte, kui Berardi mängis end karistusalas mööda Umut Merasist ja andis värava eest läbi tugeva tsenderduse. Merih Demiral proovis seda blokeerida, aga lükkas palli rinnaga enda väravasse. Türgi tundis kaotusseisu jäämise järel muutuda ambitsioonikamaks, mis aga jättis kaitsesse tühimikud.

54. minutil pääses Spinazzola karistusalast löögile, aga Cakir tõrjus. 58. minutil tulistas kaugelt Manuel Locatelli, aga Cakir sai taas käed ette. 66. minutil lõi taas rünnakule lülitunud vasakkaitsja Spinazzola ja Cakir tõrjus jälle. Ent seekord põrkas pall Immobile jalale, kes duubeldas Itaalia eduseisu.

Türgi enda ridasid koondada enam ei suutnudki, vaid 79. minutil sai värava kirja Insigne. Seni hea partii teinud Cakir eksis palli mängu pannes. Itaalia mängis mõne sekundi jooksul kolm kiiret söötu, millega vabastati Insgine, kes realiseeris šansi kindlalt. Tegemist oli Itaalia 24. pealelöögiga, Türgi arvel oli neid tolleks hetkeks vaid üks.

90+2. minutil saadi kirja ka teine, kui Itaalia karistusalas avanes šanss Burak Yilmazile, ent Itaalia 36-aastane iginoor kapten Chiellini liugles olukorda ja blokeeris Türgi ründaja pealelöögi. Episood võttis kohtumise sümboolselt väga hästi kokku – Itaalia oli vastasest igatpidi ja põhjalikult üle. Soccernet.ee tähelepanekud:

2018. aasta MM-finaalturniirist kõrvale jäänud Itaalia palkas põrumise järel peatreeneriks Roberto Manicini, kelle juhendamisel jõuti kiiresti tagasi ree peale. 2019. aasta sügisel tagati koht EM-il kolm vooru enne valiksarja lõppu ning seejärel purustati 1939. aastast püsinud järjestikuste võitude rekord, kui saadi vastasest jagu 11 üksteisele järgnenud kohtumises.

Tänane võit oli üheksas järjestikune (seeria algas mullu sügisel maavõistluses Eesti vastu võetud 4:0 võiduga), kusjuures neis kõigis on enda värav puhtana hoitud. 1989-1990 suutis Itaalia teha 10 nullimängu järjest. Selle tähise kordamiseks tuleks Itaalial nulli hoida mängus Šveitsiga ja ületamiseks ka duellis Walesiga. Tänase kindlusest pakatanud partii näitel tundub see jõukohane ülesanne.

Mancini on üles ehitanud mitmekesiselt ründava meeskonna, keda on kaunis vaadata (ebaõiglase stereotüübi igava ja kaitsva Itaalia jalgpalli kohta võiks nüüd tõesti ära unustada) ja kes suudab järjekindlalt tulemusi toota. Veenev võit Türgi üle näitas, et nad kuuluvad soosikute sekka.

Kui Itaalia poleks kohtumist veenvalt võitnud, oleks praegu tähelepanu keskpunktist 45. minuti intsident Türgi karistusalas, kus Leonardo Spinazzola tsenderdus tabas Ceki Zeliki lahtist kätt. Kohtunik Danny Makkelie nägi intsidenti selgelt ja viibutas kohe näppu, näitamaks, et selle eest ta penaltit ei määra.

Zeliki päästis ilmselt asjaolu, et Makkelie leidis, et türklase käsi oli loomulikus asendis. See oli küll lahtine ja pall ei tabanud seda rikošeti tõttu, vaid käsi jäigi tsenderduse algsele trajektoorile, aga vahemaa oli üpris väike ja käe asend loomulik. Mäng pandi korraks seisma ja VAR kontrollis olukorra üle ning leidis, et Makkelie monitori juurde kutsumiseks puudub põhjus.

Kahtlemata on väljakukohtunikele ja ka VAR-idena mänge teenindavatele kohtunikele eelnevate nädalata jooksul väga põhjalikult selgeks tehtud, millist joont soovitakse neilt näha. Suurt tähelepanu pälvivale avamängule määratakse alati brigaad, kes arvatakse hästi esindavat kohtunike komisjoni ihaldatavat joont. See suurendab šanssi, et kammertoon saadakse kiiresti paika.

VAR-i otsus Makkeliet monitori juurde mitte kutsuda viitab, et sekkumise nivoo on kõrge. Kui Makkelie teinuks väljakul vastupidise otsuse ja määranuks penalti, olnuks protesteerijateks türklased, ent vaevalt oleks VAR ka siis sekkunud, sest leidunuks ka argumente, mis toetanuks teistpidist otsust.

Riiklikel meistrivõistlustel, eriti Inglismaa Premier League'is, on VAR-i sekkumise nivoo olnud kohati häirivalt madalal. Tänase mängu põhjal otsustades on UEFA andnud kohtunikele suunised see oluliselt kõrgemale tõsta.

47. minutil polnud aga VAR-ist mingit tolku, sest videokohtunik ei saa ära hoida ega parandada olukorda, kus abikohtunik ei tunne jalgpallireegleid. Nimelt fikseeris Hessel Steegstra suluseisu Itaalia mängijale, kellele pall söödeti nurgalöögist.

Jah, Berardi seisis küll Insigne söödu ajal pallist Türgi värava pool, aga jalgpallireeglid ütlevad üheselt: audisisseviskest, väravalöögist ja nurgalöögist palli saanud mängijat ei saa mitte mingitel tingimustel suluseisu lugeda.

Säärane eksimus on piinlik ja võib vähendada 2012. aastal Tallinnas toimunud U19 EM-finaalturniiri finaalmatši vilistanud Makkelie brigaadi šansse teenida edasisi (tähtsaid) määramisi. Suluseisu valesti nägemine on mõistetav, suluseisureegli mittetundmine aga vastuvõetamatu. Steegstra eksimus kuulus amatöörjalgpalli, mitte EM-finaalturniirile.

Kõik, kes juhtusid tegema panuse, et turniiri parima väravaküti auhinna võidab Ciro Immobile, võivad avamängu järel endaga üpris rahul olla, sest ründaja isiklik ja Itaalia meeskondlik esitus viitasid, et see pole üldse võimatu stsenaarium. Värav ja resultatiivne sööt on Immobilel juba kirjas.

#EURO2020

Ciro and Lorenzo 💙#ITA #TURITA #VivoAzzurro pic.twitter.com/v4VARnlnhM — Italy ⭐️⭐️⭐️⭐️ (@azzurri) June 11, 2021

Protokoll:

Türgi - Itaalia  0:3 (0:0)
53. ov. Merih Demiral, 66. Ciro Immobile, 79. Lorenzo Insigne

Hoiatused: 88. Caglar Söyüncü, 90. Ibrahim Dervisoglu
Peakohtunik: Danny Makkelie (Holland)

Türgi: Cakir, Celik, Demiral, Söyüncü, Meras, Yokuslu (65. Kahveci), Karaman (76. Dervisoglu), Tufan (64. Ayhan), Yazici (46. Ünder), Calhanoglu, Yilmaz.
Varus: Antalyali, Ayhan, Bayindir, Dervisoglu, Gunok, Kabak, Kahveci, Kokcu, Muldur, Tokoz, Unal, Ünder.

Itaalia: Donnarumma, Florenzi (46. Di Lorenzo), Bonucci, Chiellini, Spinazzola, Jorginho, Locatelli (73. Cristante), Barella, Berardi (85. Bernardeschi), Insigne (80. Chiesa), Immobile (81. Belotti).
Varus: Acerbi, Bastoni, Belotti, Bernardeschi, Chiesa, Cristante, Di Lorenzo, Emerson, Meret, Pessina, Raspadori, Sirigu.