Kuidas mõõta kunsti pikkust? Jalgpallis on see õnneks või kahjuks lihtne. Kui suudad värve lõuendile kanda vaid pool tundi, jääb sellest väheks – vahet pole, kui kaunid su tõmbed on.

Vaevalt minut oli mängitud, kui Lamine Yamal efektse "Zidane’i pöördega" kahe Paris Saint-Germaini mehe vahelt läbi puges ja seejärel kehapettega äärekaitsja Nuno Mendese murule istutas. Kulus veel kümmekond minutit ja teele läks fantastiline ... või olgu, ütleme siis juba ülivõrde abil – lionelmessilik – välisküljesööt kaitseliini taha.

Ferran Torres sai palli kätte ja jättis külaliste väravavahi Lucas Chevalier’ pikali. Lõuend on valmis, kohe sünnib kunstiteos ... Kuniks kuskilt ilmus välja Ilja Zabarnõi, sirutas jala, pareeris löögi. Publik Montjuici mäel ohkas üksmeeles peaaegu solvunult. Otsekui välismaa turist oleks poriste saabastega Picasso muuseumi uksest sisse trampinud ja keset peasaali kogemata oma sardiinikonservi kotist põrandale kummuli pillanud. Miks sa, inimene, rikud kunstielamust?!

Kurbuse pühkis siiski kiirelt rõõmus tõdemus, et Barcelona ei heitunud, Yamal veel vähem. Pintsel jätkas tööd. Valesööt keskväljal, Yamal näppas, lükkas edasi, Marcus Rashford läkitas palli Torrese jalale, vigade parandus tehtud – 1:0.

45 - Barcelona have scored in each of their last 45 matches in all competitions (127 goals), achieving the best scoring streak in their history, surpassing the 44 matches between November 1942 and February 1944. Machine. pic.twitter.com/O0IrgYyCU6 — OptaJose (@OptaJose) October 1, 2025

Muide, mis on ikkagi kunstniku pärand? Kes mäletab, see mäletab – mõni ehk veel isegi Luis Enrique mängijapäevade kirge, palju rohkemad Guardiola ajastu kõikvõimsust, mitmed Enrique järgnenud treeneriaastaid. Ent kas oskas keegi 2015. aastal Meistrite liiga karikat kergitades aimata, et veel enne seda, kui Barcelona järgmisel korral üleüldse finaaligi jõuab, on käes PSG kord "suurekõrvalist" tõsta? Sellise jutugi eest oleks toona välja naerdud. Olid ju ikkagi veel remontada-päevad.

Oma aja kangelased

Kuidas saaksidki näiteks 19-aastane Senny Mayulu või 17-aastane Ibrahim Mbaye õieti mäletada, mil moel täpselt Barcelona eelmise kümnendi algust valitses? Mitte lihtsalt võites, vaid niimoodi võites, et vastased lahkusid platsilt ahastuses juukseid kitkudes, kuna selles universumis ei paistnud vasturohtu leiduvat.

Ja muidugi pole see tegelikult ka tähtis. Lauluväljakul on käinud nii Gustav Ernesaks kui ka Kermo Murel – mitte et nad selle tõttu võrdusmärki vääriksid, aga samas on fakt, et oma kaasaegseid kõnetavad mõlemad. Lihtsalt eri moel. Barcelona vastu PSG ründetandemina alustanud Mayulul ja Mbayel on teised kangelased – dembeled ja doued. Või miks mitte isegi yamalid?

PSG muidugi tegi, mida nad tegema pidid ja teha said. Mitte et seda oleks esialgu liiga palju olnud, aga vigastustest räsitud ja poolte põhimeesteta koosseis püsis vähemalt mängus, isegi kaotusseisu jäämise järel. Tõsi, näiteks Vitinha pealelöök 30. minutil karistusala tagant oli juba pooleldi meeleheitlik – pall lendas tubli paarkümmend meetrit üle värava. Kui muidu ei saa, lajataks kas või kuvaldaga lõuendisse, äkki nad siis ükskord lõpetavad ...?

Ent kiirelt selgus, et ka parim kunstnik väsib. Mendesel lasti pikalt joosta, Pau Cubarsi mängis end libistamisega ise olukorrast välja ja Wojciech Szczesny kukkus Mayulu löögil eest ära – 1:1. Barcelona pintslid olid maas laiali ja äkitselt lustis PSG, kuniks Michael Oliveri vile mehed riietusruumi kosuma lubas.

The joy of our Titis at the PSG Campus over Senny's goal 🤩

pic.twitter.com/DjMOsaI01v — Paris Saint-Germain (@PSG_English) October 1, 2025

Naasmise järel hakkas maalimise asemel aina enam haamerdama ka Barcelona. Esialgu küll üsna tõhusalt, sest 64. minutil pidid Zabarnõi – jälle! – ja Achraf Hakimi järgemööda väravaesisel päris meeleheitlikke liigutusi tegema, et viik püsiks. Yamalgi kippus juba Mendesele teise kollase kaardi nõudmisest väsima. Ääremärkuse korras: miks kodumaal tihti ogara agarusega punktuaalsust jahtiv Oliver noore tähe pidevat lehvitamist hoiatusega ei karistanud, või on vahepeal jälle mingeid reegleid muudetud? Lõpuks osutus halastajaks Luis Enrique, kes tõi igaks juhuks vasakkaitsesse Lucas Hernandeze ja nihutas kollast kaarti turjal tassinud Mendese äärt mööda kõrgemale.

Kunstnike loomekriisi tajunud PSG lõppakord oli halastamatu. Hoiatus kõlas 83. minutil postikolina kujul, sest vahetusmees Lee Kang-in oli pääsenud kuue (!) Barcelona kaitsja vahelt proovima. Viis minutit hiljem oleks Barcelona värvipoti peaaegu ise endale sülle tõmmanud. Ferran Torres üritas karistuslööki kavalalt lahti mängida, aga korraldas hoopis PSG terava vasturünnaku, mis nulliti rohkem õnne kui oskuste kaasabil – Goncalo Ramose otsustav puude lihtsalt ebaõnnestus.

Ja siis saabus 90. minut, mil Barcelonale ei naeratanud enam ka õnn. Nüüd käis hoogsalt PSG söödupintsel, Hakimi lükkas äärelt palli keskele ja ülima täpsusega suluseisujoont hoidnud Ramos kõksas löögi Szczesny kaenla alt sisse. 2:1 turistidele Pariisist, merci beaucoup, eesriie.

GONÇALO RAMOS FOR THE WIN! 🔫🇵🇹 pic.twitter.com/Gc2RLejYdA — Ligue 1 English (@Ligue1_ENG) October 1, 2025

Mõlemal veel paljutki tõestada

Kas andekas kunstnik pole mitte seegi, kes võlub ilusad värvid lõuendile isegi juhul, kui suurem osa tähtsamaid töövahendeid tuli koju jätta? PSG-l on tänavu paljutki tõestada. Et maikuine võit Münchenis polnud juhus ja juulikuine kaotus New Yorgis oli. Et noorusele tasub panustada. Et Ballon d’Or läks õigesse kohta. Et farmerite liiga naljad võiks jääda minevikku, nagu ka remontada-meenutused. Et tuldud on selleks, et jääda. Selline võit, sellise meeskonnaga ja sellise meeskonna vastu enesekindlusele halba just ei teinud.

Ehk olekski liig veel tahta, et äsja vigastusest tervenenud 18-aastane poiss, olgu ta kui tahes imeline, suudaks Meistrite liiga tiitlikaitsja vastu 90 minutit mängu enda peos hoida? Ning teistpidi – kui ainuüksi õige rüü selgatõmbamine teeb näiteks nüristunud inglise peitlist üleöö terava kataloonia skalpelli, kes söandab minna olümpiastaadionil nurgalöögist olümpiaväravat otsima, peab selles rüüs ja selles meeskonnas ju midagi siiski olema? Näib nii, et ühel päeval legendaarseks kunstnikuks saamiseks jagub praeguses Barcelonas ainest küllaga.

Aga näe, sealt tuleb jälle see pagana Ramos oma sardiinidega ...